Igavesed andmed. Edward Snowden
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Igavesed andmed - Edward Snowden страница 3

Kui võimud oma piiritus rumaluses seda tähele ei pannud, kappasin võimujoovastuses elutoas ringi. Mind, aja peremeest, ei saadeta enam kunagi voodisse. Olin vaba. Ja nii juhtus, et uinusin põrandal, näinud viimaks päikeseloojangut 21. juunil, suvisel pööripäeval, aasta pikimal päeval. Kui ärkasin, näitasid maja kellad jälle isa käekellaga sama aega.
Kui keegi vaevuks tänapäeval kella õigeks seadma, kuidas ta siis teaks, mille järgi seda teha? Kui teie olete samasugused nagu enamik inimesi praegu, seaksite selle oma nutitelefoni kellaaja järgi. Ent kui te oma telefoni vaatate, pean silmas, tõeliselt vaatate, kaevute läbi menüüde selle seadetesse, siis näete, et telefoni aeg on „automaatselt seadistatud”. Väga tihti küsib teie telefon vaikselt – vaikides – teleteenusepakkuja võrgustikult: „Kuulge, mis kell on?” See võrgustik küsib omakorda suuremalt võrgustikult, mis küsib veelgi suuremalt ja nii edasi suure hulga tornide ja traatide kaudu, kuni küsimus jõuab aja tõelise peremehe, võrgu ajaserverini, mida juhitakse või kontrollitakse aatomikelladega. Neid hoitakse sellistes kohtades nagu USA riiklik standardite ja tehnikainstituut, Šveitsi föderaalne meteoroloogia- ja klimatoloogiainstituut ning Jaapani riiklik info- ja kommunikatsiooniinstituut. See pikk nähtamatu teekond murdosa sekundi jooksul on põhjus, miks te ei näe pärast aku tühjenemist telefoni uuesti laadides iga kord oma telefoni ekraanil vilkuvat 12.00.
Sündisin 1983. aastal, kui maailm, kus inimesed ise oma aja määrasid, otsa sai. See oli aasta, kui USA kaitseminister jagas oma omavahel ühendatud arvutite sisesüsteemi kaheks, luues kaitse-eesmärkideks võrgu nimega MILNET ning avalikkusele teise, mis sai nimeks Internet. Enne kui aasta lõppes, määrasid selle virtuaalse ruumi piirid uued reeglid, luues domeeninimesüsteemi, mida kasutame praeguseni: .gov, .mil, .edu ja muidugi .com ning ülejäänud maailmale määratud riigikoodid: .uk, .de, .fr, .cn, .ru ja nii edasi. Juba siis oli minu riigil (ja minul) eelis. Ometi kulus veel kuus aastat, enne kui leiutati üleilmne võrk, ning umbes üheksa aastat, enne kui mu pere sai modemiga arvuti ning sellega liituda.
Muidugi ei ole internet üksikolem, kuigi me kaldume seda sääraseks pidama. Tehniline tegelikkus on, et üleilmses omavahel seotud kommunikatsioonivõrgustike kobaras, mida te – ja veel umbes kolm miljardit inimest ehk ligikaudu 42 protsenti maailma elanikkonnast – regulaarselt kasutate, sünnib iga päev uusi võrgustikke. Siiski kasutan terminit selle laiemas tähenduses, pidades silmas universaalset võrgustike võrku, mis ühendab suurema osa maailma arvutitest ühiste protokollide rühma kaudu üksteisega.
Osa teist võib muretseda, et te ei tea protokollidest midagi, kuid me kõik oleme paljusid kasutanud. Mõelge protokollidest kui masinate keeltest, ühisreeglitest, mida nad järgivad, et teised neid mõistaksid. Kui olete umbes minuvanune, siis ehk mäletate, et võrguaadressi algusse oma veebilehitseja aadressiribal tuli kirjutada „http”. See viitab hüperteksti edastusprotokollile, keelele, mida kasutatakse pääsemiseks üleilmsesse võrku, hiigelhulga peamiselt tekstipõhiste, kuid ka audio- ja videovõimekusega saitide juurde, nagu Google, YouTube ja Facebook. Iga kord oma meili kontrollides kasutatakse keeli, nagu IMAP (internetisõnumite juurdepääsuprotokoll), SMTP (lihtne meiliedastusprotokoll) või POP3 (postkontoriprotokoll). Failiedastused liiguvad internetis, kasutades FTP-d (failiedastusprotokolli). Ja mis puutub mainitud kellaaja määramise protseduuri teie telefonis, siis saadakse neid uuendusi NTP (võrguaja protokolli) kaudu.
Kõiki neid protokolle nimetatakse rakendusprotokollideks ja need moodustavad tohutu hulga netiprotokollide seas vaid ühe perekonna. Näiteks selleks, et nende rakendusprotokollide andmed liiguksid läbi interneti ja jõuaksid teie töölauale, sülearvutisse või telefoni, tuleb need esmalt pakkida eritranspordiprotokolli – mõelge sellele, kuidas tavapostiteenus eelistab saata teile kirju ja pakke oma standardsuuruses ümbrikes ja kastides. TCP-d (edastusohje protokoll) kasutatakse veebilehtede ja meilide teekonna valimiseks. UDP-d (kasutajadatagrammi protokoll) kasutatakse, et suunata ajatundlikumaid reaalajas rakendusi, nagu netitelefon ja otseülekanded.
Mis tahes ülevaade minu lapsepõlves küberruumiks, võrguks, Infobahniks ja info kiirteeks kutsutu mitmekihilisest toimimisest on määratud olema ebatäielik, kuid kokkuvõtlikult võib öelda järgmist: need protokollid on andnud meile vahendid digiteerida ja panna internetti pea kõike, mida me ei söö, joo ja kanna või kus me ei ela. Internet on muutunud meie elus peaaegu niisama oluliseks kui õhk, mille kaudu toimub väga suur osa selle liikumisest. Ja nagu meile kõigile meelde tuletatakse iga kord, kui sotsiaalmeedia tõmbab meie tähelepanu postitusele, mis tundub meid kompromiteerivat: millegi digiteerimine on selle salvestamine formaadis, mis kestab igavesti.
Mõeldes tagasi oma lapsepõlvele, eriti esimesele üheksale internetivabale aastale, rabab mind see, et ma ei tea kõike, mis tollal juhtus, kuna saan toetuda üksnes oma mälule. Andmeid lihtsalt ei eksisteeri. Kui olin laps, ei olnud „unustamatu kogemus” veel ähvardavalt tähttäheline tehniline kirjeldus, vaid kirglik ja metafooriline tähtsuse rõhutamine: minu esimesed sõnad, minu esimesed sammud, esimene äratulnud hammas, esimene jalgrattasõit.
Minu põlvkond oli USA ja võib-olla kogu maailma ajaloos viimane, kelle puhul see vastas tõele – viimane digiteerimata põlvkond, kelle lapsepõlve ei ole talletatud üleval pilves, vaid peamiselt analoogformaatides, nagu käsitsi kirjutatud päevikud, polaroidid ja videokassetid, käegakatsutavad ja ebatäiuslikud asjad, mille kvaliteet aja jooksul halveneb ja mis võivad minna pöördumatult kaduma. Oma koolitöid tegin paberil pliiatsi ja kustukummiga, mitte võrgus olevatel tahvlitel, mis salvestanuksid mu klahvilöögid. Pikkuse lisandumist ei talletanud nutikodu tehnoloogia, vaid see lõigati noaga uksepiita majas, kus ma üles kasvasin.
Elasime vanas uhkes punastest tellistest majas, mille pisikest murulappi varjasid kontpuud ja mis kattus suviti valgete magnooliaõitega, olles kattevarjuks plastmassist sõjaväele, kellega ma ringi roomasin. Majaplaan ei olnud tüüpiline: peasissekäik oli teisel korrusel, kuhu pääses suurt telliskivitreppi mööda. See korrus oli peamine eluruum, kus asusid köök, söögituba ja magamistoad.
Põhikorruse kohal oli tolmune, ämblikuvõrkudega kaetud ja keelatud pööning, mis oli panipaigaks ning kus mu ema sõnul kummitasid oravad, aga isa jutu järgi hoopis vereimejatest libahundid, kes panevad nahka iga lapse, kes on nii rumal, et sinna üles minna. Põhikorruse all oli enam-vähem valmis kelder – haruldus Põhja-Carolinas, eriti nii lähedal rannikule. Keldrid kipuvad veega täituma ning meie oma oli alati rõske, ehkki õhukuivati ja pump pidevalt töötasid.
Kui mu pere majja kolis, laiendati põhikorruse tagaosa ja see jagati pesuruumiks, vannitoaks, minu magamistoaks ning teleri ja diivaniga kabinetiks. Oma toast avanes mul vaade kabinetile läbi akna, mis oli alguses asunud maja välisseinas. Aken, mis vaatas kunagi välja, vaatas nüüd sisse.
Peaaegu kõik need aastad, mis mu pere selles Elizabeth City majas elas, oli see tuba minu oma ja selle aken niisamuti. Kuigi aknal oli eesriie, ei pakkunud see peaaegu mingit privaatsust. Nii kaua kui mäletan, oli mul lemmiktegevuseks kardin kõrvale lükata ja piiluda aknast kabinetti. Mis tähendab, et nii kaua kui ma mäletan, on minu lemmiktegevuseks olnud nuhkimine.
Nuhkisin oma vanema õe Jessica järele, kellel lubati kauem üleval olla ja vaadata multikaid, mille jaoks mina olin veel liiga väike. Nuhkisin oma ema Wendy järele, kes istus õhtuseid uudiseid vaadates diivanil ja pani pesu kokku. Kuid isik, kelle järele ma kõige rohkem nuhkisin, oli mu isa Lon, või nagu teda lõunaosariikide tava järgi kutsuti, Lonnie – kes istus kabinetis poole ööni.
Mu isa oli rannavalves, kuigi tollal ei olnud mul aimugi, mida see tähendab. Teadsin, et ta kannab vahel mundrit ja vahel mitte. Ta lahkus kodust varakult ja naasis hilja, sageli uute vidinatega: Texas Instrumentsi TI-30 kalkulaator, nööri otsas rippuv Casio stopper, üksainus