tegelane nagu Herbert Hoover kirjeldas nüüd Saksamaa valitsevat klassi kui loomu poolest nurjatut saagitsejat, „kes imeb teiste rahvaste eluverd”.46 Eriti tabavalt sõnastas ajavaimu Cornelli ülikooli president Jacob Schurman, kes iseloomustas käimasolevat sõda kui „Taevase Kuningriigi” ja „Hunnide Kuningriigi, vägivalla ja koleduste” heitlust.47
Muidugi oli üheainsa dünastia kukutamisega võimatu ellu viia kõike seda, mida Wilsoni retoorika eeldas. Nõudes sõjakuulutust, laiendas Wilson oma kõlblaid printsiipe kogu maailmale; demokraatia vabale arengule tuli avada tee mitte ainult Saksamaal, vaid kogu maailmas, sest rahu nõuab „demokraatlike riikide partnerlust”.48 Ühes järgmises kõnes läks Wilson koguni veel kaugemale, väites, et kui Ühendriigid vabadust üle kogu maailma ei levita, siis Ameerika jõud atrofeerub:
Me rajasime selle riigi, et inimesi vabastada, ja me ei piiranud oma üritust ainult Ameerikaga; nüüd me teeme kõik inimesed vabaks. Kui me seda ei tee, siis variseb kogu Ameerika kuulsus kokku ja kogu tema jõud hääbub.49
Kõige lähemale jõudis Wilson oma sõjaeesmärkide sõnastamisel neljateistkümnes punktis, mida põhjalikumalt käsitletakse 9. peatükis. Wilsoni ajalooliste saavutuste vundamendiks on arusaam, et ameeriklased ei või toetada mingeid olulisi rahvusvahelisi leppeid, mida ei õigusta nende kõlbeline veendumus. Kuid tema üritus luhtus, kuna ta käsitas ajaloo tragöödiaid õnnetute eksimustena, üksikute riigijuhtide lühinägelikkuse ja nurjatuse tagajärjena, ning keeldus tunnistamast ühtki muud, objektiivset rahutagatist peale avaliku arvamuse jõu ja demokraatlike institutsioonide leviku kogu maailmas. Sündmuste arenedes hakkas ta Euroopa riikidelt nõudma niisuguste sammude astumist, milleks need polnud ei filosoofiliselt ega ajalooliselt ette valmistatud, ja tegi seda kohe pärast rasket sõda, mis oli nad täiesti tühjaks kurnanud.
Tervelt kolmesaja aasta jooksul olid Euroopa riigid rajanud oma maailmakorra rahvuslike huvide tasakaalustamise põhimõttele ja oma välispoliitika väsimatutele julgeolekupüüdlustele, käsitades iga sellega liituvat hüvet kui preemiat. Aga nüüd nõudis Wilson Euroopa riikidelt, et nad toetuksid oma välispoliitikas kõlbelistele veendumustele, lootuses, et julgeolekutagatised tulenevad sellest automaatselt, kui üldse. Kuid Euroopal polnud niisuguse omakasupüüdmatu poliitika jaoks mingit kontseptuaalset aparatuuri, ja polnud veel hoopiski kindel, kas äsja sajandipikkusest isolatsioonist väljunud Ameerika on ülepea võimeline pidevalt rahvusvaheliste probleemide lahendamisel osalema, nagu Wilsoni teooriad eeldasid.
Wilsoni ilmumine ajalooareenile tähendas Ameerika jaoks pöördelist murranguhetke, ta on harvaesinev näide riigijuhist, kes põhjalikult muudab oma kodumaa ajaloo kulgu. Kui Roosevelti ideed oleksid 1912. aastal peale jäänud, siis oleks hakatud sõjaeesmärkide küsimust lahendama Ameerika huvide valgusel. Roosevelt oleks Ameerika sõttaastumise sidunud väitega – mille ta ka tegelikult esitas –, et kui Ameerika Kolmikantandiga ei ühine, siis võidavad sõja Keskriigid ja hakkavad varem või hiljem Ameerika julgeolekut ähvardama.
Sel kombel defineerituna oleksid Ameerika rahvuslikud huvid teda aja jooksul sundinud ajama umbes samasugust maailmapoliitikat nagu see, mida harrastas Suurbritannia kontinentaalse Euroopa suhtes. Kolmesaja aasta jooksul olid Briti riigimehed oma tegevuses aina lähtunud eeldusest, et kui Euroopa ressursid satuvad üheainsa domineeriva suurriigi kontrolli alla, siis annavad need ressursid sellele riigile võimaluse esitada Suurbritanniale väljakutse maailmameredel ja ähvardada seeläbi tema sõltumatust. Ühendriigid, mis geopoliitilises mõttes on samuti Euraasia rannikust kaugel asuv saar, pidanuksid analoogiliselt arutledes vastu seisma üheainsa suurvõimu domineerimisele Euroopas või Aasias, või mis veelgi hullem, sellesama suurvõimu kontrollile mõlema kontinendi üle. Niisuguses raamistikus olnuks peamise casus belli andnud Saksamaa geopoliitiliste ambitsioonide ulatus, mitte aga tema üleastumised kõlbelistest normidest.
Niisugune Vanale Maailmale omane lähenemisviis oli aga vastuolus ameeriklaste emotsionaalsete ajenditega, millele apelleeris Wilson, ja niisugune vastuolu püsib tänase päevani. Isegi mitte Roosevelt poleks suutnud ajada jõupoliitikat, mida ta propageeris, ehkki ta uskus surmani, et oleks sellega hakkama saanud. Nii või teisiti – Roosevelt polnud enam president ja Wilson oli juba enne Ameerika sõttaastumist täiesti selgeks teinud, et ta astub välja mis tahes katsete vastu rajada sõjajärgne maailmakord rahvusvahelise poliitika traditsioonilistele printsiipidele.
Wilson ei pidanud Saksamaa juhtkonna nurjatust sõja ainukeseks põhjuseks, vaid seletas seda ka Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi puudustega. 22. jaanuaril 1917 kritiseeris ta sõjaeelset rahvusvahelist korda kui „organiseeritud rivaliteetide süsteemi”:
Kogu tulevane rahu ja maailmapoliitika taandub järgmisele küsimusele: Kas käimasolev sõda on heitlus õiglase ja kindla rahu eest või peetakse seda üksnes mingi uue jõudude tasakaalu nimel?… Me ei vaja mitte jõudude tasakaalu, vaid jõudude ühtsust, mitte organiseeritud rivaliteete, vaid üleüldise rahu organisatsiooni.50
Wilsoni jõudude ühtsus oli täiesti uus mõiste, mis hiljem sai tuntuks „kollektiivse julgeoleku” nime all (ehkki William Gladstone oli selle surnult sündinud variandi 1880-ndate aastate Inglismaal kord juba esitanud).51 Olles veendunud, et kõik maailma rahvad on võrdsel määral rahust huvitatud ning järelikult ka valmis ühinema, et selle häirijaid karistada, tegi Wilson ettepaneku kaitsta rahvusvahelist korda rahuarmastavate jõudude kõlbelise konsensuse abil:
… meie ajastu on ajastu… kus hüljatakse rahvusliku isekuse standardid, mis kunagi valitsesid rahvaste nõuandjate mõtlemises, meie ajastu nõuab, et endine mõtteviis annaks maad uuele elukorraldusele, kus kõik taandub üksnes küsimustele: „Kas see on õige?”, „Kas see on õiglane?”, „Kas see on inimkonna huvides?”.52
Selle konsensuse institutsionaliseerimiseks mõtleski Wilson välja Rahvasteliidu, oma olemuse poolest tüüpiliselt ameerikaliku institutsiooni. Selle maailmaorganisatsiooni egiidi all pidi jõud tema arvates alluma kõblusele ja relvad avaliku arvamuse diktaadile. Wilson rõhutas väsimatult, et kui avalik arvamus oleks piisavalt informeeritud olnud, siis ei oleks sõda iial puhkenud. Seejuures ignoreeris ta kirglikku rõõmu ja kergendustunnet, millega meeleavaldajad tervitasid sõja puhkemist kõigis pealinnades, sealhulgas ka demokraatlikus Suurbritannias ja Prantsusmaal. Selleks, et uus teooria edukalt tööle hakkaks, pidi rahvusvahelises valitsemiskorralduses Wilsoni arvates aset leidma vähemalt kaks muudatust. Esiteks oli vaja, et kogu maailmas tuleksid võimule demokraatlikud valitsused, ja teiseks tuli välja töötada „uus ja senisest puhtam diplomaatia”, mis tugineks „niisama nõudlikule aukoodeksile nagu see, mille me oleme kehtestanud üksikisikute jaoks”.53
1918. aastal sõnastas Wilson maailmarahu eeltingimusena täiesti ennekuulmatu ja hingematvalt auahne eesmärgi, mille kohaselt tuleks „hävitada iga omavolitsev riik maailmas, mis teistest eraldudes, salakavalalt ja omal vabal tahtel rikub maailma rahu; või kui teda pole võimalik otsekohe hävitada, siis vähemalt tuleb ta praktiliselt teovõimetuks teha”.54 Neil põhimõtetel loodud ja niisugustest põhimõtetest kantud Rahvasteliit on suuteline rahvusvahelisi kriise lahendama ilma sõjata, kuulutas Wilson 14. veebruaril 1919 rahukonverentsile:
… selle instrumendi [Rahvasteliidu põhikirja] vahendusel me toetume eeskätt ja peamiselt ühele suurele jõule, ja nimelt maailma avaliku arvamuse kõlbelisele jõule – avalikkuse puhastavale, selgitavale ja vastustamatule jõule… nii et kõik need asjad, mis valguse käes hävivad, häviksidki lõplikult kiiskava valguse toimel, mida neile heidab kogu maailma ühise hukkamõistu väljendus.55
Rahu ei taga tulevikus mitte enam traditsioonilised jõukalkulatsioonid, vaid ülemaailmne konsensus, mida toetab korravalvemehhanism. „Rahu volinikuna” toimib ülemaailmne, valdavalt demokraatlike riikide rühmitus, mis astub endise võimude tasakaalu ja liidulepingute süsteemi asemele.
Seni
