ei aita. Kahjuks pole meie käsutuses selle vastu suurt midagi peale taimede.” Tõmbasin kapiukse lahti ning libistasin arupidava pilgu üle pudeliridade ja marlisse mähitud kimpude.
„Kas või koirohi.” Võtsin purgi alla ja ulatasin Malvale, kes oli astunud ligi ja uuris huviga kapi salapärast sisu. „Küüslauku kasutatakse samuti seedenakkuste korral, aga sellest tehtud mähised leevendavad ka nahahädasid.”
„Aga sibul? Kui mul lapsepõlves kõrv valutas, pani vanaema sellele hautatud sibulat. See haises küll hirmsasti, aga valu võttis ära!”
„Halba ei saa see ju ikka teha. Lippa sahvrisse ning too kolm suurt sibulat ja mitu küüslauku.”
„Jah, otsekohe, proua!” Asetanud koirohupurgi lauale, tormas tüdruk sandaalide plaksudes välja. Mina keskendusin uuesti riiulitele.
Siplesin vastandlike soovide küüsis: ühelt poolt tahtnuksin viibida haigete juures ja põetada neid, teisest küljest tundsin vajadust valmistada rohtusid, mis võiksid tõbiseid aidata. Põetada suutsid ka teised, aga peale minu polnud kellelgi piisavalt teadmisi proovimaks valmistada parasiidivastast segu.
Koirohi, küüslauk … maarjalepp. Ja emajuur. Kõik, milles on palju vaske või väävlit – oh, muidugi rabarber. Rabarbri aeg oli läbi, aga seda kasvas mul palju ja olin mitu tosinat pudelit moosi ja siirupit hoiule pannud, sest proua Bugile meeldis kasutada seda pirukates ja sellest sai talvekuudel C-vitamiini. Rabarbrihoidistest saab ravimile sobiva aluse. Võib-olla tasub lisada pisut libejalakat, mis rahustab seedetrakti, ehkki nii ägeda nakkuse korral jääb selle mõju arvatavasti liiga nõrgaks.
Hakkasin koirohtu ja maarjaleppa uhmris peeneks tampima, püüdes samal ajal välja nuputada, kust kurat säärane taud oli tulnud. Amööbne düsenteeria oli põhiliselt troopikahaigus, kuid tõele au andes olin näinud nii mõnegi troopikahaiguse puhanguid ka rannikul, kuhu need olid orja- ja suhkrukaubanduse kaasnähtudena toodud Lääne-India saarestikust, ning isegi sisemaal, sest tõbi, mis kohe ei tapnud, muutus enamasti krooniliseks ja käis ohvriga kaasas.
Polnud välistatud, et rannarahva seast oli keegi teekonnal nakatunud, ent põdenud tõve õnnekombel kergelt läbi ja kandis nüüd amööbe tsüsti kujul seedetraktis, levitades haigusetekitajaid paremale ja vasakule.
Millest säärane äkiline puhang? Düsenteeria levis peaaegu alati saastunud toidu või veega. Mis …
„Võtke, proua.” Malva jõudis jooksust lõõtsutades tagasi, käes mitu krabiseva läikivpruuni koorega sibulat ja põlles tosin küüslaugupead. Ütlesin, et ta mugulad peeneks hakiks, ning käskisin õnneliku mõttevälgatuse ajel panna need meega hauduma. Ma ei teadnud, kas mee antibakteriaalne toime mõjub ka amööbile, aga häda see ikka ei teeks ning muudaks ehk segu pisutki suupärasemaks; sibulat, küüslauku ja rabarbrit sisaldades ähvardas see niikuinii panna silmad vett jooksma.
„Huu! Mida te siin kahekesi teete?” Tõstsin pilgu uhmrilt ja nägin uksel seismas Briannat, näol kahtlustav ilme ja nina haisu pärast kirtsus.
„Oh, mis me siin ikka …” Ma ise olin juba harjunud, kuid tõtt-öelda oli õhk vastuvõtutoas paks fekaaliproovide lehast, millega segunes nüüd ka sibulahais. Malva, silmad vesised, tõstis pilgu, luristas nina ja pühkis seda põllega.
„Be teebe arstirohtu,” teatas ta Briannale, täis ülimat väärikust.
„Kas keegi on veel haigeks jäänud?” küsisin ärevalt, aga Bree raputas pead ja puges, külg ees, tuppa, hoides hoolega eemale lauast, kuhu olin asetanud väljaheidetega klaasplaadid.
„Ei, mina pole küll kuulnud. Viisin McLachlanitele hommikul süüa ning nad kinnitasid, et haiged on ainult kaks väikest. Proua Coinneach ütles, et tal oli paar päeva tagasi kõht lahti olnud, aga mitte hullusti, ning nüüd on ta terve.”
„Kas nad annavad väikestele meevett?”
Brianna noogutas, kulm kergelt kortsus.
„Ma nägin neid. Nad paistsid olevat üsna haiged, aga kaugeltki mitte nii nagu MacNeillid.” Sellele mõeldes vajus Bree näost kaunikesti ära, aga kogus ennast ja pöördus kõrge kapi poole.
„Kas ma tohin laenata natuke väävelhapet, ema?” Ta oli võtnud kaasa savikausikese ja see vaatepilt tegi mulle nalja. „Tavaliselt tullakse laenama tassitäit suhkrut,” ütlesin kausi poole nooksates. „Muidugi tohid. Aga ole sellega ettevaatlik … kõige parem oleks panna see vahatatud korgiga kolbi. See veel puuduks, kui komistaksid ja seda üle ääre ajaksid.”
„Ma ei komista,” rahustas Brianna mind. „Pealegi läheb mul vaja ainult paar tilka; kavatsen seda kõvasti lahjendada. Hakkan paberit tegema.”
„Paberit?” Malva pilgutas punetavaid silmi ja luristas nina. „Kuidas?”
„Noh, tuleb lihtsalt peenestada kõikvõimalikke kiude, mis aga kätte satuvad,” seletas Bree, tehes oma jutu ilmestamiseks kätega pudistavaid liigutusi. „Vana kasutatud paberit, kaltse, lõnga- või niidijuppe, pehmemaid lehti või lilli. Seejärel leotatakse neid päevade kaupa vees ja lahjendatud väävelhappes, kui seda juhtub olema.” Ta koputas pika sõrmega hellitavalt kandilisele pudelile.
„Kui kogu segadik on pulbiks muutunud, laotatakse see õhukese kihina sirmidele, pressitakse vesi välja, lastakse kuivada ja – simsalabim! – paber ongi valmis”
Nägin Malvat endamisi hääletult kordamas „simsalabim”; tüdruku pea oli pisut kõrvale pööratud ning ta ei näinud mind muigamas.
Brianna võttis suurel neljakandilisel happepudelil korgi pealt ning valas väga ettevaatlikult kausikesse mõne tilga. Väljaheite- ja sibulahaisu allutas endale sedamaid deemonina üles hõljuv kuum väävelhappeaur.
Malva kangestus; silmad, mis jooksid endiselt vett, olid nüüd pärani.
„Mis see on?” küsis ta.
„Väävelhape,” vastas Brianna teda uudishimulikult silmitsedes.
„Lõngaõli,” parandasin teda. „Kas oled seda varem näinud … selle lõhna tundnud?”
Malva noogutas, pani tükeldatud sibulad potti ja asetas kaane kenasti peale.
„Jah, olen küll.” Ta tuli põllega silmi pühkides rohelist klaaspudelit vaatama. „Mu emal – ta suri, kui olin alles väike – oli seda. Mäletan, kuidas see lõhnas ja kuidas ema keelas mul seda puutuda. Inimesed ütlesid selle kohta väävlihais – otsekui põrgust.”
„Tõesti? Huvitav, milleks su ema seda kasutas.” See huvitas mind tõepoolest ja tegi kummaliselt rahutuks. Säärast kraami võinuks olla apteekril või alkeemikul; tavainimene hankis kanget hapet minu teada ainult üheks otstarbeks: et teha halba – visata seda kellelegi peale.
Aga Malva raputas üksnes pead, pööras selja ning läks tagasi sibula ja küüslaugu juurde. Mul õnnestus siiski vilksamisi näha tema nägu, kummalist ilmet, milles olid segunenud vaenulikkus ja igatsus ning mis tekitas minus kusagil sügaval sisimas ootamatu vastukaja.
Igatsus ammu surnud ema järele; viha, mida tunneb väike tüdruk, kes on korraga ilmas üksi. Hirmunud ja üksi.
„Mis on?” Brianna uuris minu nägu, kulm kergelt kortsus. „Mis juhtus?”
„Ei midagi,” vastasin ja asetasin käe tema käsivarrele – ammutamaks jõudu ja rõõmu sellest,
