suudles seda. See puudutus oli nii soe ja intiimne, et mu käsivarte heledad karvakesed tõusid püsti ja pigistasin tahtmatult tema kätt.
„Ma armastan sind,” ütles Jamie väga tasa, õlad ikka veel naerust võbisemas.
„Aa,” sõnasin, enesetunne ühtäkki palju parem. „Tore on. Mina armastan sind samuti. Ja juuksed kasvavad lõppude lõpuks tõesti tagasi.”
„Kasvavad jah.” Suudelnud veel kord mu kätt, asetas Jamie selle õrnalt tekile. „Kas sa söönud oled?”
„Natuke olen,” vastasin kärsitust alla surudes. „Pärastpoole söön veel.”
Olin juba aastate eest selgeks saanud, miks on hakatud patsiente nimetama just selle sõnaga, mis tähendab kannatlikkust: haige inimene on enamasti jõuetu ning sunnitud välja kannatama kõik, millega terved neid kiusavad ja tüütavad.
Kaks päeva tagasi oli mul palavik alanenud ja ma olin teadvusele tulnud ning sestpeale olid kõik mind vaatamas käinud inimesed käitunud ühe malli järgi: ahhetanud mu välimust nähes, õhutanud mind kandma tanu ja proovinud mind seejärel väevõimuga toita. Jamie, kes oskas mu hääletoonist rohkem välja lugeda kui proua Bug, Malva, Brianna või Marsali, heitis kiire pilgu voodi kõrval olevale kandikule veendumaks, et midagi olen ma ikka söönud, ning hoidus targu peale käimast.
„Räägi, mis vahepeal on juhtunud,” laususin patjadele naaldudes ja end kokku võttes. „Kes veel haigeks jäid. Kuidas neil on? Ja kes …” Köhatasin klimbi kurgust. „Kes surnud on?”
Jamie uuris mind pingsalt, proovides ilmselt ette näha, kas ma tõtt kuuldes minestan, suren või kargan voodist välja.
„Kas tunned end ikka piisavalt hästi, inglismann?” küsis ta kõhklevalt. „Need uudised ei lähe seistes halvemaks.”
„Seda küll. Aga varem või hiljem pean ma neid ju ikka kuulma, eks? Ja teada on parem kui võib-olla asjatult muretseda.”
Jamie sai minust aru, noogutas ja kogus end pisut.
„Hüva. Padraic ja tema tütar paranevad jõudsalt. Evan … tema jäi ilma kõige nooremast, pisi-Bobbyst; Grace on ikka veel tõbine, aga Hugh ja Caitlin ei jäänudki taudi.” Jamie kortsutas arupidavalt kulmu. „Siis veel Tom Christie. Tema on kuuldavasti endiselt kehvas seisus.”
„On või? Malva ei maininud seda.” Aga jah, Malva oli keeldunud ennist üldse mu küsimustele vastamast, kinnitades, et pean puhkama ega tohi muretseda.
„Aga Allan?”
„Ei, tema on terve,” kinnitas Jamie.
„Kui kaua Tom haige on olnud?”
„Ma ei tea. Tüdruk võib öelda.”
Noogutasin; see oli viga, sest pea kippus ikka veel ringi käima ning nüüdki olin sunnitud silmad kinni pigistama ja padjale naalduma, sest laugude taga sähvisid eredad välgud.
„Väga veider,” laususin ja ahmisin kergelt õhku, kuuldes, kuidas Jamie mu väikese kokkuvarisemise peale püsti kargas. „Kui ma silmad kinni panen, näen sageli tähekesi … aga need pole nagu taevatähed. Näevad välja nagu need, mis olid nuku kohvri, see tähendab sumadani voodril – mul oli lapsepõlves niisugune mänguasi. Ei tea miks?”
„Mul pole õrna aimugi.” Kostis kahinat, Jamie istus uuesti taburetile. „Sa ei soni ju enam, ega?” küsis ta talitsetult.
„Ma ei usu. Kas ma siis sonisin?” Hingates aeglaselt ja sügavalt, avasin ettevaatlikult silmad ja püüdsin talle naeratada.
„Sonisid jah.”
„Kas ma tahan teada, mida rääkisin?”
Jamie suunurk tuksatas. „Ega vist. Aga võib-olla ma kunagi ikka räägin sulle.”
Kaalusin, kas panna silmad kinni, jääda magama ning pääseda piinlikest paljastustest, kuid võtsin end kokku. Kui pidin juba kord edasi elama – ja seda ma pidin – tuli korjata üles need niidiotsad, mis mind eluga sidusid, ja uuesti kokku sõlmida.
„Bree ja Marsali pere … nendega on kõik korras?” küsisin moe pärast: nii Bree kui ka Marsali käinud murelikult kummardumas mu haigevoodi kohale ning ehkki mõlemad olid hoolega hoidunud mainimast asju, mis võinuksid mind nende meelest mu nõrgestatud seisundis kurvastada, olin kaunis kindel, et kumbki poleks varjanud, kui ühe või teise laps oleks olnud raskesti haige.
„Jah,” vastas Jamie aeglaselt, „nendega on kõik korras.”
„Mis on?” küsisin, kuuldes tema hääles kõhklust.
„Nendega on kõik korras,” kordas Jamie kiiresti. „Neist ei jäänud keegi haigeks.”
Mõõtsin teda külma pilguga, kandes siiski hoolt, et ma end seejuures palju ei liigutaks.
„Lao parem lagedale,” laususin. „Proua Bugilt pinnin selle niikuinii välja.”
Otsekui oleksin ta oma jutuga esile mananud, kuulsin trepil proua Bugi puukottade selgesti äratuntavaid kolksatusi. Ta liikus tavalisest aeglasemalt ja ettevaatlikumalt, mis lubas arvata, et tal on käed kraami täis.
Ma ei eksinud: ta puges, külg ees, tuppa, ühes käes raskelt koormatud toidukandik, teine ümber Henri-Christiani, kes klammerdus tema külge nagu väike pärdik.
„Tõin teile natuke süüa, a leannan,” lausus ta reipalt, nihutades peaaegu puutumata pudrukausi ja külmaks läinud röstleiva taldriku kärmesti kõrvale, et teha ruumi värskele proviandile. „Teilt ei hakka ju enam külge, ega?”
Ootamatagi õieti mu pearaputust, kummardus ta voodi kohale ja poetas Henri-Christiani mu käte vahele. Valimatult sõbralik nagu alati, toetas mõnusasti rinnal lebav laps pea mulle lõua alla ning hakkas lutsutama mu sõrmenukke, nii et teravad titehambad jätsid naha sisse tillukesi jälgi.
„Kuulge, mis siin on juhtunud?” Lükkasin kulmu kortsutades pruunid lokid lapse ümaralt laubalt, nii et nähtavale tuli inetu kollakaks tõmbuma hakanud verevalum.
„Too saatana sigidik tahtis vaese lapsukese ära tappa,” kuulutas proua Bug ja surus suu kitsaks triibuks. „Ja olekski tapnud, kui poleks olnud Roger Maci, olgu ta õnnistatud.”
„Tõesti? Missugune saatana sigidik see oli?” küsisin, olles tuttav proua Bugi iseäralike kirjeldustega.
„Üks rannarahva jõmpsikas,” lausus Jamie. Ta puudutas HenriCristiani nina; kui laps hakkas sõrme krahmama, napsas ta selle tagasi ja puudutas siis uuesti. Mängust võlutuna haaras Henri-Christian kilgates kinni omaenda ninast.
„Nood hirmsad jõnglased tahtsid ta ära uputada,” täpsustas proua Bug. „Varastasid vaese väikse vennikese koos korviga ja lasksid mööda jõge ujuma!”
„Ei usu, et nad teda uputada tahtsid,” ütles Jamie mängu jätkates leebelt vahele. „Vastasel korral poleks nad kindlasti hakanud korviga jändama.”
„Mhh!” mühatas proua Bug selle süllogismi peale. „Midagi head neil temaga igatahes plaanis polnud,” lisas ta pahuralt.
Olin sedaaegu Henri-Christiani kiiresti üle vaadanud ning avastanud veel paar paranevat verevalumit, kärnaga
