style="font-size:15px;"> Istusime rohul tolmuses väikeses pargis tehasevalitsuse akende all ja seedisime lõunat – igaüks omamoodi. Fedja luges «Kitežgradi uudiseid», oma musta konksus sõrmega aegamisi mööda ridu vedades; morn Vitka Kornejev haudus musti mõtteid; Edik Amperjan esitas küsimusi, Roman Oira-Oira vastas neile; mina aga, kallist aega raiskamata, päevitasin kaenlaaluseid. Sääski ega parme läheduses polnud, arvatavasti seedisid ka nemad lõunat.
Järsaku all kandis jahe Kiteža majesteetlikult oma kristalsetes voogudes mürkoranži reovett. Teisel kaldal rambusid magusasti päikese all jõeluhad. Mööda tasast kollast raudteetammi roomas mängurong, pahvides valget suitsu. Silmapiiril sinetas uduvines kauge metsa hambuline serv. Vana kindluse hallide tornide kohal sooritas päikesejänkusid peegeldades manöövreid väike lendav taldrik.
Tehasevalitsuse aknad olid valla ja võis kuulda, kuidas kirjutusmasinad loiult ja ebaveenvalt vastavad raamatupidamise «Rheinmetallide»1 energilistele pealetükkivatele valangutele. Silmi kinni pigistades võis vabalt kujutleda, et viibid kohaliku tähtsusega lahingute piirkonnas. Valitsuse poolkeldrikorrusel mürtsusid duaalselt ja raskelt tabulaatorite trükimehhanismid, alludes keerukale rütmile. Laos vingusid ja ulgusid pikeerivate pommitajatena ketassaed. Pommitajate pihta paiskasid ühe valangu teise järel kiirtulistavad suruõhuvasarad. Peale selle laaditi laoväravate ees tühjaks lehtmetalli toonud veoautot – helid olid mahlakad ja sõjaväelaslikud, kuid ma ei suutnud neile rahuldavat analoogi leida.
«Mis varemed need on?» küsis Edik.
«See on Vana Kitežgrad,» vastas Roman.
«Seesama?»
«Seesama. Kaheteistkümnes sajand.»
«Aga miks ainult kaks torni?» küsis Edik.
Roman seletas talle, et enne piiramist oli olnud neli: Sookoll, Eksitaja, Mürgisülitaja ja Naiskriminaal. Godzilla põletas Eksitaja ja Naiskriminaali vahel augu müürisse, murdis siseõuele ja pääses kaitsjate tagalasse. Kuid ta oli puupea – kuulduste kohaselt neljapäistest lohedest kõige pirakam ja kõige rumalam. Taktikast ta aru ei saanud ega tahtnudki saada ning sellepärast ei asunud ta hästisihitud löökidega hävitama üht torni teise järel, vaid viskus ühekorraga kõigi nelja kallale, sest päid jätkus selleks just parasjagu. Sissepiiratud olid aga kogenud ja ennastsalgavad – seal istusid vennad Röövlid, Ööbik Odihmantjevitš ja Konn Odihmantjevitš, koos nendega Uljas Ükssilm ja ka nende liitlane kurivaim Mõõk, hüüdnimega Vistrik.2 Ning loomulikult sai Godzilla oma lolluse ja ahnuse tõttu kannatada. Tõsi küll, algul õnnestus tal jagu saada Mõõgast, kes tol päeval põdes viiruslikku grippi, ning Mürgisülitajasse tungis ahnelt sisse Godzilla sabarakk Vampiir Beowulf, kes, muide, otsekohe lõpetas sõjategevuse ning alustas joomist ja rüüstamist. Siiski jäi see Godzilla esimeseks ja ainsaks võiduks kogu kampaania jooksul. Ööbik Odihmantjevitš võitles Eksitaja lävel pööraselt ja lõbusalt, sammugi taandumata. Alaealine Konn Odihmantjevitš andis küll ära Sookolli esimese korruse, kuid kindlustas end teisel, pani torni kõikuma ja laskis sellel koos iseendaga ründavale lohele pähe variseda selsamal hetkel, kui kaval ja külmavereline Uljas Ükssilm, kes oli meelitanud kõige parempoolsema pea Naiskriminaali torni salpeetrikeldritesse, oma torni tükkis täiega õhku laskis. Pooltest peadest ilma jäänud, läks niigi rumalavõitu Godzilla lõplikult lolliks, rabeles kindluses ringi, lömastades omasid ja võõraid, ning taganes siis viseldes ja jalgadega pekstes. Sellega lahing lõppeski. Ööbik Odihmantjevitš tegi purjus Beowulfile akustilise löögiga lõpu peale, pärast seda suri ka ise arvukate põletushaavade tõttu. Terveksjäänud nõiad, metsavanad, vete-vaimud, eksitajad, sookollid ja koduhaldjad nottisid maha kõik demoraliseerunud vampiirid, trollid, päkapikud, saatürid, najaadid ja drüaadid ja vantsisid seejärel, kuna nad olid juhtkonnast täielikult ilma jäänud, korrapäratult ümbruskonna metsadesse laiali. Mis aga puutub lolli Godzillasse, siis tema sattus suurde sohu, mida praegu nimetatakse Lehmalaukaks, kus ta varsti gaasgangreeni tõttu ka kärvas.
«Huvitav,» lausus Edik, uurides peopesa sirmi alt Eksitaja ja Mürgisülitaja umbrohtu kasvanud halle kivimürakaid. «Aga kas sissepääs on vaba?»
«Vaba,» vastas Roman. «Viiekopkase eest.»
«Kahju,» sõnas Edik. «Ma ei jõua seal ära käia.»
Roman vaikis, kuid Vitka Kornejev kiskus end mustadest mõtetest lahti ja vaatas Edikut kaastundlikult.
«Aga näe, see taldrik?» küsis Edik. «Kas see on meie taldrik?»
«Arvatavasti,» ütles Roman. «Mõni kolonist treenib. Et vilumust mitte kaotada.»
«Aga kus koloonia ise on?»
«Pargis, näe seal, linna teises otsas.»
«Käime ära?» tegi Edik ettepaneku.
«Küll jõuab,» ütles Roman.
Edik vaatas kella.
«Juba neli,» sõnas ta murelikult. «Vastuvõtuni jääb kõigest tund aega, aga ehk jõuame? Sest kuni veel arutatakse, kuni paberid alla kirjutatakse…»
«Kuni su paberid alla kirjutatakse, igavene tobu,» ütles jõhkard Kornejev, «ja kuni kõik arutamised läbi saavad, jõuad sa siin nii isu täis supelda ja päevitada kui ka suusatamas käia, naise võtta ja ära lahutada (Edik vaatas teda hämmeldunult), sul läheb süda kolooniast pahaks ja need nõmedad varemed hakkavad oksele ajama…»
«Mis tal viga on?» küsis Edik Romani poole pöördudes. Roman ei lausunud sõnagi, vaid vajus selili ja toetas kanna teise jala põlvele. Siis vaatas Edik mulle otsa. Tema silmad olid selged, nii naiivsed, ja ise oli ta üleni nii mittekohalik, nii veendunud mõistuse vägevuses, nii värskelt oma Lineaarse Õnne osakonnast saabunud, lõhnates veel laste naeru ja õunte järele, nii ära hellitatud… Ära hellitatud sõprusest tarkade ja heade inimestega, ära hellitatud mõistuspärasusest ja õiglusest, ära hellitatud puhaste teadmiste mäestikuõhust… Vitka ja Roman olid kaks nädalat tagasi olnud samasugused.
«Edik,» laususin ma leebelt. «Näen, et kavatsed kohe täna õhtul Instituuti tagasi pöörduda?»
«Jah,» ütles Edik. «Mis siis?»
«Ja sul pole üldse aega, eks? Kogu aparatuur on valmis seatud ja sa tahad alustada kohe homme hommikul?»
«Loomulikult…»
«Ja sa tahad nii kannatamatult alustada, et lihtsalt ei saa endale lubada kas või ühekski päevaks siia jäämist, et koloonia üle vaadata?»
«J-jah… Üldiselt ma küll heameelega, aga… Milles asi?»
«Või hoolikalt kindlust uurida?» küsisin ma.
«Või Godzilla hambaid otsida, mis Ööbik Odihmantjevitš välja lõi?» pakkus Roman silmi avamata.
«Ja veel tüdrukud,» märkis Vitka kibedalt. «Uhh, millised tüdrukud on Kitežgradis!»
«Ma ei mõista, poisid,» ütles Edik. Solvumisest oli tal isegi alumine huul natuke paiste läinud. «Pole naljakas.»
«Sa veel ei tea, kui õudselt vähe naljakas see on,» ütles Roman. «Sulle ei tulnud üldse pähe küsida, miks meie siin nii kaua istume. Saša juba teist kuud, aga meie Vitkaga kolmandat nädalat. Ega sa ometi, hoidku selle eest, egoistiks ole hakanud?»
«No kuidas nii –
Üks 1930ndate aastate Saksa tanki katsemudel, mida Nõukogude kirjanduses mõnikord nimetatakse ka «Rheinmetalliks».
Nimedest. Solovei-Razboinik – Röövel-Ööbik. Ljagva – konn. Lihho – uljas, vapper. Kontšar – pikateraline mõõk, millega oli võimalik rõngassärgist läbi torgata. Odihmanti on vendade röövlite isa nimi.
