jõududega, sest algul nägi kohalik elanikkond selles vaid ühe vallutajatejõugu asendumist teisega. Kuid pärast ühtse valitsemissüsteemi sisseseadmist hakkasid Briti impeeriumi õõnestama needsamad rahvaliku valitsuse ja kultuurilise natsionalismi väärtused, mida ta ise oli Indiasse importinud. Sellegipoolest on India rahvusriigina veel uustulnuk. Hõivatuna oma tohutu elanikkonna toitmise muredest, surus India end külma sõja ajal blokiväliste riikide rühmitusse. Kuid koht rahvusvahelisel poliitilisel areenil, mis vastaks India suurusele, on tal õigupoolest veel sisse võtmata.
Seega tuleb möönda, et ühelgi olulisel maal, mis üheskoos peavad uue maailmakorra üles ehitama, pole tekkiva paljuriigilise süsteemiga seni õieti mingeid kogemusi. Veel mitte kunagi pole asutud uut maailmakorda looma nii paljudest erinevatest arusaamadest lähtudes ja nii globaalses ulatuses. Ja niisamuti pole ükski varasem maailmakord olnud sunnitud kohandama ajaloolise jõudude tasakaalu süsteemi tunnuseid ülemaailmse demokraatliku mõtteviisiga ja nüüdisaegse plahvatuslikult areneva tehnoloogiaga.
Tagasivaates näib, et kõigile rahvusvahelistele süsteemidele on vältimatult omane teatav sümmeetria. Kui nad on kord juba välja kujunenud, siis on raske ette kujutada, kuidas ajalooline areng teistsuguste valikute korral üldse oleks võinud kulgeda. Uue rahvusvahelise korra tekkides võib tal algul olla mitmeid alternatiivseid arenemisvõimalusi. Kuid iga tehtud valik piirab seni veel säilivate valikute hulka, ja kuna keerukus kahandab paindlikkust, on esimestel valikutel eriti otsustav tähtsus. See, kas rahvusvaheline kord kujuneb suhteliselt stabiilseks, nagu näiteks pärast Viini kongressi tekkinud süsteem, või ülimalt ebapüsivaks, nagu need süsteemid, mis sündisid Vestfaali ja Versailles’ rahulepingutest, oleneb asjaomaste ühiskondade oskusest lepitada julgeolekupoliitilisi kaalutlusi oma õiglustundega.
Neil kahel rahvusvahelisel süsteemil, mis osutusid kõige stabiilsemaks – Viini kongressist tulenenud maailmakorral ja Ühendriikide domineerimisel pärast Teist maailmasõda kujunenud süsteemil – oli üks suur eelis: nad tuginesid ühetaolistele arusaamadele. Viini kongressi riigimehed olid aristokraadid, kes tõlgendasid puutumatuid väärtusi ühtviisi ja suutsid põhialustes kokku leppida; Ameerika juhid, kes kujundasid sõjajärgse maailma, esindasid erakordselt koherentset ja elujõulist pärimust.
Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutada on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele kui eesmärkide põhjendamisele. Need riigimehed saavutavad väljapaistva positsiooni tänu omadustele, mida pole edukaks valitsemiseks üldse tingimata vaja ja mis veel vähem sobivad rahvusvahelise korra ülesehitamiseks. Ja ainus paljuriigilise süsteemi loomisel kasutatav eeskuju on loodud läänemaises ühiskonnas, mis võib-olla pole paljudele asjaosalistele vastuvõetav.
Kuid kui me tahame mõista neid väljakutseid, mida nüüdisaeg riigimeestele esitab, siis on ainsaks eeskujuks, kust õppust võtta, ikkagi vaid paljudest riikidest koosnevate varasemate maailmakordade tõus ja langus – alates Vestfaali rahust kuni meie päevadeni välja. Ajaloo uurimine ei paku käsiraamatusse koondatud juhtnööre, mida võiks masinlikult rakendada; ajalugu õpetab analoogia kaudu, aitab valgustada võrreldavate olukordade tõenäolisi tagajärgi. Ent iga põlvkond peab ise enda jaoks määratlema, millised olukorrad on tegelikult võrreldavad.
Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigmehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. Analüütik võib selgele järeldusele jõudmiseks kulutada nii palju aega, kui iganes vajab; riigimehe peamiseks probleemiks on aja halastamatu surve. Analüütik ei riski millegagi. Kui tema järeldused osutuvad vääraks, võib ta rahumeeli asuda uut uurimust kirjutama. Riigimees tohib mõistatada ainult üks kord; tema eksimused pole heastatavad. Analüütikule on kättesaadavad kõik faktid; tema üle otsustatakse vastavalt tema vaimsetele võimetele. Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsuseid teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, lähtuvalt sellest, kui arukalt ta suutis paratamatute muutustega toime tulla, ja eelkõige lähtuvalt sellest, kui hästi tal õnnestus vältida sõda. Ja siit tuleneb tõdemus: uurides riigimeeste tegevust maailmakorra probleemide lahendamisel, uurides, mis neil õnnestus ja mis luhtus ja miks, ei jõua me küll tänapäeva diplomaatia mõistmisel lõplikule selgusele, aga algust oleme sellega võib-olla siiski teinud.
TEINE PEATÜKK
PÖÖRDEPUNKT: THEODORE ROOSEVELT VÕI WOODROW WILSON
Kuni käesoleva sajandi alguseni prevaleeris Ühendriikide välispoliitikas isolatsionistlik suundumus. Siis aga tõukasid kaks faktorit Ameerika maailmapoliitika areenile: Ameerika enda kiiresti kasvav võimsus ja Euroopale keskendunud rahvusvahelise süsteemi järkjärguline kokkuvarisemine. Seda tendentsi peegeldasid kaks vastandlikku presidenti: Theodore Roosevelt ja Woodrow Wilson. Need kaks meest hoidsid valitsusohje parajasti sel ajal, kui maailmapoliitilised arengud vedasid vastutõrkuva rahva oma keerisesse. Mõlemad presidendid mõistsid, et Ameerikale on määratud maailmapoliitikas keskne osa, kuid isolatsioonipoliitika hülgamist õigustasid nad kahe vastandliku filosoofiaga.
Roosevelt oli jõudude tasakaalu poliitika peen analüütik. Tema põhjendas Ameerika rahvusvahelist rolli rahvuslike huvide tungivate vajadustega, olles veendunud, et globaalne jõudude tasakaal on ilma Ameerika osaluseta mõeldamatu. Wilson seevastu õigustas Ameerika rahvusvahelist rolli messianistlike argumentidega: Ameerika ei ole kohustatud hoolitsema jõudude tasakaalu eest, vaid hoopis oma põhimõtete levitamise eest üle kogu maailma. Wilsoni ametiajal muutus Ameerika keskse tähtsusega osaliseks maailmapoliitilises mängus, kuulutades põhimõtteid, mis ei peegeldanud küll midagi enamat kui Ameerika poliitilise mõtte truisme, kuid mis Vana Maailma diplomaatide silmis sellegipoolest tähistasid revolutsioonilist pööret. Need põhimõtted lähtusid väitest, et rahu säilitamine sõltub demokraatia aina laialdasemast levikust, et riike tuleb hinnata samadest eetilistest kriteeriumidest lähtuvalt kui üksikisikuid ja et iga riigi rahvuslike huvide põhisisuks on ühinemine ülemaailmse rahvusvahelise õiguse süsteemiga.
Võimude tasakaalule rajatud Euroopa diplomaatia karastunud veteranide meelest olid Wilsoni vaated kummalised; tema väide, et välispoliitika põhialused on tegelikult kõlbelist laadi, oli nende silmis lausa silmakirjalik. Ometi on wilsonism tänapäevani elujõuline, Wilsoni kaasaegsed kriitikud aga on ajalugu ammugi unustanud. Wilson oli see, kes lõi visiooni ülemaailmsest organisatsioonist, Rahvasteliidust, mille ülesandeks on kindlustada rahu pigem kollektiivse julgeoleku kui liitude abil. Ehkki Wilson ei suutnud veenda omaenda kodumaad selle idee väärtuses, elas see ometi edasi. Wilsoni veelahkmelise tähendusega presidentuurist peale on Ameerika välispoliitika peaaegu alati marssinud wilsonliku idealismi trummipõrina taktis, ja nii marsib ta kuni tänase päevani.
Ameerika ainulaadne lähenemisviis rahvusvahelistele probleemidele ei kujunenud välja üleöö ega ole see ka üheainsa inspireeritud reformaatori looming. Vabariigi algaastatel oli Ameerika välispoliitika tegelikult rahvuslike huvide läbikaalutud väljendus, mille sisuks oli lihtsalt uue riigi sõltumatuse kindlustamine. Nii kaua kui püsis Euroopa riikide rivaliteet, ei suutnud ükski sealne suurvõim luua tõsiselt võetavaid ähvardusi ja seepärast olid Asutajad Isad ka üsna varmalt valmis manipuleerima jõudude tasakaalu põlatud printsiibiga, kui see vaid nende eesmärkidega sobis; tõtt öelda manööverdasid nad kohati päris erakordse osavusega Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, ja seda mitte ainult Ameerika iseseisvuse säilitamiseks, vaid ka tema piiride laiendamiseks. Kuna Prantsuse revolutsiooni järgsete sõdade perioodil ei sobinud neile õieti kummagi poole otsustav võit, kuulutasid nad end neutraalseks. Jefferson iseloomustas Napoleoni sõdu kui võitlust maatüranni (Prantsusmaa) ja ookeanitüranni (Inglismaa)
