Ühendriigid nende klubiga vähehaaval liitusid, tõusis see riik võimsaimaks jõuks maailmas. 1885. aastaks olid Ühendriigid jätnud tööstustoodangu poolest selja taha Suurbritannia, mida seni oli peetud maailma tähtsaimaks tööstusriigiks. Sajandi vahetusel tarbisid Ühendriigid niisama palju energiat kui Saksamaa, Prantsusmaa, Austria-Ungari, Venemaa, Jaapan ja Itaalia ühtekokku.17 Ajavahemikus kodusõjast sajandivahetuseni kasvas Ameerika söetoodang 800 protsenti, raudteerööbaste tootmine 523 protsenti, raudteevõrgu kogupikkus kasvas 567 protsenti ja nisutoodang 256 protsenti. Immigratsiooni toel kahekordistus rahvaarv. Ja oli tõenäoline, et kasvuprotsess kiireneb veelgi.
Ajaloos pole olnud riiki, mis poleks püüdnud kasutada nii võimsalt kasvavaid jõude oma mõju suurendamiseks maailmas. Ka Ameerika juhid langesid kiusatusse. President Andrew Johnsoni riigisekretär Seward unistas juba impeeriumist, kuhu kuuluks Kanada ja suurem osa Mehhikost ning mis laiuks kaugele Vaiksesse ookeani. Granti administratsioon tahtis annekteerida Dominikaani Vabariiki ja hellitas Kuuba annekteerimise mõtet. Selliseid algatusi oleksid kaasaegsed Euroopa liidrid nagu Disraeli või Bismarck mõistnud ja heaks kiitnud.
Kuid Ameerika Senat keskendus endiselt kodustele prioriteetidele ja nurjas kõik ekspansioonikavad. See hoidis armee väikesearvulisena (25 000 meest) ja sõjalaevastiku nõrgana. 1890. aastani oli Ameerika armee maailmas Bulgaaria järel neljateistkümnendal kohal ja Ameerika sõjalaevastik väiksem kui Itaalial, ehkki Ameerika ületas Itaaliat tööstusliku võimsuse poolest kolmeteistkümnekordselt. Ameerika ei võtnud osa rahvusvahelistest konverentsidest ja teda koheldi kui teisejärgulist riiki. Kui Türgi 1880. aastal koondas oma diplomaatilisi välisesindusi, sulges ta saatkonnad Rootsis, Belgias, Hollandis ja Ühendriikides. Samal ajal leppis üks Saksa diplomaat Madridis pigem palgakärpimisega kui suunamisega Washingtoni.18
Ent kui üks maa on kord juba saavutanud niisuguse taseme nagu kodusõjajärgne Ameerika, ei suuda ta kiusatusele lõputult vastu panna ja hakkab ikkagi otsima teid, kuidas oma tähtsust rahvusvahelisel areenil oma võimsusega vastavusse viia. 1880-ndate aastate lõpul hakkas Ameerika rekonstrueerima oma sõjalaevastikku, mis veel 1880. aastal oli väiksem kui Tšiilil, Brasiilial või Argentinal. Kuid 1889. aastal tegi mereväeminister Benjamin Tracy juba lobbytööd lahingulaevastiku loomiseks ja tema kaasaegne meresõjaajaloolane Alfred Thayer Mahan koostas selleks vajaliku arengukava.19
Ehkki Ameerikat kaitses Euroopa riikide rüüsteretkede eest tegelikult Briti Kuninglik Sõjalaevastik, ei suhtunud Ameerika juhid Suurbritanniasse kui oma kodumaa kaitsjasse. Kogu üheksateistkümnenda sajandi jooksul peeti Suurbritanniat Ameerika huvide suurimaks ohustajaks ja Kuninglikku Sõjalaevastikku kõige tõsisemaks strateegiliseks ähvarduseks. Pole siis midagi imestada, et kui Ameerika hakkas oma muskleid mängitama, üritas ta tõrjuda Briti mõju läänepoolkeralt, kasutades sedasama Monroe doktriini, mille ellurakendamisele oli Suurbritannia omal ajal nii tõhusalt kaasa aidanud.
Ei saa öelda, et Ühendriigid oleksid oma huvide kaitsmisel ilmutanud erilist peenetundelisust. 1895. aastal vihjas riigisekretär Richard Olney taas Monroe doktriinile, juhtides üsna teravas toonis tähelepanu jõudude ebavõrdsusele. „Tänapäeval on Ühendriigid sellel mandril praktiliselt suveräänne võim,” kirjutas ta, „ja tema tahe on seaduseks kõigis küsimustes, mille lahendamisse ta peab vajalikuks sekkuda.” Ameerika „piiramatud ressursid koos tema isoleeritud asendiga teevad ta seisukorra peremeheks ja samahästi kui haavamatuks mis tahes teise riigi või ka kõigi teiste riikide ühisrinde suhtes”.20 Ameerika avaldused jõupoliitikast hoidumise kohta läänepoolkeral ilmselt ei kehtinud. 1902. aastaks oli Suurbritannia maha matnud kõik lootused Kesk-Ameerikas vähegi olulisemat rolli mängida.
Kindlustanud endale absoluutse ülevõimu läänepoolkeral, valmistusid Ühendriigid astuma avaramale rahvusvahelisele areenile. Ameerika tõusis maailmavõimuks peaaegu vastu tahtmist. Laiudes üle kogu kontinendi, oli ta end mõlema ookeani kaldal maksma pannud, ise samal ajal visalt kinnitades, et tal pole mingit tahtmist ajada suurriiklikku välispoliitikat. Kui see protsess lõpule jõudis, leidis Ameerika, et ta on saavutanud sellise jõupositsiooni, mis annab talle olulise sõnaõiguse rahvusvahelistes küsimustes, olgu ta eelistused millised tahes. Ameerika juhid võisid soovi korral nüüdki veel kinnitada, et nende põhiliseks välispoliitiliseks eesmärgiks on toimida „majakana” kogu ülejäänud inimkonna jaoks, kuid nii mõnedki neist hakkasid kahtlemata aru saama, et Ameerika võimsus annab talle õiguse aktuaalsetes küsimustes sõna sekka öelda ja et rahvusvahelisse süsteemi lülitumiseks pole tal põhjust oodata, kuni kogu ülejäänud inimkond demokraatia teele asub.
Keegi ei sõnastanud sellist arengukäiku vahedamalt kui Theodore Roosevelt. Tema oli esimene president, kes väitis, et Ameerika sidumiseks ülejäänud maailmaga tuleb kasutusele võtta rahvuslike huvide mõiste. Nagu ta eelkäijadki, oli Roosevelt veendunud, et Ameerika avaldab kogu ülejäänud maailmale soodsat mõju. Kuid erinevalt varasematest presidentidest oli Roosevelt veendunud, et Ameerikal on reaalseid välispoliitilisi huvisid ja et nende kaitsmine on kaugelt olulisem eelistest, mida võiks pakkuda isolatsionistlik hoiak. Roosevelt lähtus tõdemusest, et Ühendriigid on suurriik nagu iga teinegi, mitte mingi ainulaadne vooruse kehastus. Ja kui tema huvid põrkuvad teiste maade huvidega, on Ameerika kohustatud rakendama jõudu, et konfliktis peale jääda.
Esimese sammuna selles suunas andis Roosevelt Monroe doktriinile äärmiselt interventsionistliku tõlgenduse, samastades seda teiste oma aja imperialistlike doktriinidega. 6. detsembril 1904. aastal kuulutas ta välja Monroe doktriini niinimetatud „Täienduse”, kus „mõnele tsiviliseeritud riigile” anti põhimõtteline sekkumisõigus: „… läänepoolkeral võib Ühendriikide ustavus Monroe doktriinile sundida Ühendriike olgu või väga vastumeelselt täitma rahvusvahelise politseijõu rolli ja täiesti ilmse ülekohtu või teovõimetuse juhtumil sündmuste käiku sekkuma.”21
Praktikas jõudis Roosevelt oma teooriast ette. Juba 1902. aastal oli Ameerika sundinud Haitit tasuma võlgu Euroopa pankadele. 1903. aastal õhutas ta Panamas puhkenud rahutused täiemõõduliseks mässuks. Ameerika abiga võitles kohalik elanikkond Kolumbialt välja iseseisvuse, aga alles siis, kui Washington oli rajanud seal Ühendriikide jurisdiktsiooni alla kuuluva kanalitsooni, tulevast Panama kanalit mõlemalt poolt piirava maariba. 1905. aastal kehtestasid Ühendriigid Dominikaani vabariigi üle finantsprotektoraadi. Ja 1906. aastal okupeerisid Ameerika väed Kuuba.
Musklidiplomaatia läänepoolkeral oli Roosevelti silmis lihtsalt Ameerika uue rolli üks avaldusvorm. Kumbki ookean polnud enam piisavalt avar, et Ameerikat ülejäänud maailmast isoleerida. Ühendriigid olid sunnitud hakkama tegelaseks rahvusvahelisel laval. Läkituses Kongressile ütles Roosevelt seda 1902. aastal üsna selgesti: „Rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduslike suhete aina süvenev vastastikune sõltuvus ja keerukus paneb kõigile normaalsetele tsiviliseeritud riikidele kohustuse täita kogu maailmas vajaduse korral politsei funktsioone.”22
Ameerika rahvusvahelise rolli tõlgendamisel on Rooseveltil Ameerika ajaloos ainulaadne positsioon. Ükski teine president pole Ameerika globaalset rolli defineerinud nii rangelt rahvuslike huvide termineis, ükski president pole rahvuslikke huvisid nii hõlmavalt samastanud jõudude tasakaaluga. Roosevelt jagas oma kaasmaalaste usku, et Ameerika kehastab maailma kõige paremaid lootusi, ent erinevalt nende enamikust ei arvanud ta, et Ameerika suudab säilitada rahu või täita oma saatusest määratud ülesannet üksnes tsiviilühiskonna vooruste kaitsmisega. Tema arusaamine maailmakorra olemusest sarnanes pigem Palmerstoni või Disraeli kui Thomas Jeffersoni vaadetega.
Suur president peab olema oma rahva harija, kes aitab ületada kuristikku rahva tuleviku ja ajaloolise kogemuse vahel. Rahva jaoks, kes oli üles kasvanud veendumuses, et rahu on rahvusvaheliste suhete normaalne seisund, et isikliku ja ühiskondliku kõlbluse vahel pole mingit erinevust ja et Ameerika on kindlalt kaitstud ülejäänud maailma vapustavate segaduste eest, oli Roosevelti õpetus iseäranis karm, sest Roosevelt kummutas kõik need õndsad uskumused. Rahvusvaheline elu oli tema meelest võitlus, ja Darwini teooria, mis tõotas ellujäämist
