oleksin liikunud, ent ometi tundsin oma juuste pehmust, siidiste pruunide jahedust ja hallide vibreerivat elastsust; kuulsin juuksekarvu üksteise vastu puutudes vaikselt helisemas; neilt voolas vaikse joana noote nagu harfilt.
Mu jumal, laususin ja kuulsin oma sõnu, ehkki õhk ei väratanud pisimastki häälelainest, kui ilus sa oled!
Mu silmad olid avatud. Vaatasin nende pehmesse merevaigu- ja kullakarva sügavusse ja pilgud kohtusid. Need silmad vaatasid minust läbi kuhugi kaugusse, kuid nägid ikkagi ka mind. Märkasin pupille kergelt laienemas ja tundsin, kuidas nendest hoovav hämar soojus ümbritseb mind äratundmise ja leppimisega. Jah, ütlesid need silmad. Ma tunnen sind. Lähme. Mind valdas lõputu rahu ja õhk hakkas mu ümber liikuma, justkui tuhiseks tuul läbi sulgede.
Siis pöördusin mingi heli ajel akna poole ja ja nägin seal seismas meest. Ma ei teadnud tema nime, ent ometi armastasin teda. Ta seisis, selg voodi poole, käsivarred aknaraamile toetatud ja pea rinnale langetatud, nii et koiduvalgus säras punasena tema juustel ning kuldas üle käsivarred. Mehe keha lõi vappuma; tundsin tema kurbust nagu kauge maavärina tõukeid.
Tema kõrval liigatas keegi. Tumedajuukseline naine, tüdruk. Ta astus lähemale, puudutas mehe selga, ütles vaikselt midagi. Nägin, kuidas tüdruk meest vaatab, pea õrnalt kallutatud, keha intiimsel moel tema poole nõtkumas.
Ei, mõtlesin täiesti rahulikult. Nii ei lähe.
Vaatasin veel kord voodile, kus ma lamasin, ning hingasin täis kindlat otsustavust ja mõõtmatut kahetsust uuesti sisse.
64
Mina olen ülestõusmine9, teine osa
Magasin ikka veel palju, ärgates ainult lühikeseks ajaks, et süüa. Palavikuunenäod mind siiski enam ei piinanud ning uni oli justkui sügav tumeda veega järv, kus triivisin mõttevabalt nagu kala veetaimede vahel, hingates unustust.
Mõnikord tõusin üsna pinna lähedale, nii et kuulsin õhumaailma olendeid ja asju, kuid ei suutnud neisse sekkuda. Minu lähedal räägiti summutatult, aga ma ei tabanud sõnade mõtet. Aeg-ajalt tungis mind ümbritsevasse läbipaistvasse vedelikku mõni lause, sõnad nagu võrgusilmad, ja ujus mulle pähe, et hulpida seal ringi justkui tilluke millimallikas, ümar ja läbipaistev, ent mingist salapärasest sisemisest tähendusest tukslev.
Nood laused püsisid iseäralikult omaenda rütmis laperdades mõnda aega, kerkisid siis tasahilju üles ja kadusid, jättes endast maha vaikuse.
Millimallikatele järgnesid mõnikord avarad valgusküllased selge vee lagendikud, mõnikord täielik pimedus ja rahu. Ma triivisin pinna ja sügaviku vahel tundmatutest hoovustest tõugatuna üles-alla.
„Arst, vaata.” Kahin. Miski liigatas, uinuv teadvusekübe, mida olid häirinud mingid mullistused, õõtsumised, virvendused. Siis metalselt terav torge: Kes mind hüüab? „Arst, vaata.”
Avasin silmad.
Ei midagi vapustavat: tuba oli täis õhtukuma, videv, ent ikkagi valge, nagu viibiksin endiselt vee all, ning ma ei tajunud häirivat üleminekut.
„Oo, Issand Jeesus Kristus, suur arst, vaata halastavalt oma teenri peale, anna tarkust ja hoolivust neile, kes põetavad teda tema haigevoodil, õnnista kõike, mida tehakse tema tervenemise heaks …”
Sõnad voolasid vuliseva ojana minust mööda ja riivasid jahedana mu nahka. Mu ees oli üks mees, tume pea raamatu kohale kummardunud. Toa hämar valgus mähkis ta endasse, ta oli otsekui selle osa.
„Siruta oma käsi välja,” sosistas mees raamatu lehtedele, hääl katkev ja kähe, „ning kui see on sinu tahe, anna talle tagasi tervis ja jõud, et ta saaks elada, kiites su headust ja heldust, tehes au sinu pühale nimele. Aamen.”
„Roger?” ütlesin, olles otsinud endast mehe nime ja leidnud selle. Ka minu hääl oli pikaajalisest kasutamatusest kähe ja rääkida tundus talumatult raske.
Palveks suletud silmad avanesid, täis uskumatust, ning ma imestasin, kui kirkad need on – rohelised nagu märjad serpentiinkivid ja suvised lehed.
„Claire?” Mehe hääl katkes nagu teismelisel poisil ja ta pillas raamatu käest.
„Ma ei tea,” vastasin, tundes, kuidas unenäolaine ähvardab mind jälle enda alla matta. „Olen või?”
Suutsin kergitada hetkeks või paariks kätt, aga olin liiga nõrk, et tõsta pead, veel vähem end istukile upitada. Roger sikutas mind abivalmilt padjakuhila najale püstakile, toetas kuklast, et mu pea ei väriseks ja tõstis veekruusi mu kuivadele huultele. Hakkasin ähmaselt midagi aimama juba siis, kui tundsin tema kätt oma paljal kaelal. Siis tajusin selle soojust selgelt ja vahetult kuklal ning võpatasin nagu orgi otsa torgatud lõhe, nii et kruus laias kaares eemale lendas.
„Mida? Mida?” pobisesin peast kinni haarates – liiga rabatud, et moodustada terviklikku lauset, märkamata isegi seda, kuidas külm vesi läbi linade valgub. „MIS ASJA?”
Näo järgi otsustades oli Roger peaaegu sama rabatud kui mina. Ta neelatas sõnu otsides. „Ma … ma arvasin, et sa tead,” lausus ta katkeval häälel ja kogeldes. „Sa siis ei teadnud …? Seda et … Ma arvasin … kuule, need kasvavad tagasi!”
Tundsin oma huuli liikumas, proovimas asjatult kord üht, kord teist asendit, mis võimaldaks kuuldavale tuua sõnu, aga keele ja aju vahel puudus ühendus; polnud midagi peale teadmise, et mu harjumuspärane pehme raske juuksepahmakas on läinud ning sellest on järel ainult harjased.
„Malva ja proua Bug lõikasid need üleeile maha,” lausus Roger parinal. „Nad … meid polnud siin, ei Breed ega mind, meie poleks lasknud seda teha, muidugi mitte … aga nad mõtlesid … nad tõepoolest mõtlesid, et hirmus kõrge palaviku korral on sellest abi – praegu tehaksegi nõnda. Bree oli nende peale kohutavalt vihane, aga nemad arvasid … nad tõesti arvasid, et päästavad su elu … oh jumal, Claire, palun ära ole nii õnnetu!” Rogeri nägu kadus valgesse sähvatusse, alla langev sillerdav veekardin varjas mind maailma pilkude eest.
Ma ei andnud endale üldse aru, et nutan. Kurbust lihtsalt paiskus minust jugadena välja nagu veini noaga puruks torgatud nahklähkrist. Punasena nagu luusäsi pladises ja pritsis seda igale poole.
„Ma kutsun Jamie!” lausus Roger kähedalt.
„EI!” Haarasin tal varrukast jõuga, mida polnud teadnudki endas peituvat. „Issand jumal, ei! Ma ei taha, et ta mind säärasena näeks!”
Roger vakatas hetkeks ja see ütles mulle kõik, ent ometi hoidsin tal kangekaelselt varrukast kinni, suutmata välja nuputada, mismoodi veel ära hoida mõeldamatut. Pilgutasin silmi, vesi valgus mööda mu nägu nagu üle kivi voolav oja ning Rogeri nägu ilmus taas ähmasena nähtavale.
„Ta … ee … on sind näinud,” lausus Roger karedalt. Ta vaatas maha, kartes kohata mu pilku. „On näinud seda. Juba. Pean silmas …” Roger tegi käega ebamäärase liigutuse omaenda tumedate lokkide poole. „Ta nägi seda.”
„Tõesti või?” See tuli mulle peaaegu sama suure šokina kui algne avastus. „Mida … mida ta ütles?”
Roger kogus ennast ja tõstis vastu tahtmist pilgu, otsekui kardaks näha Gorgot10.Või pigem küll tolle vastandit, mõtlesin kibedalt.
Johannese evangeelium 11:25.
Müütiline naiskoletis, kellel olid juuste asemel maod.
