kuid suhe kolleegiga on tema meelest vägagi ebaseksikas asi.
„Tere, Thulin. Mitte eriti kaugele. Vihm muudab asja keeruliseks ja juhtunust on juba päris mitu tundi möödas.“
„Surmaaja kohta on midagi teada?“
„Veel mitte. Kohtuarst on siinsamas nurga taga. Aga sadama hakkas südaöösel ja ma oletan, et umbes sel ajal kõik juhtuski. Kui maapinnale ka mingeid jälgi jäi, on need täiesti minema uhutud, aga me ei kaota lootust. Tahad teda näha?“
„Jah, palun.“
Murul lamav elutu kogu on kaetud kohtuekspertiisiosakonna valge palakaga. See naaldub vastu kahte posti, mis hoiavad püsti mängumajaesist varikatust ning sündmuskoht tundub vaat et rahulikuna: taustal mõjuvad tihedas põõsastikus kasvavad punased ja kollased ronitaimed otsekui värvilahvatus. Genz tõmbab valge palaka naise kehalt ettevaatlikult kõrvale. Naine on kägaras otsekui kaltsunukk, alasti, kui välja arvata aluspüksid ja kombinee, mis olid kunagi beežid, kuid on nüüd vihmast ja tumedatest vereplärakatest läbi imbunud. Thulin astub lähemale ja kükitab, et paremini näha. Ümber Laura Kjæri pea on veetud must teip. See lõikub naise kangestunud avatud suhu, teeb mitu ringi üle kukla ja märgade punaste juuste. Üks silm on sisse langenud, nii et silmakoopasse saab sisse vaadata, sellal kui teine mitte midagi nägevana tühjusesse jõllitab. Naise sinakat nahka katavad loendamatud kriimustused, sinikad ja marrastused ning ta paljad jalad on verele kraabitud. Sülle pandud käed on väikese lehekuhja all peidus, randmed laiade kileribadega kõvasti kokku köidetud. Thulinile piisab taipamiseks, miks vanem politseinik vastu ei pidanud, ainsast pilgust surnukehale. Harilikult ei ole surnukehade uurimine naise jaoks probleem. Mõrvarühmas töötamine eeldab tundetut lähenemist surmale ja inimene, kes surnuid vaadata ei suuda, peaks endale mingi muu töö leidma. Aga Thulin ei ole veel kunagi näinud, et kellegagi oleks nii jõhkralt ümber käidud nagu selle mängumaja varikatuse kandeposti najale naalduva naisega.
„Eks kohtuarst tea muidugi täpsemalt, aga minu arvates lubavad teatud vigastused arvata, et ta püüdis mingil hetkel puude vahel põgeneda. Kas majast eemale või tagasi selle suunas. Aga oli kottpime ning tema oli väga nõrk pärast amputeerimist, mis viidi päris kindlasti läbi enne ta sellesse asendisse sättimist.“
„Amputeerimist?“
„Hoia seda.“
Genz ulatab naisele justkui möödaminnes oma raske fotoaparaadi ja välklambi. Ta läheneb surnukehale, kükitab ja kasutab ettevaatlikult oma taskulampi naise kokku seotud randmete napiks kergitamiseks. Koolnukangestus on juba alanud ja kangestunud käsivarred liiguvad mehhaaniliselt kaasa. Nüüd näeb Thulin, et Laura Kjæril pole paremat käelaba. See polegi lehtede alla maetud, nagu ta arvanud oli. Käsivars saab just randme juures, kus viltune sakiline lõikehaav on luud ja kõõlused nähtavale toonud, jubeda lõpu.
„Hetkel oletame, et seda tehti siin väljas, kuna ei garaažist ega majast leidnud me tilkagi verd. Ma käskisin oma töötajatel mõistagi garaaži põhjalikult läbi kontrollida, ennekõike teipi, aiatööriistu ja kaabiköidiseid silmas pidades, kuid siiani pole nad midagi asjalikku leidnud. Otse loomulikult tekkis meilgi küsimus, miks me pole veel kätt leidnud, aga me jätkame otsimist.“
„Ehk viis mõni koer selle minema.“
Hessi hääl, mees on aiast läbi heki kohale jõudnud. Ta vaatab õlgu vihma käes judistades põgusalt ringi ja Genz silmitseb teda hämmastunult. Mingil põhjusel ärritab see märkus Thulinit, kuigi ta teab, et mehel võib õigus olla.
„Genz, see on Hess, ta jääb mõneks päevaks meie juurde.“
„Tere hommikust. Tere tulemast.“ Genz teeb liigutuse, nagu tahaks ta Hessil kätt suruda, kuid Hess üksnes osutab peaga kõrvalmaja suunas.
„Kas keegi kuulis midagi? Naabrid?“
Kostab kõuekõminaga sarnanev mürin ja mänguväljaku kõrval tormab mööda märgi rööpaid mööda rong, niisiis peab Genz enda kuuldavaks tegemiseks karjuma.
„Ei, meie teada ei kuulnud keegi midagi! Linnalähirongide graafik on küll öösiti hõredam, aga seda liini kasutavad ka päris paljud kaubarongid!“
Rongimüra lakkab ja Genz vaatab taas Thulini poole.
„Ma soovin, et mul oleks sulle rohkem tõendeid pakkuda, aga hetkel ei oska ma midagi enamat öelda. Ainult seda, et ma pole kunagi näinud ühtki inimest, keda oleks nii jõhkralt pekstud.“
„Mis see on?“
„Misasi?“
„Seal.“
Thulin kükitab surnukeha kõrval, kuid nüüd osutab ta millelegi, mille nägemiseks Genz peab end ringi pöörama. Surnud naise selja taga, mängumaja varikatuse tala küljes tilpneb tuule käes mingi ese, mille ümber on puntraks mähkunud riputusnöör. Genz sirutab käe tala alla ja kerib eseme lahti, nii et see pendeldab vabalt rippudes edasi-tagasi. Kaks üksteise otsa sätitud tumepruuni kastanimuna, ülemine väiksem ja alumine suurem. Väiksema kastanimuna peale on kriibitud kaks silma. Suurema sisse on torgatud käsi ja jalgu kujutavad tikud. Tegemist on lihtsa kahest kerast ja neljast pulgast koosneva nukuga, kuid Thulini süda jätab hetkeks põhjusel, mida ta endale seletada ei oska, löögi vahele.
„Kastanimunadest inimene. Kas viime ta ülekuulamisele?“
Hess silmitseb naist süütu pilguga. On selge, et ka Europolis hinnatakse klassikalist võmmihuumorit, ja Thulin ei vasta. Nad jõuavad enne, kui üks Genzi meestest mingi küsimuse esitab, omavahel vaid ühe pilgu vahetada. Hess pistab käe taskusse, kuna tema telefon hakkab taas helisema, ja samal hetkel kostab majast vile. Politseinik vehib aiast Thulini suunas. Naine ajab end püsti ja libistab pilgu üle mänguväljaku, mida ümbritsevad pronksikarva lehtedega puud, kuid siin pole midagi vaadata. Üksnes märjad kiiged ja turnimisredelid ja takistusrada, kõik vaatamata ringi sagivatele ning vihma käes piirkonda läbi otsivatele politseinikele ja kriminalistidele hüljatud ja nukravõitu. Thulin läheb majja tagasi. Kui ta Hessist möödub, räägib mees taas prantsuse keeles ja järjekordne rong kihutab mürinal mööda.
11
Sellal kui nad ministeeriumi autoga kesklinna sõidavad, annab Vogel kiire ülevaate Rosa päevakavast. Kõik valitsuse ministrid kohtuvad Christianborgis, et siis ümber nurga lossi kabelisse traditsioonilisele jumalateenistusele minna. Kui sellega ühele poole saab, tervitab Rosa oma töötajaid nende kabinettides, mis asuvad Holmensi kanali ääres Christiansborgi lossiplatsi vastas, ja kiirustab seejärel parlamendi ametlikuks avaistungiks tagasi Christiansborgi.
Ka ülejäänud päeva graafik on tihe, kuid Rosa lisab oma iPhone’is sinna mõned parandused ja täiendused. Tal poleks vaja seda teha, kuna ta sekretär hoiab ise kõigel silma peal, kuid Rosa eelistab sellist varianti. See aitab tal luua detailitunnetust, reaalsust ohjata ja tekitab tunde, et ta kontrollib olukorda. Eriti täna. Aga selleks ajaks, kui auto parlamendihoone sisehoovi pöörab, ei kuula ta enam Vogelit. Lipumastis lehvib Taani lipp ja terve õu on täis meediabusse; naine jälgib, kuidas inimesed vihmavarjude all kaameraid valmis seavad või juba salvestavad, ümberringi fotograafid.
„Asger, me sõidame edasi, lähme tagumise sissepääsu juurde.“
Juht noogutab Vogeli sõnu kuuldes, kuid Rosale see ettepanek ei meeldi.
„Ei. Laske mind
