Võtame siis programmi läbi. Meile on tulnud palju küsimusi – mõned on head, mõned igati ennustatavad ja kõmulehelikud ...“
„Me tegeleme sellega autos. Gustav, ära unusta, et täna on teisipäev ja isa tuleb sulle järele. Ja helista, kui sul midagi tarvis on. Eks, kullake?“
„Tean, tean.“
Poiss noogutab tüdinult ja Rosale jääb enne, kui Vogel talle ukse avab, põgus hetk ta juuste sasimiseks.
„Ühtlasi pead sa uut autojuhti tervitama ja meil on tõesti väga vaja arutada, kuidas me nende läbirääkimistega tegeleme …“
Steen jälgib neid läbi köögiakna, püüdes oma naisele, kes uut autojuhti tervitab ja seejärel tagaistmele ronib, julgustavalt naeratada. Steen tunneb kergendust, kui auto sissesõiduteelt välja pöörab.
„Kas me hakkame minema ka või mis?“
Seda küsib ta poeg ja Steen kuuleb, kuidas ta hallis saapaid jalga ja joppi selga paneb.
„Jah, juba tulen.“
Steen avab külmiku, võtab sealt paki pisikesi likööripudeleid, keerab ühel korgi pealt ja kummutab pudeli sisu kurku. Ta tunneb, kuidas kange alkohol kirvendades mööda söögitoru makku jõuab. Seejärel surub ta ülejäänud pudelid kotti, sulgeb külmikuukse ja ei unusta ka köögilaual vedelevaid autovõtmeid kaasa krahmata.
9
Selle maja juures on midagi sellist, mis Thulinile ei meeldi. See tunne tabab naist niipea, kui ta on, kindad käes ja kilesussid kingade peale tõmmatud, sisenenud pimedasse koridori, kus perekonna jalatsid on varna alla korralikult ritta sätitud. Koridoriseintel ripuvad tagasihoidlikud raamitud lillepildid ja magamistuba, kuhu ta sisse astub, mõjub silmapilk naiseliku ja süütuna; siin on esindatud kõik valge varjundid, kui välja arvata roosad volditud kardinad, mis on endiselt ette tõmmatud.
„Ohvri nimi on Laura Kjær, kolmkümmend seitse aastat vana, õde Kopenhaageni kesklinnas asuvas hambaravipraksises. Tundub, et teda üllatati pärast magamaheitmist. Tema üheksa-aastane poeg magas oma toas koridori teises otsas, kuid ei näinud ega kuulnud enda sõnul midagi.“
Thulin vahib üksisilmi kaheinimesevoodit, millest oli magatud vaid ühel poolel, nagu vanem mundris politseinik talle ütles. Öölamp on öökapilt maha kukkunud ja paksu valgesse vaipa vajunud.
„Poiss ärkas, leidis eest tühja maja, kedagi polnud. Tegi endale hommikusööki, pani riidesse ja ootas ema, aga kui teda ei tulnud, siis läks ta naabrite juurde. Naaber läks majja, ei leidnud sealt midagi, kuulis siis koera mänguväljakul haukumas, leidis sealt seejärel ohvri ja võttis meiega ühendust.“
„Kas isaga on ühendust võetud?“
Thulin astub politseinikust mööda ja heidab enne piki koridori naasmist kiire pilgu lapse tuppa, politseinik ikka kannul.
„Naabri sõnul suri isa paari aasta eest vähki. Ohver kohtus kuus kuud hiljem uue mehega ja see kolis siia. Mees on parasjagu kuskil Sjællandis mingil messil. Me helistasime talle pärast siiajõudmist, niisiis on teda peagi oodata.“
Thulin näeb läbi avatud vannitoaukse kolme reas seisvat elektrilist hambaharja, kahhelkividega kaetud põrandal ootavat sussipaari ja kahte varnas rippuvat hommikumantlit. Ta lahkub koridorist ja siseneb avatud kööki, kus valgetes kombinesoonides kohtueksperdid on ametis tõendite ja sõrmejälgede otsimisega. Sisustus on standardne nagu sellises kandis ikka. Skandinaaviapärane, tõenäoliselt suuremalt jaolt Ikeast ja Ilvast ostetud; laual on kolm kohamatti, vaasis väike sügisene dekoratiivsetest oksakestest kimp, diivanil padjad ja köögisaarel üksainus sügav kauss, milles on piima ja maisihelveste jäägid, niisiis võib oletada, et see on poisi jagu. Elutoas on esiküljega tühja tugitooli poole pööratud digitaalne fotoraam ja selles vahelduvad fotod pisikesest perekonnast. Ema, poeg ja oletatavasti nendega koos elav ema kavaler. Kõik naeratavad ja tunduvad õnnelikud. Laura Kjær on ilus ja sale naine pikkade punaste juustega, kuid tema soojades ja mõistvates silmades on midagi haavatavat. See on kena kodu, kuid ometi häirib midagi selle juures Thulinit.
„Mingeid märke sissemurdmisest?“
„Ei. Me kontrollisime aknaid ja uksi. Tundub, et ta vaatas enne voodisse heitmist telekat ja jõi tassi teed.“
Thulin vaatab üle köögis rippuva teadetetahvli, kuid sellel pole muud kui kooli tunniplaanid, kalendrid, kohaliku ujula lahtiolekuajad, arboristi infoleht, kutse elanike ühenduse halloween’i-peole ja Rigshospitali pediaatriaosakonna meeldetuletus arstliku kontrolli aja kohta. Harilikult on Thulin just sellistes asjades tasemel: hiljem oluliseks osutuvate pisiasjade märkamises, kunagi oli ta sellega harjunud. Harjunud koju tulema, välisukse lukust lahti keerama ja lugema märke, mis ennustasid, kas päev on olnud hea või halb. Aga selle juhtumi puhul pole midagi tähele panna. Üksnes täiesti tavaline perekond ja nende idülliline igapäevaelu. Tema pole suutnud millegi sellisega kunagi leppida ja hetkeks üritab naine end veenda, et ehk see talle maja puhul nii vastukarva ongi.
„Aga arvutid, tahvlid, mobiilid?“
„Niipalju kui meie hinnata oskame, pole midagi varastatud, ja Genzi omad on juba kõik vidinad kokku pakkinud ja need laborisse saatnud.“
Thulin noogutab. Nii saab lahendatud suurem osa kallaletungidest ja mõrvadest. Reeglina leitakse ikka mingeid sõnumeid, kõnesid, e-kirju või Facebooki sõnumeid, mis aitavad aru saada, miks asjad sellise lõpu said, ja ta käed juba sügelevad, et asja kallale asuda.
„Mis siin niimoodi haiseb? Okse?“
Thulin on korraga hakanud tajuma temaga mööda maja kaasa lohisenud räiget ja ebameeldivat lehka. Vanema politseiniku nägu peegeldab piinlikkust ja Thulin taipab, et mees on näost valge.
„Vabandust. Ma tulin just sündmuskohast. Arvasin, et olen selliste asjadega harjunud … aga ma juhatan teid kohe sinna.“
„Saan hakkama. Andke mulle lihtsalt teada, kui naise kavaler kohale jõuab.“
Ta avab terrassiukse ja astub välja aeda, sellal kui politseinik tänulikult noogutab.
10
Batuut on paremaid päevi näinud ja samamoodi pisike taimi täis kasvanud kasvuhoone terrassiuksest vasakul. Paremal ulatub märg muru kuni läikiva plekkgaraaži tagumise küljeni; see on küll läbi ja lõhki praktiline, kuid ei sobi valge ja moodsa majaga tegelikult sugugi kokku. Thulin astub aia tagumise otsa poole. Ta näeb heki teise külje juures prožektoreid, mundris politseinikke ja valgetes kombinesoonides kriminaliste ning nihutab end tulipunaste ja kollaste lehtedega kaetud puude ja põõsaste vahelt läbi, kuni jõuab mänguväljakule. Päevinäinud mängumaja juures välgub vihmas korduvalt välklamp ja naine näeb eemalt Genzi, kes innukalt oma meeskonda juhatab ja kuriteopaigast üksikasjalikke ülesvõtteid teeb.
„Oled kuskile jõudnud?“
Genz tõstab pilgu fotoaparaadi pildinäidiku kohalt. Mehe pilk on tõsine, kuid naist nähes valgustab ta nägu põgus naeratus. Genz on tõenäoliselt kolmekümnendates ning aktiivne vennike: kuulujuttude kohaselt on ta ainuüksi sel aastal jooksnud viis maratoni. Ühtlasi on ta noorim juhataja, kes kohtuekspertiisiosakonnal iial olnud. Thulin peab meest üheks vähestest inimestest, kelle jutt on kuulamist
