rahvas pole iial taotlenud juhtivat rolli maailmas, põhjendades seda oma altruistlike seisukohtadega. Kõik teised riigid on soovinud, et neid hinnataks, lähtudes nende rahvuslike huvide kokkulangemisest teiste riikide huvidega, ent Woodrow Wilsonist George Bushini on Ameerika presidendid põhjendanud oma riigi juhtivat rolli eeskätt Ameerika omakasupüüdmatusega. Ei Wilson ega ka tema hilisemad õpilased tänapäevani välja pole tahtnud ausalt tunnistada tõsiasja, et välisriikide juhid, kes on läbi imbunud vähem ülevate maksiimide vaimust, suhtuvad Ameerika altruistlikesse pretensioonidesse teatava umbusuga; on ju rahvuslikud huvid midagi läbinähtavat, altruism aga sõltub sellest, kuidas heategevuse harrastaja ise ennast määratleb.
Wilsoni silmis aga oli Ameerika ühiskonna altruistlik loomus taevase soosingu tõestus:
Tundub, nagu oleks Jumal oma ettenägelikkuses hoidnud varuks üht asustamata kontinenti, oodates, et kord tuleb üks rahumeelne rahvas, kes armastab vabadust ja inimõigusi üle kõige ja paneb seal aluse omakasupüüdmatule riigile.39
Väide, et Ameerika eesmärgid väljendavad jumaliku käsuseaduse mõtet, andis Ameerika juhtivale rollile märksa sügavama tähenduse, kui ükski Roosevelt oleks eales osanud ette kujutada. Sest Roosevelt tahtis ju jõudude tasakaalu natuke parandada ja viia Ameerika roll selles vastavusse tema kasvava vägevusega. Roosevelti nägemuse kohaselt oleks Ameerika olnud üks riik paljude hulgas – vahest küll võimsam kui enamik teisi ja suurriikide eliitgrupi liige –, mille suhtes aga sellegipoolest kehtivad peamised ajaloolised tasakaalureeglid.
Wilson viis Ameerika seda sorti kaalutluste sfäärist uuele tasandile. Jõudude tasakaalu põlastades kinnitas ta, et Ameerika ülesanne pole „mitte meie isekust… tõestada, vaid näidata meie suurust”.40 Ja kui see oli tõsi, siis polnud Ameerikal õigust hoida oma väärtusi ainult iseendale. Juba 1915. aastal tuli Wilson lagedale ennekuulmatu teooriaga, mille kohaselt Ameerika julgeolek on lahutamatu kogu ülejäänud inimkonna julgeolekust. Sellest järeldus, et nüüdsest peale on Ameerika kohustatud seisma vastu agressioonile ükskõik kus:
… kuna me nõuame takistamatut arengut oma maal ja omaenda elu segamatut juhtimist meile omastel õigluse ja vabaduse põhimõtetel, siis mõistame ka hukka ükskõik millisest leerist lähtuva agressiooni, millest me ise rangelt hoidume. Me nõuame, et meie riik võiks kindlalt kaitstuna käia meie enda poolt valitud arenguteed. Aga me läheme kaugemale. Me nõuame seda ka teistele. Me ei piira oma kirglikku toetust üksikisiku vabadusele ja vabale rahvuslikule arengule ainult niisuguste juhtumite ja aktsioonidega, mis puudutavad üksnes meid ennast. Me suhtume samamoodi igasse teise rahvasse, kes püüab käia neid sõltumatuse ja õigluse raskeid radu.41
Nägemus Ameerikast kui heasoovlikust maailmapolitseinikust oli pärast Teist maailmasõda välja arendatud ohjeldamispoliitika ettekuulutus.
Roosevelt poleks ka kõige pöörasemates fantaasiates iial suutnud ette kujutada, et nii ülevad tundmused ennustavad ette globaalset interventsionismi. Aga eks tema oli ju vaid sõdur-riigimees; Wilson oli prohvetlik preester. Riigimehed, isegi kui nad on sõdurid, keskenduvad maailmale, kus nad elavad; prohveti „tõeline” maailm on aga see, mida ta alles kavatseb luua.
Wilson alustas Ameerika neutraliteedi taaskinnitamisest, jõudis aga välja ettepanekuteni, mis panid aluse globaalsele ristisõjale. Wilsoni meelest ei erinenud vabadus Ameerika jaoks mingis olulises mõttes vabadusest maailma jaoks. Tõestades, et teadusnõukogudes istutud aastad, kus valitseb jagamatult juuksekarva lõhestav tekstianalüüs, polnud maha visatud, töötas ta välja väga iseäraliku tõlgenduse selle kohta, mida George Washington tegelikult mõtles, kui ta hoiatas sekkumast võõrastesse konfliktidesse. Wilson defineeris mõistet „võõras” uuel viisil, mis oleks esimest presidenti kindlasti sügavalt hämmastanud. Wilsoni tõlgenduses olevat Washington tahtnud tegelikult öelda, et Ameerika ei tohi end siduda teiste riikide eesmärkidega. Kuid miski, mis puudutab inimkonda, väitis Wilson, „ei saa olla meile võõras ega jätta meid ükskõikseks”.42 Sellega oli Ameerikale antud piiramatu voli sekkuda sündmustesse piiri taga.
Oli see vast imetegu: lähtudes Asutajate Isade käsust hoiduda sekkumast piiritagustesse konfliktidesse, jõuda välja globaalse interventsiooni volitusteni ja töötada välja üksikasjaline neutraliteedifilosoofia, mis tegi sõttaastumise vältimatuks! Nihutades oma maad sõjale aina lähemale ja sõnastades nägemusi paremast maailmast, ilmutas Wilson sellist vitaalsust ja idealismi, et tekkis mulje, nagu oleks Ameerika terveks sajandiks meelega talveunne suigutatud, kust ta võib nüüd lõpuks rahvusvahelisele areenile astuda, ilmutades dünamismi ja ilmsüütust, mida tema karastatumad partnerid pole iial kogenud. Euroopa diplomaatia oli ajaloo tiiglis kalgistunud ja samas ka alandada saanud; Euroopa riigimehed nägid sündmusi läbi paljude mõranenud unistuste prisma, inimliku ettenägelikkuse ebakindlus oli purustanud nende paremad lootused ja ideaalid. Ameerikale olid niisugused piirangud tundmatud, ja uhkelt kuulutades kui mitte just ajaloo lõppu, siis vähemalt ajalookogemuse ebaolulisust, asus ta puht ameerikalikuks peetud väärtusi avardama ja muutma neid universaalseteks printsiipideks, mis on rakendatavad kõikjal. Ja nõnda suutis Wilson vähemalt mõneks ajaks lõdvendada pingeid maailma ohtude eest kaitstud Ameerika ja maailma pattudest rüvetamata Ameerika vahel. Esimesse maailmasõtta astumiseks võis Ameerika valmistuda üksnes kõigi maailma rahvaste, mitte ainult iseenda huvide kaitsjana ja universaalsete vabaduste ristisõdalasena.
Ameerika sõjakuulutuse vahetuks ajendiks sai „Lusitania” uputamine Saksamaa poolt, eelkõige aga piiramatu allveesõja vallapäästmine. Kuid Wilson ei õigustanud Ameerika sõttaastumist mingite otseste etteheidetega. Rahvuslikud huvid olid ebaolulised; vägivald Belgia kallal ja jõudude tasakaal jäid siin sootuks kõrvale. Ameerika sõttaastumise põhjused olid eeskätt kõlbelist laadi, peamiseks eesmärgiks aga uue ja õiglasema rahvusvahelise korra rajamine. „On kohutav samm,” arutles Wilson kõnes, kus ta taotles sõja kuulutamist,
viia see suur rahumeelne rahvas sõtta, kõigi aegade kõige hirmsamasse ja laastavamasse sõtta, kus näib kaalul olevat tsivilisatsiooni enda saatus. Kuid õigus on hinnalisem kui rahu, ja me hakkame võitlema väärtuste eest, mis on meile alati südamelähedased olnud, demokraatia eest, väikeriikide õiguste ja vabaduste eest, õigluse võidulepääsemise nimel, vabade rahvaste koostöös, mis kindlustab koostöö ja rahu kõigile rahvastele ja teeb lõpuks vabaks kogu maailma.43
Niisuguste põhimõtete nimel peetavas sõjas ei saanud olla kompromisse. Ainus mõeldav eesmärk oli täielik võit. Roosevelt oleks Ameerika sõjasihte peaegu kindlasti sõnastanud poliitilistes ja strateegilistes terminites. Wilson, kes uhkelt kuulutas Ameerika omakasupüüdmatust, määratles Ameerika sõjaeesmärke puht kõlbelistes kategooriates. Wilsoni arvates ei olnud sõja põhjuseks jõhkra otsekohesusega määratletud rahvuslike huvide konflikt, vaid Saksamaa põhjendamatu rünnak rahvusvahelise korra vastu. Või veel täpsemalt – tegelik süüdlane polnud mitte saksa rahvas, vaid Saksa keiser isiklikult. Taotledes sõjakuulutust, arutles Wilson nii:
Meil pole mingit tüli saksa rahvaga. Me suhtume saksa rahvasse sümpaatia ja sõbralike tunnetega. Sakslased oma valitsust sõtta ei tõuganud. Saksamaa sõttaastumine toimus saksa rahva teadmata ja ilma tema heakskiiduta. See otsus langetati nii nagu sõttaastumise otsus muistegi, vanadel õnnetutel aegadel, kus valitsejad iialgi oma rahvastega nõu ei pidanud, kus sõdu provotseeriti ja peeti ainult dünastiate huvides.44
Ehkki Wilhelm II-t oli Euroopa areenil juba pikemat aega ettearvamatuks ohufaktoriks peetud, polnud ükski Euroopa riigimees seni veel tema kukutamist soovitanud; mitte keegi ei pidanud keisri või tema dünastia troonilt tõukamist rahu tagatiseks Euroopas. Aga niipea kui Saksamaa riikliku ülesehituse küsimus kord juba tõstatati, polnud enam mõeldav lõpetada sõda samasuguse vastandlikke huvisid tasakaalustava kompromissiga nagu rahuleping, mis oli Roosevelti taganttõukamisel sõlmitud Jaapani ja Venemaa vahel kümme aastat tagasi. 22. jaanuaril 1917, veel enne Ameerika sõttaastumist, kuulutas Wilson Ameerika
