tahtis saada presidendiks, kelle saatuseks on juhtida oma riik maailmaareenile nii, et see võiks kujundada kahekümnendat sajandit samamoodi, nagu Suurbritannia oli domineerinud üheksateistkümnendal sajandil – tohutuid jõudusid käsutava riigina, mis on endale ülesandeks võtnud töötada mõõdukalt ja targalt stabiilsuse, rahu ja progressi nimel.
Roosevelt ei sallinud seda rohket vagatsemist, mis Ameerika välispoliitilises mõtlemises tooni andis. Ta möönis rahvusvahelise õiguse jõuetust. Seda, mida riik omal jõul kaitsta ei suuda, ei suuda kaitsta ka rahvusvaheline kogukond. Ta eitas desarmeerimist, mis sel ajal rahvusvahelise teemana parajasti esile kerkis:
Esialgu pole vähematki märki, et õnnestuks luua mingi rahvusvaheline jõud… mis suudaks tõhusalt talitseda üleastujaid, ja seetõttu oleks suure vaba rahva seisukohalt ühtaegu rumal ja kuritegelik loobuda jõuvahendeist, mis lubavad tal oma õigusi kaitsta ja erandjuhtudel isegi teiste õiguste kaitseks välja astuda. Miski ei kannustaks kurjuse jõude rohkem… kui vabade ja valgustatud rahvaste… vabatahtlik otsus jätta end kaitsetuks, sellal kui iga despoot ja barbar säilitab relvad.23
Roosevelt väljendus veelgi sapisemalt, kui kõne alla tuli ülemaailmne valitsus:
Wilsoni-Bryani hoiak, millega kutsutakse usaldama fantastilisi rahulepinguid, mõeldamatuid lubadusi, igasugu paberilipakaid, millel puudub vähemgi tagatis tõhusa jõu näol, on minu meelest õudustäratav. Friedrich Suure ja Bismarcki välispoliitilised traditsioonid on iga üksiku rahva seisukohalt võrratult paremad kui Bryani või Bryani-Wilsoni seisukohtade omaksvõtt järjekindla rahvusliku hoiakuna. … Lääge õilsus, mis ei toetu jõule, on igas mõttes niisama nurjatu ja koguni veel kuritegelikum kui jõud ilma õilsuseta.24
Roosevelt oli arvamusel, et jõuprintsiibil korraldatud maailmas peegeldab asjade loomulikku kulgu „mõjusfääride” mõiste, mille alusel teatavad suurriigid omandavad laiades piirkondades valdava mõju, näiteks Ühendriigid läänepoolkeral või Suurbritannia India subkontinendil. 1908. aastal leppis Roosevelt Korea okupeerimisega jaapanlaste poolt, sest vastavalt tema mõtteviisile olid Jaapani-Korea suhted määratud nende jõuvahekordadega, mitte aga mingi lepingu tingimustega või rahvusvahelise õigusega:
Korea on vastuvaidlematult Jaapani pärand. Tõsi küll, vastavas lepingus oli pühalikult tõotatud, et Korea peab säilitama sõltumatuse. Kuid selle lepingu tagamiseks polnud Koreal endal vähematki jõudu ja on täiesti mõeldamatu, et mõni teine riik… üritab teha korealaste eest seda, milleks nad ise on täiesti võimetud.25
Kuna Roosevelt kord juba jagas selliseid läbini euroopalikke vaateid, siis pole ka midagi imestada, et ta käsitles ülemaailmse jõudude tasakaalu probleeme rafineeritud meisterlikkusega, mille poolest ükski teine Ameerika president temaga võistelda ei suuda ja millele lähenes mõnevõrra ainult Richard Nixon. Algul ei näinud Roosevelt mingit vajadust siduda Ameerikat Euroopa jõudude tasakaalu peensustega, sest tema meelest oli see enam-vähem isereguleeruv süsteem. Kuid samas tegi ta täiesti selgeks, et kui niisugune hinnang peaks osutuma vääraks, soovitab ta Ameerikal tasakaalu taastamiseks sekkuda. Aja jooksul hakkas Roosevelt nägema Saksamaas ähvardust Euroopa tasakaalule ja kaldus Ameerika rahvuslikke huvisid samastama Suurbritannia ja Prantsusmaa huvidega.
See tuli selgesti ilmsiks 1906. aastal Algecirase konverentsil, mille eesmärgiks oli lahendada Maroko tuleviku küsimus. Saksamaa, kes Prantsuse ülevõimu ennetamiseks nõudis „avatud uksi”, soovis Ameerika esindaja kaasatõmbamist, sest tema arvates oli Ameerikal seal olulisi kaubandushuvisid. Konverentsi avamisel esindas ameeriklasi Marokos nende Itaalia suursaadik, kuid roll, mida ta seal täitis, valmistas sakslastele pettumuse. Roosevelt allutas Ameerika ärihuvid – mis tegelikult polnudki kuigi olulised – oma geopoliitilistele kaalutlustele. Maroko kriisi kulminatsioonihetkel sõnastas need Henry Cabot Lodge Rooseveltile adresseeritud kirjas. „Prantsusmaa peaks seisma koos meiega ja Inglismaaga,” ütles ta, „meie tsoonis ja meiega koalitsioonis. See oleks mõistlik lahendus nii majanduslikult kui poliitiliselt.”26
Sellal kui Roosevelt nägi Euroopas peamise ähvardusena Saksamaad, tegid talle Aasias muret Venemaa ambitsioonid, ja seepärast soosis ta Jaapanit kui Venemaa peamist rivaali. „Venemaa on see maailma maa, millest kõige olulisemal määral sõltub maailma tulevik,” kinnitas Roosevelt.27 Suurbritanniaga sõlmitud liidulepingu tiiva all ründas Jaapan 1904. aastal Venemaad. Ehkki Roosevelt kuulutas Ameerika selles konfliktis neutraalseks, kaldus ta ilmselt Jaapani poole. Venemaa võit oleks tema väitel olnud „löögiks kogu tsivilisatsioonile”.28 Ja kui Jaapan hävitas Vene laevastiku, tundis ta sellest rõõmu: „Ma olen Jaapani võiduga igati rahul, sest Jaapan mängib meie mängu.”29
Ta soovis Venemaa nõrgenemist, kuigi mitte tema täielikku elimineerimist jõudude tasakaalu süsteemist, sest vastavalt jõudude tasakaalu diplomaatia põhitõdedele tähendanuks Venemaa ülemäärane nõrgendamine lihtsalt Venemaa ähvarduse asendumist Jaapani ähvardusega. Roosevelt tajus, et kõige paremini teeniks Ameerika huvisid niisugune lahendus, mis jätaks Venemaa „silm silma vastu Jaapaniga, nii et nad avaldaksid teineteisele vastastikku ohjeldavat mõju”.30
Lähtudes pigem geopoliitilisest realismist kui õilsast altruismist, tegi Roosevelt sõdivatele pooltele ettepaneku saata oma esindajad tema Oyster Bay residentsi rahulepingut ette valmistama; lõpuks kirjutatigi Portsmouthis New Hampshire’is alla rahuleping, mis kärpis Jaapani võidu vilju ja säilitas Kaug-Idas tasakaalu. Selle tulemusel sai Roosevelt esimese Ameerika presidendina Nobeli rahupreemia, tähistamaks tema teeneid jõudude tasakaalu ja mõjusfääride kontseptsioonil põhineva lahenduse leidmisel, mis tema järetulija Wilsoni tegevuse valgusel jättis küll täiesti ebaameerikaliku mulje.
1914. aastal, pärast Saksamaa sissetungi Belgiasse ja Luksemburgi võttis Roosevelt võrdlemisi kliinilise hoiaku, ehkki Saksamaa rikkus selle operatsiooniga jõhkralt kõiki lepinguid, mis pidid nende kahe maa neutraalsust tagama:
Mis puutub nende lepingute rikkumisse või hülgamisse, siis ei võta ma selles suhtes mingit kindlat seisukohta. Kui hiiglased võitlevad elu ja surma peale ja tammuvad teineteisest kinni hoides edasi-tagasi, siis muidugi trambivad need tohutu suured, kogu jõudu pingutavad võitlejad kindlasti jalge alla kõik, kes ette jäävad – välja arvatud juhul, kui see on neile endale ohtlik.31
Mõni kuu pärast sõja puhkemist Euroopas muutis Roosevelt otsustavalt oma esialgset suhtumist Belgia neutraliteedi rikkumisse, kuid iseloomulikul kombel ei häirinud teda mitte Saksa sissetungi ebaseaduslikkus, vaid hoopis ohtu sattunud jõudude tasakaal: „… kas te ei karda, et kui Saksamaa selle sõja võidab, purustab Inglise laevastiku ja hävitab Briti Impeeriumi, et ta siis juba aasta või kahe pärast ei hakka nõudma juhtivat positsiooni Lõuna- ja Kesk-Ameerikas… ?”32
Ta soovitas massiivset relvastumisprogrammi, mis asetaks Ameerika kogu raskusega Kolmikantandi selja taha. Ta pidas Saksamaa võitu täiesti võimalikuks ja samas ka Ühendriikidele ohtlikuks. Keskriikide võidu puhul kaoks Briti Kuningliku Sõjalaevastiku kaitsevari ja Saksa imperialismile avaneks võimalus end läänepoolkeral maksma panna.
Asjaolu, et Roosevelt pidas Briti laevastiku kontrolli Atlandi ookeanil ohutumaks kui Saksa hegemooniat, ei tulenenud õieti jõufaktorite arvestamisest, vaid pigem niisugustest tabamatutest teguritest nagu kultuuriline lähedus ja ajalookogemus. Ameerikat muidugi sidusid Inglismaaga tugevad kultuurisidemed, millele Ühendriikide ja Saksamaa suhetes mingit vastet ei leidunud. Pealegi oli Ameerika juba harjunud Suurbritannia valitsemisega maailmameredel, see ei häirinud teda enam ja ta ei kahtlustanud Suurbritanniat enam ekspansionistlikes kavatsustes Ameerika mandril. Saksamaa poole seevastu vaadati tõsiste kartustega. 3. oktoobril 1914. aastal kirjutas Roosevelt Briti suursaadikule Washingtonis (lastes sündsalt unustusse vajuda oma varasema seisukoha, mis käsitas Belgia neutraliteedi rikkumist Saksamaa poolt kui paratamatust):
Kui
