ameerikalikke hingepiinu. Kui ameeriklased on kohustatud ilmutama oma välispoliitikas samasugust sirgjoonelisust kui isikliku elu korraldamisel, kuidas siis üldse analüüsida julgeoleku mõistet; ja kui lõpuni välja minna, kas see tähendab siis, et ellujäämise probleem on allutatud kõlblusele? Või loob Ameerika truudus vabadele institutsioonidele iseenesest mingi kõlbluse aura, mis õilistab pealtnäha ka kõige omakasupüüdlikumaid tegusid? Ja kui see on nii, kuivõrd sellest siis erineb niisugune euroopalik mõiste nagu raison d’état, mille kohaselt riikliku tegevuse ainsaks kriteeriumiks on selle edukus?
Professorid Robert Tucker ja David Hendrickson on seda Ameerika mõtlemise ambivalentsi hiilgavalt analüüsinud:
Jeffersoni riigimehekunstile on omane üks suur dilemma: ühest küljest ta just nagu keeldub kasutamast vahendeid, mida riigid on oma julgeoleku kindlustamiseks ja oma ambitsioonide rahuldamiseks varasematel aegadel lõpuks alati pruukinud, teisest küljest aga ei taha ta ometi loobuda nendestsamadest ambitsioonidest, mis tavaliselt selliste vahendite kasutuselevõttu tingivad. Teisiti öeldes, Jefferson tahtis pakkuda Ameerikale mõlemat korraga – soovis, et Ameerika võiks nautida oma võimsuse vilju, samas ometi talumata tagajärgi, mida jõu kasutamine tavaliselt kaasa toob.11
Nende kahe lähenemisviisi tõuge ja tõmme on tänase päevani olnud üks Ameerika välispoliitika peamisi teemasid. Umbes 1820. aastaks leidsid Ühendriigid nende kahe lähenemisviisi kompromissi, mis tõepoolest lubaski kuni Teise maailmasõja lõpuni saavutada mõlemat korraga. Kogu selle aja jooksul tauniti Ameerikas ookeanitaguseid sündmusi kui jõudude tasakaalupoliitika kahetsusväärseid tagajärgi, omaenda ekspansiooni Põhja-Ameerika mandril aga käsitati kui „saatusest määratud missioon”.
Kuni sajandi vahetuseni välja oli Ameerika välispoliitika põhimõtteliselt väga lihtne: tuli täita saatuse poolt määratud missiooni ja hoiduda siduvatest kohustustest ookeani taga. Ameerika toetas demokraatlikku valitsemissüsteemi, kus vähegi võimalik, kuid keeldus oma eelistuste kaitseks jõuga välja astumast. 1821. aastal sõnastas tollane riigisekretär John Quincy Adams selle hoiaku kokkuvõtlikult nii:
Kus eales on heisatud või heisatakse vabaduse ja sõltumatuse lipp, seal on tema [Ameerika] süda, tema õnnistus ja palved. Kuid Ameerika ei lähe oma piiride taha koletisi otsima ja hävitama. Ta elab kõigi inimeste vabadusele ja sõltumatusele kaasa. Kuid ta astub võitlusse ainult omaenda vabaduse ja sõltumatuse kaitseks.12
Sellel Ameerika eneseohjeldamise poliitikal oli ka teine külg: läänepoolkeral otsustati Euroopa jõupoliitika avaldused võimatuks teha, ja kui vaja, siis vahel ka Euroopa diplomaatia meetodeid kasutades. Monroe doktriini, mis selle poliitika välja kuulutas, kutsus tegelikult esile Püha Liit – mille tuumikliikmed olid Preisimaa, Venemaa ja Austria –, mis 1820-ndatel aastatel üritas Hispaania revolutsiooni lämmatada. Põhimõtteliselt vastustades vahelesegamist teise riigi siseasjadesse, polnud ka Suurbritannial mingit tahtmist lasta Pühal Liidul läänepoolkeral kanda kinnitada.
Briti välisasjade riigisekretär George Canning tegi Ühendriikidele ettepaneku ühistegevuseks, et hoida Hispaania kolooniaid Ameerikas väljaspool Püha Liidu haardeulatust. Canning tahtis luua kindlaid tagatisi selleks, et ükski Euroopa suurriik ei saavutaks kontrolli Ladina-Ameerikas, ükskõik mis ka juhtub Hispaanias endas. Canningi arvamust mööda ei kujutanud kolooniatest ilma jäänud Hispaania enam kuigi meelitavat saaki, ja ta lootis, et seetõttu ei paku võimalik interventsioon enam huvi või vähemalt muudab selle ebaoluliseks.
John Quincy Adams sai inglaste teooriast aru, kuid suhtus umbusklikult nende motiividesse. Washingtoni okupeerimine inglaste poolt 1812. aasta sõjakäigu ajal oli Ameerika jaoks veel liiga hiljutine minevik, et kunagise emamaa liitlaseks hakata. Seepärast veeniski Adams president Monroed, et Euroopa kolonialismi võimatuks tegemist Ameerika mandril tuleb esitada kui Ameerika ühepoolset otsust.
1823. aastal väljakuulutatud Monroe doktriin nägi Atlandi ookeanis vallikraavi, mis Ühendriike Euroopast lahutab. Kuni selle ajani oli Ameerika välispoliitika põhireegliks peetud seisukohta, et Ühendriigid hoiduvad sekkumast Euroopa võimuvõitlusse. Monroe doktriiniga astuti järgmine samm ja kuulutati, et Euroopa ei tohi sekkuda Ameerika asjadesse. Ja Monroe ettekujutus Ameerika asjadest oli tõepoolest väga laiahaardeline – see hõlmas kogu läänepoolkera.
Seejuures ei piirdunud Monroe doktriin sugugi ainult põhimõtete deklareerimisega. Sellega saadeti Euroopa suurriikidele meelekindel hoiatus, et uus riik on läänepoolkera puutumatuse kaitseks valmis ka sõjaks. Sellega kinnitati, et Ühendriigid käsitavad Euroopa suurriikide ekspansiooni „selle poolkera mis tahes piirkonda kui oma rahu ja julgeolekut ähvardavat ohtu”.13
Mitte enam nii ilukõneliselt, ent selgemas stiilis kui riigisekretär ütles president Monroe kaks aastat hiljem avalikult lahti igasugusest sekkumisest Euroopa konfliktidesse: „Me pole iial osalenud Euroopa riikide sõdades, millega nad lahendavad omaenda tüliküsimusi, ja meie poliitika ei näe ka niisugust sekkumist ette.”14
Niisiis pööras Ameerika Euroopale selja ja vabastas samal ajal oma käed ekspansiooniks läänepoolkeral. Monroe doktriini vihmavarju all võis Ameerika seega ajada poliitikat, mis ei erinenud kuigi palju mis tahes Euroopa kuninga soovunelmaist, – võis laiendada oma kaubavahetust ja mõju, võis hõivata territooriume, lühidalt öeldes võis muutuda suurriigiks, ilma et oleks vaja olnud tegelikku jõupoliitikat rakendada. Ameerika ekspansioonihimu ja veendumus, et ta on kuidagi puhtam ja põhimõttekindlam maa kui mis tahes Euroopa riik, ei sattunud iialgi vastuollu. Kuna Ameerika ei käsitanud oma territooriumi laiendamist välispoliitilise probleemina, võisid Ühendriigid kasutada jõudu, et jagu saada indiaanlastest, et jagu saada Mehhikost Texase küsimuses – ja teha seda kõike puhta südametunnistusega. Veidi lihtsustatult öeldes – Ühendriikide välispoliitika tähendas üldse mitte mingisugust välispoliitikat.
Nagu Napoleon Louisiana ostutehingu puhul, nii võis ka Canning põhjendatult hoobelda, et ta on pannud aluse Uuele Maailmale, selleks et parandada tasakaalu Vanas Maailmas; andis ju Suurbritannia mõista, et ta aitab kindlustada Monroe doktriini Kuningliku Sõjalaevastiku toel. Ameerika seevastu aitab kohendada Euroopa jõudude tasakaalu ainult sellega, et hoiab Püha Liidu läänepoolkerast eemal. Igas muus suhtes tuleb Euroopa riikidel säilitada jõudude tasakaal ilma Ameerika osaluseta.
Kuni sajandi lõpuni oli Ameerika välispoliitika põhisisuks Monroe doktriini järjest laialdasem rakendamine. 1823. aastal saadeti Monroe doktriiniga Euroopa riikidele hoiatus, et nad läänepoolkerast käed eemal hoiaksid. Monroe doktriini sajandaks aastapäevaks oli selle dokumendi tähendus sedavõrd avardunud, et seda kasutati juba Ameerika hegemoonia õigustamiseks kogu läänepoolkeral. 1845. aastal põhjendas president Polk Texase inkorporeerimist Ühendriikide koosseisu vajadusega takistada ühe sõltumatu riigi muutumist „temast endast võimsama riigi liitlaseks või sõltlaseks” ja seega tema kujunemist Ameerika julgeolekut ähvardavaks teguriks.15 Teiste sõnadega – nüüd ei õigustanud Monroe doktriin enam väljaastumist juba kerkinud hädaohu vastu, vaid ka tulevikus võib-olla kerkiva ohuvõimaluse vastu üsna samamoodi, nagu seda tegi Euroopa jõudude tasakaalu poliitika.
Lühikeseks ajaks juhtis kodusõda Ameerika tähelepanu territoriaalse ekspansiooni põhiprobleemilt kõrvale. Nüüd koondusid Washingtoni välispoliitilised mured eeskätt sellele, kuidas takistada konföderatsiooni tunnustamist Euroopa riikide poolt, mis tähendanuks mitmeriigilise süsteemi teket Põhja-Ameerika pinnal ja sellest tulenevalt ka Euroopa diplomaatia jõudude tasakaalu poliitika kasutuselevõttu. Kuid juba 1868. aastal pöördus president Andrew Johnson tagasi vana tuttava teema juurde, õigustades Monroe doktriinile tuginedes taas ekspansioonipoliitikat, seekord küll seoses Alaska ostmisega:
Sealsete kogukondade valitsemine ja kontrollimine võõrriigi poolt on seni takistanud Ühendriikide kasvu ja kahandanud meie mõju. Niisama kahjulikud oleksid aga ka sealsed kroonilised revolutsioonilised
