Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon страница 17

Lume ja tuha hingus 2. osa - Diana Gabaldon

Скачать книгу

peanahka riivav õhk oli häirivalt külm. Süda hakkas taas aeglasemalt lööma ning tajusin ebamääraselt, nagu paikneksin kehast väljaspool.

      On see šokk, mõtlesin pisut üllatunult, kui see sõna, plastiline ja laialivalguv, mu teadvuses kuju võttis. Oli ju vist võimalik kogeda hingehaavade tõttu ehtsat füüsilist šokki – muidugi oli, ma teadsin seda …

      „Claire!” Korraga sain teadlikuks, et Roger hüüab üha tungivamalt mu nime ja raputab mind käsivarrest. Tohutu jõupingutusega koondasin pilgu ja vaatasin talle otsa. Ta paistis olevat tõsiselt ähmi täis ning mul vilksatas peast läbi mõte, kas polnud ma ehk hakanud jälle surema. Aga ei … selleks oli liiga hilja.

      „Mis on?”

      Roger ohkas, paistis, et kergendatult.

      „Sa olid natukese aja eest pisut iseäralik.” Rogeri hääl oli katkev ja kähe, tundus, nagu oleks tal valus rääkida. „Mõtlesin, et … tahad ehk veel juua?”

      See soovitus oli nii kohatu, et oleksin äärepealt naerma hakanud. Aga mul oli tõesti kohutav janu … ning ühtäkki tundus kruusitäis külma vett maailma kõige ihaldusväärsem asi.

      „Jah.” Pisarad voolasid mul ikka veel üle näo, ent tundusid nüüd vaat et lohutavad. Ma ei teinud katset neid peatada – see näis liiga raske –, vaid pühkisin lihtsalt põski niiske linaservaga.

      Hakkasin aimama, et polnud teinud ehk kõige targemat – või vähemasti kõige kergemat – valikut, otsustades surma lävelt tagasi pöörduda. Kõik, mis jäi väljapoole minu keha piire, hakkas tasapisi tagasi tulema. Mured, raskused, ohud … kurbus. Hämarad hirmsad asjad nagu nahkhiireparv. Pelgasin uurida lähemalt pilte, mis vedelesid korratu kuhjana mu aju sügavuses – olin heitnud need üle parda meeleheitlikus soovis jääda pinnale.

      Aga kui olin kord juba naasnud, siis mõttega saada taas selleks, kes olin … ja ma olin arst.

      „Haigus …” Kuivatasin viimased pisarad ja lasksin Rogeri pihkudel toetada oma käsi, mis hoidsid uut tassi. „Kas see on ikka veel …?”

      „Ei.” Rogeri hääl oli leebe ning ta suunas tassiserva mu huulte juurde. Mis see on, mõtlesin ebamääraselt. Vesi küll, aga selles oli veel midagi … piparmünt ning midagi vängemat, mõrkjamat … kikkaputk?

      „Otsa sai.” Roger hoidis tassi ning laskis mul võtta väikesi lonkse. „Viimasel nädalal pole enam keegi haigeks jäänud.”

      „Nädalal?” Tass väratas ja muist vett valgus mul mööda lõuga alla. „Kui kaua ma …?”

      „Just nädala jagu.” Roger köhatas kurgu puhtaks. Tema pilk püsis tassil ja pöial pühkis mu lõualt veetilku. „Sina olid üks viimaseid, kes haigeks jäi.”

      Hingasin sügavalt sisse ja jõin veel pisut. Vedeliku mõrkjast maitsest aimus ka midagi mahedalt magusat … mesi. Teadvus leidis õige sõna ning mind valdas kergendus, et üks puudu olnud tegelikkusetükk on jälle oma kohale asetatud. Rogeri hoiakust võisin välja lugeda, et mõned haiged olid surnud, kuid ei küsinud esialgu midagi. Valida elu oli üks asi. Liituda uuesti elavate maailmaga nõudis pingutust ning selleks ei olnud mul praegu jõudu. Olin oma juured pinnasest välja kiskunud ja lamasin närbunud taimena, suutmata neid esialgu uuesti mulda ajada.

      Tõsiasi, et inimesed, keda olin tundnud – võib-olla koguni armastanud – on surnud, näis mulle sama kurb kui juuste kaotus ning mõlemal puhul käis lein mulle praegu üle jõu.

      Jõin kibeduse kiuste veel kaks tassitäit meega magustatud vett ja vajusin siis ohates patjadele, kõht nagu väike külm õhupall.

      „Peaksid nüüd pisut puhkama,” soovitas Roger, pannes tassi lauale. „Ma kutsun Brianna, eks? Aga sina jää magama, kui tahad.”

      Mul polnud jõudu noogutada, suutsin üksnes kergitada otsekui naeratada püüdes suunurka. Tõstsin väriseva käe ning libistasin ettevaatlikult üle pöetud pealae. Roger võpatas vaevu märgatavalt.

      Ta ajas end püsti ning nägin, kui kõhn ja kurnatud ta on; oletasin, et ta on terve nädala aidanud hooldada peale minu ka teisi haigeid. Ja matnud surnuid. Tal oli luba pidada matusetalitusi.

      „Roger.” Rääkida oli tohutult vaevarikas; kohutavalt raske oli leida peas valitsevast sasipuntrast sõnu ning harutada neid lahti. „Kas sa üldse söönud oled?”

      Seepeale muutus Rogeri nägu heledamaks: pinge ja mure asendusid seal kergendusega.

      „Ei,” vastas ta, köhatas uuesti ja naeratas. „Eile õhtust saadik.”

      „Aa,” sõnasin ja kergitasin tinarasket kätt. „Söö. Otsi endale midagi. Eks?”

      „Jah,” lausus Roger. „Küll ma otsin.” Ta ei lahkunud siiski, vaid jäi kõheldes seisma, tuli siis paari kiire sammuga tagasi, võttis voodi kohale kummardudes mu näo käte vahele ja suudles mind laubale.

      „Sa oled ilus,” ütles ta tundeküllaselt, pigistas veel korra mu põski ja lahkus.

      „Mida?” küsisin jõuetult, kuid ei saanud vastust; üksnes kardinad kummusid korraks sissepoole ja tuul kandis tuppa õunalõhna.

*

      Kui olin kogunud lõpuks nii palju jõudu, et suutsin sundida Jamiet endale peeglit tooma, tõdesin, et tegelikult näen ma välja nagu iseäranis sobimatu siilisoenguga luukere.

      „Mütsi sa vist kanda ei taha,” pakkus Jamie, sõrmitsedes areldi musliinist peakatet, mille Marsali mulle oli toonud. „Ainult senikaua, kui juuksed on natuke kasvanud?”

      „Tont võtaks, ei taha jah.”

      Rabatuna sellest jubedast ilmutisest, mis mulle peeglist vastu vaatas, pidin pingutama, et neid sõnu kuuldavale tuua. Tõtt-öelda tundsin tugevat tungi haarata Jamielt tanu, tõmmata pähe ja sikutada õlgadeni.

      Varasemad pakkumised proua Bugilt – kes oli valjuhäälselt kirjutanud mu ellujäämise oma oskusliku palavikuravi arvele –, Marsalilt, Malvalt ja teistelt mind vaatamas käinud naistelt olin kõik tagasi lükanud.

      See oli olnud sulaselge jonn: minu lahtised juuksed olid kõvasti riivanud nende šoti arusaama, mis on naise puhul sünnis ja mis mitte, ning nad olid juba aastaid – mõni kaudsemalt, mõni otsesõnu – püüdnud sundida mind tanu kandma. Olgu ma neetud, kui lasen neil olude sunnil endast võitu saada.

      Nüüd, kui olin end peeglist näinud, lõi mu otsusekindlus pisut vankuma. Lisaks oli mu pöetud peal tõepoolest natuke külm. Teisalt mõistsin, et praegu järele andes ajaksin Jamiele kõvasti hirmu nahka. Otsustades tema kurnatud ilme ja mustendavate silmaaluste järgi, oli ta pidanud minu pärast niigi kõvasti hirmu tundma.

      Ning kui olin tema pakutud tanu tagasi lükanud, lõigi Jamie nägu märksa klaarimaks ja ta viskas peakatte kõrvale.

      Keerasin peegli kummuli ja asetasin ohet alla surudes kapile.

      „Saan ehk vähemasti natuke naerda, nähes missuguse näoga inimesed mind vaatavad, kui nende silma alla ilmun.”

      Jamie heitis mulle pilgu, tema suunurk võbeles.

      „Sa oled väga ilus, inglismann,” ütles ta tasa. Siis pahvatas ta turtsudes ja läkastades naerma. Võtsin kulmu kergitades peegli ja vaatasin uuesti ning see pani ta veel kõvemini naerma.

      Nõjatusin

Скачать книгу