võib see tunduda lihtne, ent te ei ole laps, mina aga olin. Olin väike paksude töntsakate sõrmedega laps, kes ei teadnud sedagi, mida tähendavad jutumärgid, rääkimata sellest, et pidin nende trükkimiseks Shift-klahvi all hoidma. Pärast kõva proovimist ja eksimist õnnestus mul lõpuks töö valmis saada. Vajutasin „Enter” ning sekundi jooksul esitas arvuti mulle küsimuse: „MIS SU NIMI ON?”.
Olin võlutud. Kiri ei öelnud, mida ma pean edasi tegema, seepärast otsustasin vastata, ja vajutasin uuesti oma uut sõpra Enter-klahvi. Äkki ilmus mustale ekraanile radioaktiivrohelisena eikusagilt „TERE, EDDIE!”.
See oli minu esimene kokkupuude programmeerimise ja informaatikaga üldisemalt: arusaam, et need masinad teevad, mida teevad, sest keegi käsib neil seda teha väga erilisel ja hoolikal viisil. Ning et see keegi võib olla isegi seitsmeaastane.
Peaaegu kohemaid mõistsin mängusüsteemide piiratust. Need olid arvutisüsteemidega võrreldes ahtad. Nintendo, Atari, Sega – need kõik piirasid sind tasemete ja maailmadega, millest said läbi liikuda, mida võisid isegi võita, ent mitte kunagi muuta. Parandatud Nintendo konsool läks tagasi kabinetti, kus võistlesime isaga kahe mängijaga „Mario Kartis”, „Double Dragonis” ja „Street Fighteris”. Selleks ajaks olin kõigis neis mängudes isast märgatavalt parem – esimene asi, milles osutusin isast osavamaks – kuid lasin tal sageli võita. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et olen tänamatu.
Ma ei ole sündinud programmeerija ega ole kunagi pidanud ennast selles teab mis heaks, aga järgmise umbes kümne aasta jooksul sain selles piisavalt heaks, et olla ohtlik. Pean seda protsessi praeguseni maagiliseks: käskude sissetoksimine kõigis neis kummalistes keeltes, mille protsessor tõlgib seejärel kogemuseks, mis ei ole kättesaadav üksnes mulle, vaid kõigile. Mind köitis mõte, et üks programmeerija võib kodeerida midagi universaalset, midagi, mida ei seo muud seadused ega reeglid kui need, mis taanduvad põhjusele ja tagajärjele. Minu sisendi ja väljundi vahel oli ülimalt loogiline seos. Kui mu sisend oli vigane, oli ka väljund vigane; kui mu sisend oli veatu, oli veatu ka arvuti väljund. Ma ei olnud kunagi varem kogenud midagi nii järjekindlat ja õiglast, nii üheselt erapooletut. Arvuti võis oodata terve igaviku, et minu käsku saada, kuid töötles seda samal hetkel, kui vajutasin „Enter”, esitamata ühtki küsimust. Ükski õpetaja ei olnud kunagi olnud nii kannatlik ja samal ajal nii tundlik. Mitte kusagil mujal – kindlasti mitte koolis ja isegi mitte kodus – ei olnud ma tundnud, et kontrollin nii täielikult olukorda. See, et täiuslikult kirjutatud käskude jada viib ikka ja jälle täiuslikult ellu sadu operatsioone, hakkas tunduma mulle – nagu paljudele nutikatele tehnikahuvilistele sajandivahetuse lastele – meie põlvkonna ainsa stabiilse ja jääva tõena.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
