riigi rolli.
Richelieu hirmud olid omajagu põhjendatud. Pealiskaudnegi pilk Euroopa kaardile näitab, et toonast Prantsusmaad piirasid igast küljest Habsburgide territooriumid: lõunas Hispaania; kagus Põhja-Itaalia linnriigid, mis olid enamasti Hispaania võimu all; idas Franche-Comté (tänapäeval territoorium, mis jääb Lyonist ja Savoiast ida poole), kus samuti võimutsesid hispaanlased, ja põhjas Hispaania Madalmaad. Neid väheseid piirilõike, mida ei valitsenud Habsburgid, kontrollis sama suguvõsa Austria haru. Lotringi hertsogkond oli vasallisuhetes Austria Püha Rooma keisriga, samuti strateegiliselt tähtsad piirkonnad Reini ääres, mis on tänapäeval tuntud kui Elsass. Oli karta, et kui ka Põhja-Saksamaa Habsburgide valitsuse alla langeb, muutub Prantsusmaa Püha Rooma keisririigiga võrreldes ohtlikult nõrgaks.
Richelieule pakkus vähe lohutust asjaolu, et Prantsusmaad sidus Hispaania ja Austriaga ühine katoliku usk. Otse vastupidi – just nimelt vastureformatsiooni võitu oligi Richelieu kindlalt otsustanud ära hoida. Ajades poliitikat, mida tänapäeval kindlasti nimetataks rahvusliku julgeoleku huvide kaitsmiseks ja mis tollal – esimest korda – sai tuntuks kui raison d’état, oli Richelieu valmis liituma protestantlike valitsejatega ja ära kasutama lõhet Kõikehõlmavas Kirikus.
Kui Habsburgide soost keisrid oleksid mänginud samade reeglite järgi või mõistnud parajasti kujuneva raison d’état’ maailmapoliitilist tähendust, küllap nad oleksid siis ka taibanud, kui hea võimalus neil oli saavutada täpselt seda, mida Richelieu kõige enam kartis – Austria esiletõusu ja Püha Rooma keisririigi valitsevat positsiooni Euroopa mandril. Kuid sajandite vältel olid Habsburgide vaenlased osanud alati ära kasutada dünastia paindumatust taktikaliste vajadustega kohanemisel ja ajaloosuundumuste mõistmisel. Habsburgidest valitsejad olid põhimõttekindlad mehed. Oma veendumuste arvel olid nad valmis kompromisse tegema üksnes lüüasaamise korral. Ja selle poliitilise odüsseia alguses olid nad halastamatu kardinali mahhinatsioonide suhtes seetõttu täiesti kaitsetud.
Richelieu lihtsameelne ohver keiser Ferdinand II polnud vististi iial kuulnudki, et on olemas niisugune mõiste nagu raison d’état. Ja isegi kui oli, oleks ta selle hukka mõistnud kui pühaduseteotuse, sest tema pidas oma ilmalikuks missiooniks üksnes Jumala tahtmise täideviimist, ning oma Püha Rooma keisri tiitlis rõhutas ta alati sõna „püha”. Iial poleks ta olnud valmis möönma, et jumalikke eesmärke võib taotleda ka mitte päris kõlbeliste vahenditega. Talle ei tulnud pähegi sõlmida leppeid protestantlike rootslaste või muhameedlike türklastega, kardinal aga pidas niisuguseid samme enesestmõistetavaks. Ferdinandi nõunik jesuiit Lamormaini iseloomustas keisri seisukohti nii:
Oma suures tarkuses mõistis ta algusest peale hukka kogu selle võltsi ja korrumpeerunud poliitika, mis on meie päevil nii laialt levinud. Tema oli seisukohal, et nendega, kes niisugust poliitikat ajavad, pole võimalik kokkuleppele jõuda, sest vale on nende igapäevane tööriist, nad moonutavad Jumala tahet ja religiooni. Oleks täielik sõgedus arvata, et kuningriiki, mis on Jumala enese and, on võimalik kindlustada Jumalast neetud vahenditega.59
Valitseja, kes oli end sidunud nii absoluutsete väärtustega, mõistagi ei võinud läbirääkimistel kompromissi otsida, kohandumisest rääkimata. 1596. aastal, olles veel ertshertsog, kuulutas Ferdinand: „Ennemini suren, kui teen usuküsimustes sektantidele järeleandmisi.”60 Impeeriumi õnnetuseks pidas ta tõesti sõna. Kuna Jumala tahtmise täitmine oli tema jaoks tähtsam kui impeeriumi käekäik, pidas ta protestantismi purustamist oma pühaks kohuseks, ehkki teatav sobitumine sellega oleks ilmselt tema huvisid paremini teeninud. Tänapäevastes terminites oli ta lihtsalt fanaatik. Keisri uskumusi illustreerivad kõige paremini ühe tema nõuniku Caspar Scioppiuse sõnad: „Häda kuningale, kes teeb end kurdiks Jumala häälele, mis kutsub teda ketsereid tapma. Sa ei pea sõda pidama mitte iseenda, vaid Jumala pärast.” (Bellum non tuum, sed Dei esse statuas.)61 Ferdinandi meelest oli riik olemas selleks, et teenida religiooni, mitte vastupidi: „Riigiasjades, mis on meie püha usutunnistuse seisukohast nii tähtsad, ei saa me siiski alati lähtuda inimlikest kaalutlustest; pigem peame lootma… Jumala peale… ja usaldama ainuüksi Teda.”62
Richelieu käsitas Ferdinandi usku kui strateegilist väljakutset. Ehkki ta ise oli eraisikuna usklik, määratles ta oma ministrikohustusi täiesti ilmalikes terminites. Hingeõnnistus võis küll olla tema isiklik eesmärk, kuid riigimees Richelieu vaatevinklist oli see kõrvalise tähtsusega. „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus,” ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästeta, ei päästeta teda kunagi.”63 Teiste sõnadega – riike ei oota õiglaste tegude eest tasu ei selles ega teises ilmas; nende ainsaks hüvituseks on piisav jõud, et teha seda, mis on vajalik.
Richelieu poleks mingi hinna eest lasknud käest kuldset võimalust, mis avanes Ferdinandile üheteistkümnendal sõja-aastal 1629. Protestantlikud vürstid avaldasid valmisolekut leppida Habsburgide poliitilise domineerimisega, tingimusel, et nad saavad vabal valikul oma usku teenida ja säilitavad reformatsiooni käigus hõivatud kiriku maad. Kuid Ferdinand polnud nõus oma usulisi veendumusi poliitilistele vajadustele allutama. Ta keeldus sobingust, mis oleks tähendanud hiilgavat võitu ja impeeriumi kestmise tagatist, ning otsustades protestantliku ketserluse lõplikult välja juurida, avaldas ta restitutsiooniedikti, mis nõudis protestantlikelt valitsejatelt kõigi pärast 1555. aastat kirikult anastatud maade tagastamist. See oli vaimustusetuhina võit otstarbekohasuse üle, klassikaline näide juhtumist, kus usk tühistab omakasupüüdlikud poliitilised kalkulatsioonid. Ja see kuulutas heitlust elu ja surma peale.
Kui Richelieule kord juba niisugused kaardid kätte anti, otsustas ta sõda pikendada, kuni Kesk-Euroopa on verest tühjaks jooksnud. Samas keeldus ta ka sisepoliitilistes küsimustes kuulamast religioosse südametunnistuse manitsusi. 1629. aastal garanteeris ta Alais’ armuediktiga Prantsuse protestantidele usuvabaduse, täpselt selle vabaduse, mille keelamise nimel keiser Saksa vürstidega sõdis. Säästes omaenda maad siseheitlustest, mis laastasid Kesk-Euroopat, võttis Richelieu nõuks rakendada Ferdinandi usuline fanatism Prantsusmaa rahvuslike huvide teenistusse.
Habsburgist keisri suutmatus mõista omaenda rahvuslikke huvisid – ja koguni niisuguse mõiste põhimõtteline eitamine – andis Prantsusmaa peaministrile võimaluse toetada ja subsideerida Saksa protestantlike vürstide võitlust Püha Rooma keisri vastu. Protestantlike vürstide vabaduste kaitsmine nende võitluses Püha Rooma keisri tsentraliseerivate püüdluste vastu oli ühe Prantsuse prelaadi ja tema katoliikliku Prantsuse kuninga jaoks täiesti ennekuulmatu roll. Tõsiasi, et üks kirikuvürst finantseeris Rootsi protestantlikku kuningat Gustav Adolfit sõjas Püha Rooma keisri vastu, tõi kaasa niisama revolutsioonilisi tagajärgi nagu Prantsuse revolutsiooni mullistused sada viiskümmend aastat hiljem.
Ajastul, kus ikka veel domineeris usuline õhin ja ideoloogiline fanatism, kerkis kiretu, kõlbelistest imperatiividest vabastatud välispoliitika võimsalt esile, umbes nii nagu Alpide lumine tipp liivakõrbes. Richelieu tahtis teha lõpu olukorrale, milles tema nägi Prantsusmaa sissepiiramise püüdu, tahtis välja kurnata Habsburgide jõu ja takistada suurvõimu teket Prantsusmaa piiri taga – iseäranis Saksamaa-poolse piiri taga. Liitusid sõlmides oli tema ainsaks kriteeriumiks nende vastavus Prantsusmaa huvidele, ja sellest lähtudes valis ta oma esimesteks partneriteks protestantlikud riigid ja hiljem koguni islamliku Ottomani impeeriumi. Sõdijate väljakurnamiseks ja sõja venitamiseks subsideeris Richelieu oma vaenlaste vaenlasi, andis pistist, õhutas mässusid ja lasi käiku hämmastavalt mitmekülgse dünastiliste ja legaalsete argumentide arsenali. Ta saavutas nii hiilgavat edu, et 1618. aastal alanud sõda venis aastakümnete kaupa, kuni ajalugu teda enam teistmoodi nimetada ei osanudki kui kestvuse järgi – Kolmekümneaastane sõda.
Prantsusmaa vaatas Saksamaa laastamist kõrvalt kuni 1635. aastani, kui täielik kurnatus näis taas kord ennustavat vaenutegevuse lõppu ja kompromissrahu. Richelieu aga polnud mingist kompromissist huvitatud, kuni Prantsusmaa kuningas polnud Habsburgist keisriga jõu poolest võrdseks saanud ja soovitavalt
