te olete ilmutanud erakordset ettevaatlikkust, kammitsedes oma riigile vaenulikke jõude kümne aasta vältel üksnes oma liitlasjõudude abil ja kätt pigem taskusse pistes kui mõõka haarates, siis nüüd, kus teie liitlased ei suuda ilma teieta enam vastu panna, näitate avalikult sõtta astudes üles julgust ja suurt tarkust; see näitab, et oma kuningriigi rahu valvates olete käitunud nagu ettenägelik peremees, kes on küll suure hoolega raha kogunud, aga samas teab ka, kuidas seda kulutada. … 64
Raison d’état’ poliitika edukus sõltub eelkõige oskusest hinnata jõudude vahekorda. Kõikehõlmavaid väärtusi defineeritakse tunnetuslikult ja nad ei vaja pidevat ümberhindamist; see pole nende olemusega üldse kooskõlas, kuid jõudude piiri määratlemine nõuab kogemuse ja inspiratsiooni koostööd, lakkamatut kohanemist muutuvate oludega. Teoreetiliselt peaks jõudude tasakaal muidugi olema välja arvutatav; tegelikult aga on selle realistlik analüüs osutunud äärmiselt keeruliseks. Ja koguni veel keerulisem on sinu enda kalkulatsioonide kooskõlastamine teiste riikide vastavate arvestustega, mis ometi on rahuldavalt toimiva jõudude tasakaalu eeltingimus. Tavaliselt jõutakse tasakaalu olemuse suhtes konsensusele üksnes perioodiliselt puhkevate konfliktide kaudu.
Richelieu ei kahelnud hetkekski oma suutlikkuses selle ülesandega toime tulla, olles sügavalt veendunud, et abinõude ja eesmärkide vahekorda saab peaaegu matemaatilise täpsusega välja rehkendada. Oma „Poliitilises Testamendis” kirjutas ta: „Loogika nõuab, et asi, mida on vaja toetada, ja jõud, mis seda toetab, oleksid geomeetriliselt võrdelised.”65 Saatus oli temast teinud kirikuvürsti; veendumused aga tegid ta niisuguste ratsionalistide mõttekaaslaseks nagu Descartes ja Spinoza, kes leidsid, et inimtegevusi on võimalik teaduslikult kaardistada. Soodsad asjaolud andsid talle võimaluse rahvusvahelist korda oma kodumaa tohutuks kasuks ümber kujundada. Vähemalt seekord oli riigimehe enesehinnang täpne. Richelieu vahe mõistus oli tema eesmärkide vääriline, kuid ei tema – ega tema ideed – poleks võidule pääsenud, kui ta poleks osanud valida strateegiale vastavat taktikat.
Nii uudne ja nii küüniline doktriin pidi paratamatult välja kutsuma vasturünnakuid. Kuigi jõudude tasakaalu doktriin pääses hilisematel aegadel jäägitult valitsema, riivas see valusalt universalistlikku pärimust, mille aluseks oli kõlblusseaduste prioriteet. Üks kõige markantsemaid kriitikuid oli kuulus õpetlane Jansenius, kes ründas kõigist kõlbelistest kütketest valla päästetud poliitikat:
Kas nad tõesti usuvad, et ilmalik üürike riik kaalub üles usu ja kiriku? … Kas peab Kõige Kristlikum Kuningas tõesti arvama, et oma riigi juhtimise ja valitsemise kõrval pole olemas midagi, mis sunniks teda laiendama ja kaitsma tema Issanda, Jeesuse Kristuse riiki? … Kas ta tõesti julgeb Jumalale öelda: Pigem hääbugu ja hävinegu Sinu vägevus ja hiilgus ja usk, mis manitseb inimesi Sind kummardama, – peaasi, et minu riik on kaitstud ja ohtudest prii?66
See muidugi oligi täpselt seesama sõnum, mida Richelieu tahtis saata oma kaasaegsetele ja nähtavasti ka oma Jumalale. Tema poolt läbiviidud revolutsiooni radikaalsust aitab veelgi paremini hinnata asjaolu, et väide, mis kriitikute meelest oli reductio ad absurdum (argument, mis oma täieliku kõlvatuse ja ohtlikkuse tõttu iseennast kummutab), osutus tegelikult Richelieu mõtete ülitabavaks kokkuvõtteks. Kuningliku valitsuse peaministrina asetas ta raison d’état’, oma teed valgustava majaka, nii religioonist kui kõlblusest kõrgemale.
Ilmekalt demonstreerides, kui hästi nad on oma õpetaja küünilised meetodid omandanud, pöörasid Richelieu kaitsjad kriitikute argumendi selle autorite vastu. Nad väitsid, et just selline poliitika, mis isekalt kaitseb rahvuslikke huvisid, kajastab kõige kõrgemaid kõlblusprintsiipe; eetiliste põhimõtetega ei olevat vastuolus mitte Richelieu, vaid tema kriitikute argumentatsioon.
Richelieu poliitika formaalne õigustamine jäi kuninglikule administratsioonile lähedal seisva õpetlase Daniel de Priezaci ülesandeks, kelle sulge peaaegu kindlasti juhtis kardinal ise. Klassikalises machiavellilikus stiilis lükkas Priezac tagasi väited, nagu teeks Richelieu sellega surmapattu, ajades poliitikat, mis pealtnäha soodustab ketserluse levikut. Tema väitel riskisid oma hingeõnnistusega hoopiski Richelieu kriitikud. Kuna Prantsusmaa oli Euroopa katoliiklike riikide hulgas kõige puhtam ja vagam, siis teenis Richelieu Prantsusmaa huvisid, teenides ühtlasi ka katoliku usu huvisid.
Priezac ei seletanud lähemalt, mismoodi ta õieti oli jõudnud järeldusele, et Prantsusmaad on õnnistatud sellise ainulaadse usulise missiooniga. Kuid igatahes järeldus tema lähte-eeldusest, et Prantsuse riigi tugevdamine on katoliku kiriku heaolu kindlustamiseks vajalik; ja seetõttu oli Richelieu poliitika kõige kõrgemal määral kõlbeline. Habsburgide sissepiiramispoliitika tähendas ju nii suurt ohtu Prantsusmaa julgeolekule, et piiramisrõngas tuli igal juhul murda, ja see omakorda õilistas iga vahendit, mida Prantsuse kuningas selle ülimalt kõlbelise eesmärgi taotlemisel pidas vajalikuks rakendada.
Ta taotleb rahu sõja abil, ja kui selles sõjas juhtub midagi, mis tema soovidega kokku ei lähe, siis pole see mitte teadlik kuritegu, vaid paratamatu vajadus, mille seadused on ülimalt karmid ja käsud äärmiselt halastamatud. … Sõda on õiglane siis, kui sõjakäigule asutakse õiglaste kavatsustega. … Ja seepärast tuleb siin esmajärjekorras arvestada püstitatud eesmärki, mitte selle saavutamise abinõusid. … See, kes tahab tappa süüdlasi, valab mõnikord kogemata ka süütute verd.67
Seega – ilma üleliigsete sõnakeerutusteta – eesmärk pühitseb abinõu.
Veel üks Richelieu kriitik Mathieu de Morgues süüdistas kardinali religiooniga manipuleerimises „vanade roomlaste kombel, nagu on näidanud teie õpetaja Machiavelli: teiegi vormite seda oma tahtmist mööda… seletades seda ja kasutades seda parajasti nii palju, kui see teie plaanidele kaasa aitab”.68
De Morgues’i kriitika oli niisama asjakohane kui Janseniuse oma ja niisama ebaefektiivne. Richelieu oli just selline manipuleerija, kellena teda kirjeldati, ja kasutas religiooni täpselt osutatud viisil. Kahtlemata oleks ta võinud vastata, et ta lihtsalt analüüsib maailma sellisena, nagu see on, paljuski samamoodi kui Machiavelli. Nagu Machiavellile, nii oleks temalegi rohkem meeldinud kõlblustundlikum maailm, kuid ta oli veendunud, et ajalugu hindab tema riigimehetööd selle järgi, kui osavalt ta suutis ära kasutada tingimusi ja tegureid, millest ta oli sunnitud lähtuma. Hinnates riigimehi selle järgi, mil määral neil on õnnestunud saavutada nende enda poolt püstitatud eesmärke, tuleb kahtlemata möönda, et Richelieu on tänapäevani üks uusaja ajalugu kõige enam viljastanud tegelasi. Sest pärast teda oli maailm sootuks teistsugune kui enne teda, ja tema lükkas käima poliitika, mida Prantsusmaal jätkati tervelt kolme sajandi vältel.
Nii juhtus, et Prantsusmaa tõusis juhtivaks riigiks Euroopas ja laiendas tohutult oma territooriumi. Pärast Vestfaali rahu, mis 1648. aastal lõpetas Kolmekümneaastase sõja, kujunes raison d’état järgmise saja aasta jooksul Euroopa diplomaatia juhtprintsiibiks. Lugupidamine, millega hilisemate aegade riigimehed Richelieusse suhtusid, nagu ka unustus, kuhu paratamatult langes tema oponent Ferdinand II, poleks kindlasti üllatanud kardinali, kes küll iial ei hellitanud mingeid illusioone – ka mitte iseenda suhtes. „Riigiasjade ajamisel võib tõdeda,” kirjutas Richelieu oma „Poliitilises Testamendis”, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli ka õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valdavalt valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole mitte eksiteel.”69 Seda maksiimi on vahepealsed sajandid aruharva suutnud vaidlustada.
Kesk-Euroopa ajaloole avaldas Richelieu tegevus Prantsusmaa suursaavutustega võrreldes otse vastupidist mõju. Richelieu pelgas ühendatud Kesk-Euroopat ja takistas igati selle sündi. Väga tõenäoliselt lükkas ta Saksamaa ühendamise kahe sajandi võrra edasi. Kolmekümneaastase sõja algperioodi võib vaadelda kui Habsburgide püüdu täita Saksamaa dünastiliste ühendajate rolli – üsnagi samamoodi kujunes Inglismaa rahvusriigiks ühe normanni dünastia hooldusel
