Wilsoni teemadel. Poliitilised vaidlused Ameerikas keskenduvad enamasti juhtumitele, kus pole õnnestunud järgida Wilsoni ideaale (mis peagi muutusid nii üldtuntuks, et neid tema nimega enam ei seostatudki); hoopis harvemini küsiti, kas need tegelikult ikka pakuvad adekvaatseid juhiseid vastuastumiseks jõhkratele väljakutsetele, mida rahutu maailm ikka ja jälle esitab. Kõigest hoolimata on Wilsoni põhimõtted kogu selle aja vältel jäänud Ameerika välispoliitilise mõtte nurgakiviks.
Samas aga valmistas Wilsoni jõu ja põhimõtete sidumine pinda kahepalgelisuse aastakümnetele, mille vältel Ameerika südametunnistus püüdis visalt põhimõtteid hädaliste vajadustega lepitada. Kollektiivse julgeoleku põhieelduseks on, et kõik riigid tõlgendavad kõiki julgeolekuähvardusi ühtviisi ja on valmis nende tagasitõrjumisel võrdselt riskima. Vähe sellest, et midagi niisugust polnud maailmas seni toimunud, saatusest oli määratud, et midagi selletaolist ei võinud kogu Rahvasteliidu ja ÜRO olemasolu vältel ka edaspidi kunagi toimuda. Niisugune konsensus on võimalik ainult siis, kui ähvardus muutub tõepoolest hirmuäratavaks ja ohustab vaieldamatult kõiki või peaaegu kõiki riike, nagu see mõlema maailmasõja puhul juhtus ja ka külma sõja ajal vähemalt regiooniti välja kujunes. Kuid valdavas enamikus esineb juhtumeid – ning nimelt need ongi peaaegu alati keerulised juhtumid, kus maailma rahvad ei näe ähvardavat ohtu ühtemoodi või siis ei suuda kokku leppida selles, milliseid ohvreid keegi on valmis tooma, et ohule vastu seista. Nii juhtus see Itaalia agressiooni puhul Abessiinias 1935. aastal, samuti Bosnia kriisi ajal 1992. aastal. Ja kui tulevad kõne alla mingid positiivset laadi üritused või tehtud ülekohtu heastamine, siis on globaalset konsensust, nagu elu näitab, koguni veel raskem saavutada. Külma sõja järgses maailmas, kus kõike muud varjutavat ideoloogilist või sõjalist ähvardust enam polegi ja kus demokraatia ülistuseks raisatakse rohkem sõnu kui kunagi varem, on sellised raskused nagu saatuse pilkeks aina suurenenud.
Wilsonism tõi senisest selgemini nähtavale veel teisegi varjatud konflikti Ameerika välispoliitilises mõtteviisis. Kas Ameerikal on ka niisuguseid julgeolekuhuvisid, mida on tingimata vaja kaitsta, olenemata meetodist, millega neid ähvardatakse kahjustada? Või peaks Ameerika vastu seisma ainult sellistele muudatustele, mida võib pidada otseselt ebaseaduslikeks? Mis see õieti on, mis Ameerikat puudutab, kas rahvusvahelisel areenil toimuva muudatuse fakt või selle meetod? Kas Ameerika peab kõik geopoliitilised põhimõtted kõrvale heitma? Või tuleb need Ameerika väärtuste filtrit rakendades ümber mõtestada? Ja kui nende vahel tekib konflikt – kummal on siis otsustav kaal?
Wilsonistlik järeldus ütleb, et Ameerika on alati vastustanud eelkõige vaid muutuste meetodit ja et tal pole olnud niisuguseid strateegilisi huvisid, mida oleks tasunud kaitsta, kui neid ähvardati pealtnäha legaalsete meetoditega. Isegi veel Lahesõja ajal kinnitas president Bush, et ta ei astu välja õieti mitte eluliselt tähtsate õlitarnete kaitseks, vaid agressiooni põhimõtteliseks tagasitõrjumiseks. Ja külma sõja ajal tõstatati Ameerika poliitilistes debattides korduvalt küsimus, kas Ameerikal kõiki tema enda puudusi arvestades üldse ongi moraalset õigust organiseerida vastupanu Moskva ähvardustele.
Theodore Roosevelt oleks kindlasti vähemagi vaevata leidnud vastuse kõigile neile küsimustele. Oletus, et kõik riigid tõlgendavad ähvardusi ühtemoodi või on valmis neile vastama täies üksmeeles, oli karjuvas vastuolus kõigega, mida tema iganes oli õigeks pidanud. Niisamuti ei suutnud ta kujutleda mingit maailmaorganisatsiooni, kuhu võiksid ühtaegu rahumeeli kuuluda nii ohver kui agressor. Novembris 1918 tunnistas ta ühes kirjas:
Ma olen niisuguse liidu poolt, tingimusel, et me ei pane sellele liialdatud lootusi. … Ma ei taha mängida osa, mida isegi Aisopos pidas vajalikuks naeruvääristada, kui ta kirjutas, kuidas hundid ja lambad ühiselt otsustasid desarmeeruda ja kuidas lambad hea tahte avaldusena saatsid karjakoerad koju, mille peale nad huntide poolt nahka pandi.56
Kuu aega hiljem kirjutas ta Pennsylvania senaatorile Knoxile:
Rahvasteliidust võib ju ka natuke kasu olla, aga mida suurelisemaks ta kujuneb ja mida raskemaid ülesandeid ta tõotab endale võtta, seda vähem ta tegelikult korda saadab. See, mis temast räägitakse, meenutab musta huumorina möödunud sajandil kuuldud sõnadetegemist Püha Liidu ümber, mille peamine eesmärk oli rahu säilitamine igaveseks ajaks. Ja selle sajanditaguse liikumise president Wilsoniks oli muide tsaar Aleksander.57
Roosevelti arvamust mööda võisid ainult müstikud, unistajad ja intelligendid uskuda, et rahu on inimese loomulik olukord ja et rahupõlve võib säilitada omakasupüüdmatu konsensuse toel. Tema jaoks oli rahu loomu poolest habras seisund, millel pole muud kaitset kui lakkamatu valvsus, tugevate rahvaste sõjariistad ja liidud mõttekaaslaste vahel.
Kuid Roosevelt oli sündinud kas sajandi võrra liiga hilja või sajandi võrra liiga vara. Tema välispoliitiline mõtteviis suri koos temaga 1919. aastal; ja ükski mõjukas Ameerika välispoliitiline koolkond pole pärast seda tema ideede juurde tagasi pöördunud. Samas aga on Wilsoni vaimse triumfi mõõdupuuks seegi asjaolu, et koguni Richard Nixon, kelle välispoliitikas leidsid tegelikult rakendust mitmedki Roosevelti juhised, pidas end eelkõige just Wilsoni internatsionalismi jüngriks ja lasi oma kabinetti riputada sõjaaegse presidendi portree.
Rahvasteliit ei leidnud Ameerikas kõlapinda seepärast, et maa ei olnud veel nii globaalse rolli täitmiseks valmis. Sellegipoolest osutus Wilsoni intellektuaalne võit viljastavamaks kui ükski mõeldav poliitiline triumf. Sest alati, kui on kerkinud uue maailmakorra loomise ülesanne, on Ameerika nii või teisiti ikka jälle tagasi pöördunud Woodrow Wilsoni juurde. Teise maailmasõja lõpul aitas see Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üles ehitada samadel põhimõtetel nagu omal ajal Rahvasteliitu; mõlemal korral loodeti, et rahu vundamendiks saab võitjate üksmeel. Kui see lootus kustus, ei käsitanud Ameerika külma sõda mitte kui kahe superriigi konflikti, vaid kui moraalset heitlust demokraatia eest. Pärast kommunismi kokkuvarisemist muutus taas aktuaalseks Wilsoni idee, et tee rahule läheb kollektiivse julgeoleku kaudu, millega kaasneb demokraatlike institutsioonide ülemaailmne levik, ja selle võttis omaks mõlema suurema Ameerika poliitilise partei administratsioon.
Wilsonismis leiab oma kehastuse Ameerika maailmapoliitilise tegevuse keskne dramaatiline vastuolu: Ameerika ideoloogia on teatavas mõttes olnud revolutsiooniline, Ameerika avalikkust aga on enamasti rahuldanud status quo. Kuna ameeriklastel on kalduvus käsitada välispoliitilisi küsimusi võitlusena hea ja kurja vahel, tekitavad kompromissid neis enamasti ebamugavust, nagu ka poolikud või osalised lahendused. Tõsiasi, et Ameerika on tagasi kohkunud väga radikaalsetest geopoliitilistest ümberkorraldustest, on teda sageli sundinud kaitsma territoriaalset ja mõnikord ka poliitilist status quo’d. Lootes seaduslikkuse hüvedele, on tal raske olnud lepitada oma usku rahumeelsetesse muutustesse vaieldamatu ajaloolise tõsiasjaga, et peaaegu kõik olulised ajaloolised muutused on toimunud vägivaldselt ja suurtes segadustes.
Ameerika on pidanud kogema, et tal tuleb oma ideaale maksma panna maailmas, mida on õnnistatud palju vähem kui teda ennast, koostöös riikidega, kelle ellujäämise marginaal on tema omast palju ahtam, eesmärgid palju piiratumad ja eneseusaldus märksa väiksem. Kuid Ameerika on oma taotlustele siiski visalt truuks jäänud. Sõjajärgne maailm on suurelt osalt Ameerika looming, nii et ta on lõpuks kõigest hoolimata hakanud mängima rolli, mille Wilsoni nägemus talle määras – on toiminud majakana, mille järgi kurssi võtta ja millega lootusi siduda.
KOLMAS PEATÜKK
KÕIKEHÕLMAVUSEST TASAKAALUSEISUNDINI: RICHELIEU, ORANJE WILLEM JA PITT
See, mida ajaloolased tänapäeval kirjeldavad kui Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi, tekkis seitsmeteistkümnendal sajandil, kui lõplikult kokku varises keskaegne püüdlus kõikehõlmavuse poole – kõikehõlmavus aga oli niisugune arusaamine maailmakorrast, kus sulasid kokku Rooma
