ei läinud Ühendriigid Vana Maailma kommete hülgamisel siiski nii kaugele, et oleksid loobunud territoriaalsest ekspansioonist. Vastupidi – kohe algusest peale ajasid Ühendriigid kogu Ameerika mandril ülimalt sihikindlat ekspansioonipoliitikat. Pärast 1794. aastat lahendati piiriküsimused Kanada ja Floridaga terve rea lepingute toimel Ameerika kasuks, avati Mississippi jõgi Ameerika kaubandusele ja hakati Briti Lääne-Indias Ameerika ärihuvidele toetuspunkte looma. Kõik see kulmineerus Louisiana ostutehinguga 1803. aastal, mis andis noore riigi valdusse hiiglasuure, täpsemalt piiritlemata Prantsuse territooriumi lääne pool Mississippi jõge ja lõi koos sellega teatava nõudeõiguse Hispaania territooriumile Floridas ja Texases. See oli vundament, millele võis hakata ehitama suurriiki.
Prantsusmaa valitseja Napoleon Bonaparte, kes müügitehingu teostas, põhjendas seda väga ühepoolset ärioperatsiooni Vanale Maailmale igati omases stiilis: „Selle territooriumi omandamine kindlustab igaveseks ajaks Ühendriikide võimsuse, ja nii olen ma tekitanud Inglismaale võistleja merel, kes tema upsakust varem või hiljem kärbib.”2 Ameerika riigimeestel polnud sellest sooja ega külma, kuidas Prantsusmaa oma valduste mahamüümist õigustas. Nende meelest polnud Vana Maailma jõupoliitika hukkamõistmine põrmugi vastuolus Ameerika territoriaalse ekspansiooniga üle Põhja-Ameerika mandri. Nemad käsitasid Ameerika tungi läände pigem Ameerika siseasjana, ja mitte mingi välispoliitilise küsimusena.
Sama mõtteviisi jätkates mõistis James Madison hukka sõja kui kõigi muude pahede algallika – kui maksude ja sõjavägede ja muude selletaoliste abinõude eelkäija, mille „eesmärgiks on paljude heitmine väheste ülevõimu alla”.3 Mingit vastuolu ei näinud siin ka tema järeltulija James Monroe, kes kaitses läänesuunalist ekspansiooni põhjendusel, et see on hädavajalik Ameerika tõstmisel suurriigi staatusse:
Kõigile peaks selge olema, et sedamööda, kuidas territooriumi laiendatakse, muidugi tingimusel, et seda ei laiendata üle õiglase piiri, sedamööda kasvab ka (nii osariigi- kui föderaal-) valitsuse tegevusvabadus ja kindlustub nende julgeolek; ja seda kasulikumat mõju avaldab see kogu Ameerika rahvale. Territooriumi ulatusest, olgu see suur või väike, olenevad paljud rahvuslikud tunnusjooned. Sellega on määratud tema ressursid, tema rahvastik, tema füüsiline jõud. Lühidalt öeldes, see ongi põhiline, mille poolest suurriik erineb väikeriigist.4
Ehkki uue riigi juhid kasutasid vahetevahel Euroopa jõupoliitika meetodeid, pidasid nad üldiselt siiski kinni põhimõtetest, mille rakendamine oli teinud nende kodumaa nii erandlikuks. Euroopa riigid pidasid maha lugematul hulgal sõdu, et takistada riikide esile-tõusu, mis ähvardasid saavutada domineerivat positsiooni. Ameeriklastesse aga sisendas jõu ja suurte vahemaade kombinatsioon kindlat veendumust, et iga ähvardusega on võimalik toime tulla ka pärast seda, kui oht on selge kuju võtnud. Euroopa riigid, mille ellujäämise väljavaated on palju piiratumad, lõid koalitsioone muutuste võimaluse vastu. Ent Ameerika oli piisavalt kaugel, et käivitada oma poliitika juba tegelikult toimuvate muudatuste pidurdamiseks.
Niisuguselt geopoliitiliselt aluselt lähtus George Washington, hoiatades „alaliste” liitude eest, olgu need sõlmitud mis tahes eesmärgil. Tema leidis, et ei oleks mõistlik
mässida end kunstlikke sidemeid sõlmides tavaliselt nii heitlikku [Euroopa] poliitikasse või siduda end tema sõpruste ja vaenude tavaliste kombinatsioonidega. Meie eraldatud ja kauge asend sunnib meid kasutama ja lubabki kasutada teistsugust taktikat.5
Uus riik ei käsitanud Washingtoni nõuannet praktilise geopoliitilise hinnanguna, vaid nägi selles kõlbelist maksiimi. Vabaduse aate kandjana pidas Ameerika igati loomulikuks tõlgendada avarate ookeanidega antud julgeolekutagatist jumaliku ettehoolduse märgina; oma tegevuses arvas ta lähtuvat kõrgemast kõlbelisest nägemusest, mitte aga julgeolekumäärast, mis kõigil teistel riikidel puudus.
Noore vabariigi välispoliitika üheks juhtmõtteks oli veendumus, et Euroopa lakkamatud sõjad on riigijuhtimise kunstis kasutatavate küüniliste meetmete tagajärg. Sellal kui Euroopa juhid rajasid oma rahvusvahelise süsteemi veendumusele, et isekate erihuvide konkurentsist on võimalik välja destilleerida üldine harmoonia, kangastus nende Ameerika ametivendadele niisugune maailm, kus riigid teevad koostööd usalduslike partneritena, mitte aga umbusklike rivaalidena. Ameerika juhid lükkasid tagasi euroopaliku kujutluse, et riikide kõlblust tuleb mõõta teistsuguse mõõdupuuga kui üksikisikute kõlblust. Jeffersoni järgi on olemas
ainult üks ühtne eetikasüsteem nii inimeste kui riikide jaoks – olla tänulik, pidada kõigis muutuvais olukordades ausalt kinni kõigist lepingutest, olla avatud ja suuremeelne ja kaitsta pikas perspektiivis mõlemate huvisid.6
Ameerika dotseeriv toon – mis vahel välismaalastele nii väga närvidele käis – peegeldas tegelikult tõsiasja, et Ameerika polnud mässu tõstnud mitte ainult seaduslike sidemete vastu, mis teda emamaaga sidusid, vaid ka Euroopa väärtustesüsteemi vastu. Ameerika pani Euroopas nii sagedased sõjad ületähtsustatud valitsusstruktuuri arvele, mis eitas vabaduse ja inimväärikuse ideaale. „Kuna sõda on vana korra valitsemisvorm,” kirjutas Thomas Paine, „siis on rahvastevaheline vaen lihtsalt valitsuste ässitustöö tulemus, millega püütakse süsteemi vaimu elus hoida. … Inimene ei ole inimese vaenlane, inimesi kihutab üksteise vastu üksnes väär valitsemissüsteem.”7
Veendumus, et rahu sõltub eeskätt demokraatlike institutsioonide ülesehitamisest, on tänapäevani jäänud Ameerika mõtteviisi tuumaks. Ameerika argitarkus on aina väitnud, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta. Alexander Hamilton oli üks vähestest, kes pani kahtluse alla aksioomi, et vabariigid on loomu poolest vabameelsemad kui muud valitsusvormid:
Sparta, Ateena, Rooma ja Kartaago olid kõik vabariigid; kaks neist – Ateena ja Kartaago – pealegi kaubandusriigid. Ometi pidasid nad niisama tihti sõdu – küll agressiivseid, küll kaitsesõdu – kui kaasaegsed monarhiad nende naabruses. … Inglismaa valitsemissüsteemis moodustavad rahvaesindajad seadusandluses olulise haru. Kaubandus on aegade vältel olnud selle maa peamine tegevusala. Ja ometi leidub vähe rahvaid, kes on veel sagedamini sõda pidanud kui inglased. … 8
Kuid Hamilton esindas tühist vähemust. Tema ajal nagu praegugi oli Ameerika juhtide valdav enamus veendunud, et maailmarahu säilitamise huvides on Ameerika kohustatud oma väärtusi levitama. Tol ajal nagu praegugi võis lahkarvamusi tekkida ainult meetodi küsimuses. Kas Ameerika peaks vabade institutsioonide levikule aktiivselt kaasa aitama, käsitades seda kui oma välispoliitika peamist eesmärki? Või peaks ta lootma üksnes oma innustava eeskuju peale?
Vabariigi algaegadel valitses üldine arvamus, et alles kujunev Ameerika rahvas teenib demokraatia üritust kõige paremini, kaitstes selle väärtusi kodumaal. Thomas Jeffersoni sõnul oleks Ameerika „õiglane ja kindel vabariiklik valitsus kõigile maailma rahvastele püsivaks teetähiseks ja eeskujuks”.9 Aasta hiljem pöördus Jefferson jälle tagasi mõtte juurde, et tegelikult teenib Ameerika „kogu inimkonna huve”:
… asjaolu, et meie võime nautida elutingimusi, millest teised on ilma jäetud, paneb meile kohustuse selgitada, milline täpselt on see vabaduse ja omavalitsuse määr, mida üks ühiskond ohtu kartmata tohib oma üksikliikmetele anda.10
Kuna Ameerika liidrid rõhutasid eelkõige Ameerika riikliku käitumise kõlbelisi aluseid ja käsitasid seda kui vabaduse sümbolit, siis pidid nad loomulikult tagasi lükkama ka Euroopa diplomaatia põhitõed: et jõudude tasakaal destilleerib isekate huvide konkurentsist lõpuks välja üldise harmoonia; ja et tsiviilõigus peab taganema julgeolekukaalutluste ees; teisisõnu – et riiklik eesmärk pühitseb abinõu.
Neid enneolematuid ideid kuulutas maailmale maa, kus kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul valitses majanduslik õitseng, maal, mis hoidis oma institutsioone heas töökorras ja kaitses
