tegid mulle lausa ettepaneku kandideerimiseks.“
Nylander üritab oma üllatust varjata, kuid saab sellegipoolest aru, et naine räägib tõtt. Ta silmitseb enda ees seisvat kleenukest naist. Kui vana ta ongi? Kakskümmend üheksa, kolmekümmend, midagi sinna kanti? Veider nähtus, välimuselt ei midagi erilist. Mees mäletab selgelt, kuidas ta naist alahindas – kuni teda paremini tundma õppis. Ta oli personali hinnates oma uurijad A- ja B-rühmaks jaganud ja Thulin oli oma noorusele vaatamata üks esimestest nimedest, kelle ta A-rühma paigutas, koos selliste kogenud uurijatega nagu osakonna alustaladeks olevad Jansen ja Ricks. Ja tegelikul kaalus Nylander naist rühmajuhi kohale. Nylander küll pole naisuurijatest erilises vaimustuses ja Thulini üldine külmus käib talle närvidele, kuid samas on naine äärmiselt intelligentne ja on juhtumeid lahendanud kiirusega, mis jätab kogenud uurijatest mulje, otsekui seisaksid nood lihtsalt paigal. Thulin leiab arvatavasti, et selle osakonna tehnika tase on võrreldav kiviaja omaga ja kuna mees teab isegi, kui väga tal on Thulini-suguseid taibusid tarvis, on ta temaga selles osas ühel meelel. Osakond peab ajaga kaasas käima. Just seetõttu ongi ta nende väheste jutuajamiste käigus naisele mõista andnud, et tolle kõrvatagused on alles märjad: Nylander tahab kindel olla, et Thulin putku ei pista.
„Kes seda tegi?“
„Ülemus, mis ta nimi nüüd oligi. Isak Wenger.“
Nylander tunneb, kuidas ta nägu morniks tõmbub.
„Mulle on siin meeldinud, aga ma tahaksin hiljemalt nädala lõpuks neile avalduse ära saata.“
„Ma mõtlen järele.“
„Näiteks reedeks?“
Nylander on juba minema kõndinud. Mees tajub hetkeks naise pilku kuklal ja teab, et too on reedel oma soovituse pärast jälle kohal. Ah siis nii kaugele on asjad läinud. Tema osakonnast on saanud eliidi, ministeeriumi uue lemmiklapse NC3 kasvulava. Kui ta mõne minuti pärast eelarvekoosolekule läheb, tuletatakse seda tõsiasja talle numbrite ja suurte tähtede keeles meelde. Jõulude ajal saab kolm aastat täis päevast, mil Nylander võttis vastu mõrvaosakonna juhi koha, aga nüüdseks on kätte jõudnud tupik ja kui miski ei muutu, ei tundu see edutamine enam karjäärivõimalusena, nagu kunagi tundunud oli.
6
Kojamehed pressivad tuuleklaasile lahmavat vett kõrvale. Kui tuli fooris roheliseks muutub, lipsab politseiauto autodereast välja, eemale bussi külgi katvatest uusi rindu, Botoxit ja rasvaimu pakkuvatest reklaamidest, ning suundub äärelinna poole. Raadio mängib. Loba ajavate ja uusimat seksist, tagumikust ja ihast rääkivat poplugu mängivate saatejuhtide jutu katkestavad lühidalt uudised ning diktor annab teada, et täna on oktoobri esimene teisipäev: parlamendi avaistungi päev. Oodatult on esikohal lugu sotsiaalminister Rosa Hartungist, kes nüüd oma ametipostile naasis, peaaegu aasta pärast ta tütart puudutanud traagilist lugu, mille lõpplahendust kogu rahvas hinge kinni pidades ootas. Aga enne, kui diktor looga lõpuni jõuab, keerab Thulini kõrval istuv võõras heli maha.
„Ega sul kääre või midagi sellist ole?“
„Ei, mul ei ole kääre.“
Thulin pöörab pilgu korraks liikluselt eemale, enda kõrval istuvale mehele, kes uue mobiiltelefoni pakendi lahtisaamisega vaeva näeb. Kui naine jaoskonna vastas asuvasse parkimismajja jõudis, seisis mees suitsetades üsna auto lähedal. Pikka kasvu, sirge kehahoiakuga, kuid ometi kuidagi lääbakas. Korratud vihmast läbi ligunenud juuksed, kulunud ja ligedad Nike jalatsid, õhukesed kottis püksid ja lühike must tepitud jakk, mis nägi samuti niimoodi välja, otsekui oleks seda vees leotatud. Mehe riietus ei sobi ilmastikuga mitte üks raas. Küllap ta saabus just Haagist, mõtleb Thulin. Väike ja päevinäinud spordikott mehe kõrval kinnitab seda muljet. Thulin teab, et mees saabus jaoskonda vähem kui neljakümne kaheksa tunni eest, kuna ta kuulis sööklast hommikukohvi toomas käies, kuidas kolleegid omavahel keelt peksid. Haagis Europoli peakorteris töötanud „kontaktisik“ oli korraga ametist vabastatud ja mingi apsaka eest karistuseks Kopenhaagenisse küüditatud. See sundis naise kolleege paari sapist märkust pillama. Taani politsei ja Europoli vahelised suhted olid olnud pingelised alates hetkest, mil taanlased keeldusid mõne aasta tagusel referendumil loobumast ühest Euroopa Liidult saadud erimeetmest.
Kui Thulin parkimismajas ootava mehe otsa komistas, oli viimane sügavas mõttes, ja kui naine end tutvustas, vastas mees üksnes käepigistusega ja sõnaga „Hess“. Niisiis mitte eriti jutukas. Harilikult polnud seda ka naine, kuid jutuajamine Nylanderiga oli läinud plaanipäraselt. Naine oli kindel, et tema aeg selles osakonnas on otsakorral, niisiis ei saa santi seisu sattunud kolleegi suhtes teatud sõbralikkuse ülesnäitamine kuidagi kahjuks tulla. Kui nad olid autosse istunud, ladus naine ette kõik, mida ta ülesande kohta teadis, kuid mees üksnes noogutas, minimaalset huvi üles näidates. Thulini oletuse kohaselt võis mees olla kolmekümne seitsme kuni neljakümne ühe aastane ja meenutas oma kergelt narmendava tänavapoisivälimusega mingit näitlejat, kuid Thulin ei suutnud meelde tuletada, keda. Mehel on sõrmes sõrmus, võimalik, et abielusõrmus, kuid instinkt ütleb naisele, et see mees on ammuilma lahutatud – või siis lahutamas. Temaga kohtumist võis võrrelda palli tagumisega vastu betoonmüüri, kuid see pole suutnud naise head tuju väärata ning ta huvi politsei riikidevahelise koostöö vastu on ehe.
„Kauaks sind siis siia saadeti?“
„Arvatavasti mõneks päevaks. Nad katsuvad asju klaariks saada.“
„Kas sulle meeldib Europolis?“
„Jah, pole vigagi. Ilm on palju parem.“
„Kas ma olen õigesti kuulnud, et teie küberkuritegevuse osakond on hakanud palkama häkkereid, kellele nad on ise jälile saanud?“
„Pole aimugi, see ei ole minu osakond. Kas sobib, kui ma pärast sündmuskoha ülevaatust korraks ära käin?“
„Ära käid?“
„Ainult tunnikeseks. Ma pean oma korteri võtmed ära tooma.“
„Muidugi.“
„Tänan.“
„Aga muidu baseerud sa Haagis?“
„Jah, või kus iganes parasjagu tarvis on.“
„Nagu näiteks?“
„Kuidas kunagi. Marseille, Genf, Amsterdam, Lissabon …“
Mees keskendub taas mobiiltelefoni pakendile, kuid Thulin oletab, et ta oleks võinud linnade loeteluga veel pikalt jätkata. Temas on midagi suurlinlikku. Midagi pagasita reisija taolist, kuigi suurlinna ja kaugete taevaste sina on ammu maha kulunud. Kui seda muidugi üldse kunagi oligi.
„Kui kaua sa oled juba ära olnud?“
„Peaaegu viis aastat. Ma laenan korraks seda.“
Hess napsab istmetevahelisest topsihoidikust pastaka ja asub sellega pakendit lahti kangutama.
„Viis aastat?“
Thulin on üllatunud. Tema teada on kontaktisikute lepingud harilikult kaheaastased. Mõne puhul pikendatakse neid neljale aastale, kuid naine pole veel kordagi kuulnud, et kontaktisik viis aastat ametis oleks.
„Aeg läheb ruttu.“
„See
