jalgrattahoidla katuse all ning Thulin kummardab, sellal kui Le, jalad porilombis, püüab paigal seista.
„Millal me Sebastiani juurde kolime?“
„Ma pole öelnud, et me Sebastiani juurde kolime.“
„Miks ta hommikul meie juures ei ole, kui õhtul on?“
„Täiskasvanutel on hommikuti tegemist ja Sebastian peab tööle kiirustama.“
„Ramazan sai endale väikevenna ja nüüd on tema sugupuus viisteist pilti ja minul ainult kolm.“
Thulin heidab napi pilgu tütre poole ja kirub väikeseid armsaid sugupuudega plakateid, mida õpetaja sügislehtedega kaunistas ning klassiruumi seinale välja pani, et vanematel ja lastel oleks võimalik peatuda ja neid uurida. Teisalt on ta alati tänulik, kui Le vanaisa automaatselt perekonnaliikmeks loeb, kuigi tegelikult ei ole tegu tüdruku vanaisaga.
„Asi pole selles. Ja sinu sugupuus on viis pilti, kui viirpapagoid ja hamstrit ka arvestada.“
„Teistel ei ole sugupuus loomi.“
„Ei, teistel lastel ei ole niimoodi vedanud.“
Le ei vasta ja Thulin ajab end sirgu.
„Ma tean, et meid pole eriti palju, aga meil on kõik kenasti ja see ongi oluline. Eks?“
„Aga kas ma saaksin siis veel ühe viirpapagoi?“
Thulin silmitseb tüdrukut, küsides endalt mõttes, kuidas see jutuajamine nii kaugele jõudis ja kas ta tütar pole mitte nutikam, kui ta arvanud oli.
„Me arutame seda mõni teine kord. Lihtsalt kannata natuke.“
Naise telefon on taas helisema hakanud ja ta teab, et seekord peab ta vastama.
„Ma jõuan viieteistkümne minuti pärast kohale.“
„Kiiret pole,“ ütleb hääl liini teises otsas ja naine tunneb ära ühe Nylanderi sekretäridest. „Nylander ei jõua täna hommikul sinuga kokkusaamisele, niisiis toimub see hoopis järgmisel teisipäeval. Aga mina pidin sulle ütlema, et sa täna selle uue kuti endaga kaasa võtaksid ja vaataksid, et too oma siinoleku ajal midagi õpiks.“
„Ema, ma lähen koos Ramazaniga!“
Thulin vaatab, kuidas ta tütar Ramazani-nimelise poisi juurde sibab. Ta sobitub kuidagi loomulikult kokku ülejäänud süürlastest perekonnaga, naine ja mees, mehe kätel vastsündinu, ja nende kaks last. Thulinil on tunne, otsekui oleks tegemist naisteajakirja mudelperekonda kirjeldavast artiklist välja astunud seltskonnaga.
„Aga see on juba teine kord, kui Nylander kokkusaamise ära jätab, ja selleks ei kulu ju üle viie minuti. Kus ta praegu on?“
„Ma kardan, et teel eelarvekoosolekule. Ja ta tahtis teada, millest sa rääkida tahad.“
Hetkeks kaalub Thulin võimalust vastata, et see puudutab tema üheksat isikuvastaste kuritegude üksuses ehk mõrvarühmas viibitud kuud, mida võib põnevuse poole pealt võrrelda käiguga politseimuuseumisse. Ülesanded on tüütud, osakonna tehniline standard sama igav kui Commodore 64-l1 ja naine ei jõua ära oodata võimalust edasi liikumiseks.
„Ei millestki olulisest. Tänan.“
Naine lõpetab kõne ja lehvitab koolimajja jooksvale tütrele. Ta tunneb, kuidas vihm hakkab mantlist läbi imbuma, ja taipab tee poole suundudes korraga, et ei suuda teisipäevase kokkusaamiseni oodata. Thulin põikleb läbi liikluse, kuid autoni jõudes ja selle ust avades tekib tal korraga tunne, et teda jälgitakse. Ta silmab läbi lõputu sõidu- ja veoautode rodu teisel pool ristmikku kellegi kuju kontuure – aga selleks ajaks, kui rodu on mööda saanud, on kuju kadunud. Thulin istub sellest tundest vabaneda püüdes autosse.
5
Kahe mehe sammud kajavad politseijaoskonna avarates koridorides vastu, kui nad vastassuunas liikuvast uurijate rühmast mööduvad. Nylander, isikuvastaste kuritegude osakonna juhata, ei salli sedalaadi jutuajamisi, kuid teab, et mingit muud võimalust talle päeva jooksul ei avane, niisiis neelab mees oma uhkuse alla ning peab asekomissariga sammu, kuulates, kuidas üks nüri lause teisele järgneb.
„Nylander, me kõik peame püksirihma pingutama. See puudutab kõiki meie osakondi.“
„Mulle anti mõista, et ma saan politseinikke juurde ...“
„See on ajastamise küsimus. Hetkel näeb justiitsministeerium prioriteedina teisi osakondi. Nemad tahavad, et NC3 saaks parimaks küberkuritegevusevastaseks üksuseks Euroopas, niisiis kõigil teistel võetakse ressursse vähemaks.“
„See ju ei tähenda, et minu osakond peaks kannatama. Meil on viimasel ajal tarvis läinud kaks korda rohkem inimjõudusid ...“
„Ma pole veel loobunud, aga sa tead isegi, et su elu tehti just pisut kergemaks.“
„Keegi ei ole mu elu kergemaks teinud. Üksainus uurija, kes jääb mõneks päevaks siia, kuna Europol talle jalaga tagumikku andis, ei tule nüüd küll arvesse.“
„Oleneb olukorrast, küllap jääb ta pisut kauemaks. Aga sulle teadmiseks, tegelikult võiks ministeerium su töötajate arvu vähendada, niisiis oleks praegu kõige mõistlikum halva mängu juures head nägu teha. Selge?“
Asekomissar peatub hetkeks, et oma sõnadele suurema kaalu andmiseks Nylanderi poole pöörduda, ja Nylander tahaks vastata, et põrgutki see selge on. Tal on inimesi juurde tarvis, täpselt nagu talle lubati, aga nüüd minnakse temast nende NC3, kui kasutada peent lühendit, millega Riiklikku Küberkuritegevuse Vastase Võitluse Keskust nimetatakse, ninatarkade pärast lihtsalt mööda. Ja seda kõike kroonib jõhker bürokraatlik kõrvakiil: tema peab hakkama majandama mingi Haagis kellegi ära pahandanud allakäinud uurijaga.
„On sul hetk aega?“ Korraga on kuskilt välja ilmunud Thulin ja asekomissar kasutab võimalust, et koosolekuruumi ukse vahelt sisse lipsata ja see enda järel kinni tõmmata. Nylander jääb enne tuldud teed tagasi pöördumist talle hetkeks järele vahtima.
„Ei ole ja sinul ka mitte. Mine korrapidaja juurde ja viska sellele Husumi asjale pilk peale. Ma tahan, et sa võtaksid selle Europoli tüübi ja hakkaksid sellega tegelema.“
„Aga asi on ...“
„Mul ei ole praegu selle jutuajamise jaoks aega. Ma pole su võimete suhtes pime, aga sa oled selle osakonna noorim uurija ja ma ei taha, et sa hakkaksid sihtima rühmajuhi kohta või midagi muud, mille pärast sa nii kangesti minuga kohtuda oled tahtnud.“
„Ma ei taha rühmajuhiks saada. Mul on NC3 jaoks soovitust tarvis.“
Nylander jääb järsult seisma.
„NC3. Küberkuritegevuse osakond ...“
„Jah, ma tean, mis osakonnaga tegemist. Miks?“
„Sest minu meelest on töö, mida NC3 teeb, huvitavam.“
„Võrreldes millega?“
„Võrreldes
