olukorras on peamine – õigel ajal minema panna,» vaidles vastu Kornejev. «Seejuures midagi noka vahel kaasa viies,» lisas ta.
«Ei-ei,» elavnes Edik. «Ei! Meie olukorras on peamine – mitte tegutseda viisil, mille üle me hiljem häbi tundma hakkame.»
Ma vaatasin kella.
«Meie olukorras on peamine – istungile mitte hilineda. Lavr Fedotovitš ei kiida hilinemist sugugi heaks.»
Tõusime püsti. Fedja tõusis viisakusest samuti. Kui me pargist välja jõudsime, pöörasin ümber. Fedja luges jälle. Ning Kuzka istus tema kõrval ja näris kuljustega narrimütsi, mille Panurge endast tihtipeale maha jättis.
TEINE PEATÜKK
Täpselt kell viis astusime üle nõupidamisruumi läve. Nagu alati, polnud peale koloonia komandandi veel kedagi. Komandant istus oma lauakese taga, avatud toimik ees, ja lausa hüples oma kohal kannatamatust erutusest. Silmad olid tal nagu antiiksel raidkujul, huuled aga liikusid lakkamatult, justkui kordaks ta mõttes tulist kaitsekõnet. Meid ta ei märganud ja me istusime tasakesi seina äärde toolidele, mille kohal rippus silt «Esindajad». Roman asus otsekohe tegutsema küüneviiliga. Vitka surus käed taskutesse ja sirutas jalad poole toa peale välja. Ennast graatsilisse poosi seadnud Edik vahtis ettevaatlikult ringi. Ta libistas ükskõikse pilgu üle demonstratsioonilaua otse sissepääsu kõrval, üle väikese lauakese sildiga «Teaduslik konsultant», peatas pilgu mõningase rahutusega Troika tohutul, rohelise villase kangaga kaetud laual ning asus üha rahutumaks muutudes uurima hoogu sattunud komandanti, kes poolenisti kantseleitoimikute mäe varju jäi. Koletisliku pruuni seifi nägemine, mis komandandi taga nurgas kõrgus, tekitas temas esimese paanikahoo, aga kui ta tõstis silmad ja avastas seinalt mõõtmatu punasest kalingurist loosungi «Rahvas ei vaja ebaterveid sensatsioone. Rahvas vajab terveid sensatsioone», muutus tema nägu niivõrd, et ma mõistsin: Edik on küps.
Arvatavasti just sel hetkel tajus komandant, et toas viibib miski, mis pole läbinud vajalikku kontrolli, kuid kuulub selle alla. Ta võpatas, nuhutas suure ninaga ja avastas Ediku.
«Kõrvaline isik!» lausus ta kummalise ilmega.
Edik tõusis ja kummardas. Komandant ronis temalt pilku pööramata laua tagant välja, astus paar hiilivat sammu, jäi otse Ediku ette seisma ja sirutas käe välja. Edik surus seda ja esitles ennast: «Amperjan.» Siis astus ta tagasi ja kummardas uuesti. Vapustatud komandant seisis mõne hetke endises asendis, siis aga tõstis peopesa näo ette ja silmitses seda umbusklikult. Seejärel uuris ta murelikult põrandat oma jalge ees, nagu otsiks midagi mahapillatut.
«Tervist, Zubo,» lausus jõhkard Kornejev. «Edik, see on Zubo. Anna talle dokumendid, muidu saab ta kohe rabanduse.»
Vitka polnud tõest kaugel. Komandant jätkas valulikult naeratades palavikulist ringivahtimist. Edik pistis talle ruttu oma isikutunnistuse pihku. Komandant elavnes. Tema tegevus muutus mõtestatuks. Ta õgis silmadega kõigepealt pilti dokumendil, siis aga hammustas samamoodi pilguga peale ka Edikut ennast. Foto ja originaali ilmne sarnasus viis ta vaimustusse.
«Väga rõõmustav!» hüüatas ta. «Zubo on mu nimi. Olen komandant. Nii öelda linna administratsiooni esindaja. Seadke ennast sisse, seltsimees Amperjan, võtke istet, meil tuleb koos teiega veel palju töötada…»
Äkki jäi ta vait ja tormas traavides oma kohale. Ja õigel ajal. Eesruumist kostis samme, hääli, köhimist, võimuka käe tõukest paiskus uks valla ja tuppa ilmus Troika täies koosseisus – kõik neli – pluss teaduslik konsultant professor Võbegallo. Lavr Fedotovitš Vunjukov suundus kellegi poole vaatamata esimehe kohale, istus, tõstis enda ette tohutu portfelli, avas selle laksatusega ja hakkas rohelisele kalingurile laduma esemeid, mis olid edukaks eesistumiseks hädavajalikud: nomenklatuurne krokodillinahast kirjutusmapp, pastapliiatsite komplekt safianvutlaris, karp paberosse «Hertsegovina Fleur», triumfikaare kujuline välgumihkel ja prismaatiline teatribinokkel.
Motoratsaväe erupolkovnik seadis end medalite kõlinal Lavr Fedotovitšist paremale, kergitas hallid kulmud kõrgele, andes sellega oma näole lõpmatu imestuse ja halvakspanu ilme, ning jäi rahulikult magama.
Aga Rudolf Arhipovitš Hlebovvodov, kes oli möödaläinud kolme tunni jooksul veel rohkem kolletunud ja kokku kuivanud, istus Lavr Fedotovitšist vasakule ja asus otsekohe talle midagi kõrva sosistama, lastes seejuures põletikuliste, kollase varjundiga silmade pilgul sihitult mööda toanurki uidata.
Nagu tavaliselt, ei istunud Farfurkis laua taha. Ta seadis ennast demokraatlikult komandandi vastu kõvale toolile, võttis välja paksu näruses köites märkmiku ja tegi sellesse kohe sissekande.
Keegi Troika liikmetest ei pööranud meile nähtavasti mingit tähelepanu. Aga teaduslik konsultant professor Võbegallo pööras küll. Ta uuris meid ükskõikselt, tõmbas kulmud kokku, tõstis silmad hetkeks lae poole, nagu püüaks meenutada, kus ta meid küll näinud on; tuli see tal siis meelde või mitte, aga ta istus oma väikese laua taha ja hakkas asiselt valmistuma oma vastutusrikaste kohustuste täitmiseks. Tema ette ilmus «Väikese Nõukogude Entsüklopeedia» esimene köide, siis teine, siis kolmas, neljas…
«Hrrrm,» lausus Lavr Fedotovitš ja vaatas kohalviibijad üle pilguga, mis tungis läbi seinte ja nägi inimeste sisse. Kõik olid valmis: polkovnik magas, Hlebovvodov sosistas, Farfurkis kirjutas teise märkuse, komandant, kes sarnanes koolipoisile enne eksami algust, lehitses palavikuliselt toimiku lehekülgi ning Võbegallo asetas enda ette kuuenda köite. Mis aga puutub esindajatesse, see tähendab meisse, siis meie olime tähtsusetud. Vaatasin Ediku poole ja pöörasin kähku kõrvale. Edik oli peaaegu demoraliseerunud – Võbegallo ilmumine andis talle viimase hoobi.
«Kuulutan Troika õhtuse istungi avatuks,» ütles Lavr Fedotovitš. «Järgmine! Kandke ette, seltsimees Zubo.»
Komandant kargas püsti ja hakkas avatud toimikut enda ees hoides kõrge häälega lugema: «Maškin, Edelweiss Zahharovitš…», kuid kohe katkestas teda valvas Farfurkis.
«Protesteerin!» hüüatas ta Lavr Fedotovitši poole pöördudes. «Kus on toimiku menetlusnumber? Miks pole nimetatud punkte?»
Lavr Fedotovitš pööras pead ja silmitses mõnda aega komandanti.
«Õige tähelepanek, õige,» lausus ta viimaks. «Nimetage, seltsimees Zubo.»
Komandant tõmbas paberjal sahinal kuiva keelega üle kuivade huulte ja alustas uuesti, kuid nüüd juba madala ja kuidagi allalangenud häälega:
«Toimik number nelikümmend kaks. Perekonnanimi: Maškin. Nimi: Edelweiss. Isanimi: Zahharovitš…»
«Mis ajast temast Maškin on saanud?» küsis irisevalt Hlebovvodov. «Babkin, mitte Maškin! Babkin, Edelweiss Petrovitš. Töötasin koos temaga ühe tuhande üheksasaja neljakümne seitsmendal aastal piimaasjanduse komitees. Edik Babkin, selline tugev mehemürakas, armastas väga koort… Ja muide, pole ta mingi Edelweiss, vaid Eduard. Eduard Petrovitš Bab-kin…»
Lavr Fedotovitš pööras kivise näo tema poole.
«Babkin?» lausus ta. «Ei mäleta…Jätkake, seltsimees Zubo.»
«Isanimi: Zahharovitš,» kordas ta. Sünniaasta ja koht: tuhande üheksasaja esimene, Smolenski linn. Rahvus…»
«Kas E-dul-veiss või E-dol-veiss?» küsis Farfurkis.
«E-del-weiss,» vastas komandant.
«SSi diviis «Edelweiss»,» mõmises polkovnik läbi
