vanaproua Ogilvie. Nüüd matsime jälle last, üht proua MacAfee kaksikut. Teine kaksik, poiss, seisis õe haua juures nii sügavalt vapustatuna, et temagi paistis olevat üksnes surmavari, ehkki haigus ei olnud teda puutunud.
Jäime oodatust hiljemaks – puusärk polnud päris valmis – ja meie ümber tihenes pimedus. Sügislehtede kuld luitus halliks tuhaks ja märgade männitüvede vahel huljus valge udu. Troostitumat vaatepilti olnuks raske ette kujutada, ent ometi tundus see mingil moel sobivam kui särav päikesevalgus ja värske tuul, mis olid ümbritsenud meid siis, kui matsime Hortense’i ja väikest Angelicat.
„Issand on mu karjane. Ta juhib mind …”8 Rogeri hääl katkes valusalt, kuid keegi ei paistnud seda märkavat. Ta kogus end, neelatas kramplikult ja jätkas siis visalt. Roheline piibel oli tal käes, aga ta ei vaadanud sinna, vaid kõneles peast ning tema pilk liikus üksi seisvalt härra MacAfeelt – tema naine ja õde olid mõlemad haiged – isa kõrval seisvale väikesele poisile, kes võis olla umbes Jemmy-vanune.
„Ka kui ma kõnniksin … ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei … ei karda ma kurja …” Rogeri hääl värises märgatavalt ning nägin pisaraid mööda tema põski alla voolamas. Otsisin pilguga Breed; ta seisis leinajatest natuke tagapool, Jemmy peaaegu peidus tumeda mantli voltide vahel. Kapuutsi oli ta pähe tõmmanud, kuid õhtuhämaruses kahvatuna tunduv nägu oli näha. Leinav jumalaema.
Isegi major MacDonaldi punane kuub paistis valguse viimsetes riismetes grafiithall. Ta oli jõudnud kohale õhtupoolikul, aidanud tassida väikest kirstu mäele ning seisis nüüd, kübar süngelt kaenla alla torgatud, nägu varjus. Ka temal oli laps – tütar, kes elas emaga Šotimaal.
Lõin vaaruma ja tundsin, kuidas Jamie käsi mind küünarnukist toetab. Viimased kolm päeva polnud ma peaaegu üldse maganud ja söönudki olin väga vähe. Ometi ei tundnud ma nälga ega väsimust; oleksin justkui viibinud kõigest eemal – kehatuna, nagu puhuks tuul minust läbi.
Isa nuuksatas korraga trööstimatus leinas ning vajus haua kõrval olevale mullahunnikule kummuli. Tajudes, kuidas Jamie lihased vaistlikus kaastundes jõnksatasid, tõmbusin pisut eemale ja ütlesin vaikselt: „Mine.”
Nägin Jamiet kiiresti härra MacAfee juurde minemas, kummardumas ja talle midagi sosistades ümbert kinni võtmas. Roger oli vakatanud.
Mu mõtted ei kuulanud enam sõna. Kuidas ma ka poleks proovinud toimuvale keskenduda, valgusid need ikka laiali. Käsivarred pakitsesid: olin uhmerdanud taimi, tõstnud patsiente, tassinud vett … Tundsin, nagu teeksin seda kõike ikka ja jälle, liigutused kordusid monotoonselt: uhmrinui mütsus, mu käsivartele vajus minestavate kehade raskus. Silme eest liikusid otsekui aegluubis eredalt läbi klaasplaadikestel nähtud aplad pseudopoodsed Entamoeba algloomad. Vesi; kuulsin voolamas vett; see amööb elas vees, aga haigust põhjustas ainult tsüstiline vorm. See kandus edasi vee kaudu. Viimane mõte oli väga selge.
Siis lamasin maas, ilma et oleksin mäletanud, kuidas kukkusin, ega sedagi, et olin üleüldse kunagi püsti seisnud; haistsin selgelt üksnes värske niiske mulla ja värske niiske puidu lõhna. Mu silme ees laperdas miski: väike roheline piibel oli maha kukkunud ja lamas mu näo ees mullal; tuul keeras aeglaselt ükshaaval selle lehti nagu tuntud ennustusmängus sortes Virgilianae – huvitav, mis leheküljel see peatub, mõtlesin hajameelselt.
Seejärel nägin käsi ja kuulsin hääli, aga ei pööranud neile tähelepanu. Minu ees pimeduses hõljus majesteetlikult suur amööb, jätked aeglaselt, aeglaselt hõljumas, nagu tahaks mind sõbralikult emmata.
63
Otsustamishetk
Palavik rullus minu mõistusest üle nagu äikesetorm; kehas sähvisid valu eredad haralised välgunooled, mis põletasid korraks mõnd närvi või põimikut, jooksid kuumana alla mööda lihaskiude. Halastamatult eredana jagas see lakkamatult hoope – hävitusingli tulemõõk, mis ei heitnud armu.
Ma ei teadnud enamasti, kas mu silmad on lahti või kinni, ega sedagi, kas olen ärkvel või magan. Ma ei näinud midagi peale huljuva halli olluse, täis pööriseid ja punaseid sähvatusi. Pilvedest ümbritsetuna pulseeris see punane miski soontes ja kobarates. Haarasin ühest soonest ja liikusin selle sünge kuma jälil läbi mäsleva äikesetormi. Mida sügavamale tupruvasse tumedusse ma tungisin, seda valjemaks muutusid kärgatused, mis olid nüüd kurjakuulutavalt korrapärased nagu timpanikõmin ja panid mu kõrvad kumisema, otsekui kataks mu õõnsat pead üksnes pingule tõmmatud, iga heli peale vibreeriv nahk.
Heli allikas oli nüüd otse mu ees; raksatused olid nii valjud, et tundsin vajadust karjuda kuulmaks selle kõrval mingit muud häält, aga mu suu võis ju avaneda ja kõri karjeks pingulduda, kuulda oli ikkagi ainult tüminat. Meeleheites sirutasin käed välja – kui need ikka olid minu käed – ning haarasin kinni millestki soojast, niiskest ja väga libedast, mis tuksles kramplikult mu pihkude vahel.
Langetasin pilgu ja mõistsin otsekohe, et see on mu enda süda.
Täis õudust, pillasin selle käest ning see roomas punakat limarada maha jättes eemale, klapid pingutusest avanemas ja sulgumas nagu kuivale jäänud kalade suud – õõnsa kõlksatusega lahti ja taas vaikse lihava mütsatusega kinni.
Pilvedes võis aeg-ajalt märgata nägusid. Mõni tundus tuttav, aga nime ei osanud ma neile anda. Teised olid võõrad, kunagi vilksamisi nähtud näod, mis vilksatavad mõnikord silme eest läbi une ja ärkveloleku piiril. Nood vaatasid mind uudishimulikult või ükskõikselt ja pöördusid ära.
Teised, need, mida tundsin, seirasid mind kaastunde või murega; nad püüdsid tabada mu pilku, aga see libises süüdlaslikult kõrvale, kandus uimaselt eemale, suutmata millegi külge haakuda. Nende huuled liikusid ja teadsin, et nad räägivad minuga, ent ei kuulnud midagi, sõnad sumbusid mu hääletusse äikesetormi.
Mu enesetunne oli üpris veider, kuid esimest korda loendamatute päevade jooksul ei tundnud ma end haigena. Palavikupilved olid veerenud eemale; kusagilt üsna lähedalt kostis veel kõuekõminat, kuid praegu oli selge. Mu pilk oli klaar, nägin pea kohal toorest puidust laetalasid.
Tõtt-öelda nägin neid nii selgesti, et olin lausa rabatud puidu ilust. Lihvitud puusüü loogad ja silmused, ehkki staatilised, olid ometi tulvil graatsiat, nende värvid värelesid suitsust ja maa kvintessentsist, nii et adusin, et talad on küll teisenenud, ent kätkevad endas ometi puu olemust.
Sirutasin võlutult käe, et neid puudutada … ja puudutasingi. Täis rõõmu tundsin, kuidas mu sõrmed riivavad puidu jahedat pinda, tahutud sooni ja õnarusi, mis kulgesid kiilukujuliselt ja korrapäraselt üle tala nagu lendav haneparv. Kuulsin võimsate tiibade lööke ning tundsin samal ajal õlgu paindumas ja õõtsumas, käsivarsi rõõmsalt vibreerimas, kui kirves puitu raius. Seda vaimustavat tunnet analüüsides andsin endale ähmaselt aru, et laetala paikneb voodist kaheksa jalga kõrgemal.
Pöördusin pisimagi pingutuseta ning nägin end lamamas all voodis.
Lamasin selili, tekid puntras, otsekui oleksin tahtnud need mingil hetkel pealt heita, kuid olnud selleks liiga nõrk. Õhk oli toas kummaliselt liikumatu ja teki värvilaigud sädelesid läbi selle nagu merepõhjas lebavad pärlid – eredalt, kuid ometi sumbunult.
Otsekui kontrastiks paistis mu nahk pärlikarva, veretult valge ja küütlev. Ning nägin ka põhjust: ma olin nii kõhn, et näol ja jäsemetel liibus nahk otse luudele ning just valendavad luud ja kõhred – siledad ja läikivad läbipaistva naha all – andsid mu näole selle helgi.
Ja missugused luud need olid! Olin nende ilust lausa lummatud.
Psalmid 23.
