Roman, saades kurvalt kinnitust sellele kohutavale oletusele Ediku kohta. «Fedja, imetlege palun. Vaat see – on egoist. Näete, kuidas egoist välja näeb?»
Fedja võpatas, vaatas üle ajalehe Ediku poole, hakkas piinavalt häbenema ning kuna ta mõlemad käed olid kinni, tõstis täielikus segaduses parema jala, võttis näpitsprillid ettevaatlikult eest ja asus klaase vastu püksisäärt hõõruma.
«Minu meelest…» pomises ta. «Ei… Egoist… Ei saa olla… Kuidas siis nii…»
«Aitäh, Fedja,» lausus viisakas Edik. «See oli nali.» Ta vaatas meid kõiki üle. «Te tahate öelda, et siin toimub bürokraatlik venitamine, mille tõttu ma olen sunnitud kauemaks jääma?»
«Ei,» ütlesin mina. «Meie lihtsast, paljukordselt kirjeldatud ja paljastatud bürokraatlikust venitamisest pole siin kahjuks haisugi.»
«Venitamine!» tähendas Vitka põlglikult ja sülitas läbi hammaste võilille peale. Võilill närbus.
«Venitamine…» lausus Roman unistavalt. «Venitamine, Edik, on olemuslikult kaunis. Juhtub, et viid allkirjastamiseks mingi väljamineva dokumendi, aga raamatupidaja, kelm sihuke, saadab su direktori allkirja järele… Lähed direktori juurde, aga direktoril on loomulikult nõupidamine, tuleb oodata. Istud nahktugitooli, sädistad referendiga, lehitsed ajalehte – ja ennäe, ongi nõupidamine lõppenud, saad oma allkirja ja lähed raamatupidaja juurde tagasi, aga raamatupidaja, va vallatu, on lõunale läinud… Istud nahktugitooli, sädistad arvepidajaga…»
«Kuldsed inimesed,» sõnas Vitka. «Päev või paar – ja kõik on valmis…»
«Aga siin?» küsis Edik huviga.
Muigasime mornilt nagu üks mees.
«Aga siin, Edik,» ütlesin ma, «pole midagi niisugust ollagi. Siin on meil – TPRUNJA3!»
«No ja siis? Ma tean.»
«Sa tead, mis on TPRUNJA?» küsis Roman.
«Tean, Troika Seletamatute Nähtuste Jaotamiseks ja Arvelevõtuks.»
Vitka pahvatas kähedalt naerma.
«Jah,» ütles Roman pead vangutades. «Tähendab, et Jaotamine. Ja Arvelevõtt. Ja kuidas sa seda endale ette kujutad?»
Edik kehitas õlgu.
«Kuidagi ei kujuta. Milleks? Kaks kuud tagasi esitasin avalduse. Kuu aega tagasi teavitati mind lahkesti sellest, et mu avaldus on registreeritud. Täna läks mul seletamatute nähtuste kolooniast eksponaati tarvis ja ma tulin sellele järele. Ongi kõik.»
«Võrukaelad!» karjatas äkki Panurge4. «Arvelevõtjad-raa-matupidajad! Aga muide, matriarhaadil on omad eelised! Moskva Keskbasseinis tekkis mingil kodanikul komme suplejannade alla sukelduda ja neid jalast haarata. Ja vaat siis andis üks suplejannadest sellele häbematule osavasti jalaga vastu pead.» Panurge pistis täiest kõrist lõkerdama. «Tabas lõualuud, aga ise tuli veest välja ja läks riietuma. Aeg möödub, kuid häbematut kodanikku pole ikka veel näha. Tõmmati ta siis välja…» Panurge hakkas uuesti kõvasti naerma. «Tõmbasid nad ta välja…» Panurge suutis naeru pärast vaevalt rääkida. «Tõmbasid nad ta, saate aru, välja, aga tema oli juba külm! Ja lõualuu murdunud…»
Keegi meist peale Ediku ei suutnud samuti jubedast naerust hoiduda, kuigi ma tundsin kergeid külmavärinaid, Roman oli näost kahvatu ja üle Fedja karvase kukla jooksis tõmblus. Vitka aga, kui oli naermise lõpetanud, sülitas kannikestele ja küsis Edikult:
«Said aru?»
«Mitte päris,» ütles Edik, uurides imestunult Panurge’i, kes narrimütsiga silmi pühkis.
«Sul ei ole naljakas?» küsis Vitka.
«Ausalt öeldes – ei,» vastas Edik.
«Pole midagi, küll sa ära harjud,» lubas Vitka. «Aega sul veel on.»
«Jah,» ütles Roman. «Aega sul nüüd on. Kunagi varem pole sul elu seeski nii palju aega olnud. Ja ma kohe seletan sulle, miks. TPRUNJA, Edik, see pole Troika Jaotamiseks ja Arvelevõtuks. TPRUNJA, Edik, see on Troika Ratsionaliseerimiseks ja Utiliseerimiseks.»
«No ja mis siis?» küsis Edik.
«Ta kujutab ette, nagu oleks TPRUNJA midagi laomehe taolist,» sõnas Roman kahetsusega, pöördudes minu ja Vitka poole. «Ta kujutab ette, et tarvitseb tal vaid saateleht tuua – ja ta saabki kohe kõike, mida nõuab… Mis on TPRUNJA?» hõikas ta kõiksusesse.
Vastasin otsekohe:
«TPRUNJA on autoriteetne administratiivne organ, mis kõrvalekaldumatult ja nõrkematult täidab oma funktsioone ega asenda mitte kunagi ühtegi teist administratiivset organit.»
«Said aru?» küsis Vitka Edikult. «Laomees on laomees, aga TPRUNJA on TPRUNJA.»
«Lubage,» ütles Edik, kuid Roman jätkas:
«Mis on Ratsionaliseerimine?»
«Ratsionaliseerimine,» vastas süngelt Vitka, «on selline räpane värk, kui autoriteetsed tolvanid ülendavad või madaldavad seletamatuid nähtusi igapäevasele tasemele.»
«Kuid lubage…» sõnas jahmunud Edik.
«Aga mis on Utiliseerimine?» küsis Roman.
«Utiliseerimine,» ütlesin ma Edikule, «on ratsionaliseeritud nähtustele eksisteerimisõiguse andmine või nende kategooriline mittetunnistamine meie ajalikus reaalses maailmas.»
Edik üritas jälle midagi öelda, kuid Roman jõudis temast ette:
«Kas Troika otsuseid saab vaidlustada?»
«Jah, saab,» vastasin mina. «Kuid tulemusi ei järgne.»
«Nagu moluga vastu lauda,» selgitas jõhkard Kornejev.
Edik oli sõnatu. Otsustav ja õilsaks protestiks valmisolev ilme hakkas aegamisi tema näolt kaduma.
«Kas huvitatud isikute soovitused ja soovid,» küsis provintsiadvokaadi toonil Roman, «on Troika jaoks autoriteetsed?»
«Ei, ei ole autoriteetsed,» ütlesin mina. «Kuigi need vaadatakse läbi. Laekumise järjekorras.»
«Mis on huvitatud…» alustas Roman, kuid Edik katkestas teda.
«Kas tõesti Pitsat?» küsis ta õudusega.
«Jah,» vastas Roman. «Kahjuks küll.»
«Suur?»
«Väga suur,» ütles Roman.
«Sellist pole sa veel nuusutanudki,» lisas Vitka.
«Ja ümmargune?»
«Elajalikult ümmargune,» ütles Roman. «Ei mingit võimalust.»
«Kuid lubage,» lausus Edik, püüdes silmanähtava pingutusega oma segadusest jagu saada. «Kui, ütleme… ütleme kandiliseks muuta? Ütleme… ee… Kivrin-Oppenheimeri muundusega?....»
TPRUNJA – tõlkimatu sõnamäng. Naiivne Edik arvab, et see tähendab Тройка По Распределению и Учету Необъясненных Явлений, ehk siis: Troika Seletamatute Nähtuste Jaotamiseks ja Arvelevõtuks. Kuid tegelikkus on palju hullem. Lühendi tegelik tähendus on Тройка По Рационализации и Утилизации Необъясненных Явлений, ehk siis: Troika Seletamatute Nähtuste Ratsionaliseerimiseks ja Utiliseerimiseks. Ratsionaliseerimine ja utiliseerimine on aga tunduvalt ähvardavamad sõnad kui jaotamine ja arvelevõtt.
Panurge – üks põhitegelasi Rabelais’ satiirilises romaanis «Gargantua ja Pantagruel».
