laksas endale äkki kõlavalt otsaette.
«Aga ei!» röögatas ta. «Ta suri ju ära!»
«Kes suri ära?» küsis Lavr Fedotovitš puise häälega.
«No see Babkin, noh! Ma ju mäletan nagu praegu – ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal aastal suri ta infarkti. Ta oli siis Ülevenemaalise Loodusekatsetajate Ühingu finantsdirektor, tuli, tähendab, oma kabinetti, istus ja surigi ära. Nii et siin on mingi segadus.»
Lavr Fedotovitš võttis binokli ja uuris mõnda aega komandanti, kes oli kaotanud kõnevõime.
«Kas surma fakt on teil kajastatud?» küsis ta.
«Kristuse nimel…» kogeles komandant. «Millise surma?… Ja miks siis surma?… Ta on ju elus, ootab eesruumis…»
«Üks hetk,» sekkus Farfurkis. «Lubate, Lavr Fedotovitš? Seltsimees Zubo, kes ootab eesruumis? Ainult täpselt. Perekonnanimi, eesnimi, isanimi.»
«Babkin!» pahvatas meeleheitlikult komandant. «See tähendab, mis ma nüüd räägin? Mitte Babkin, vaid Maškin. Maškin ootab. Edelweiss Zahharovitš.»
«Saan aru,» sõnas Farfurkis. «Aga kus Babkin on?»
«Babkin suri ära,» lausus Hlebovvodov autoriteetselt. «Seda võin ma teile täpselt öelda. Ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal. Tõsi küll, tal oli poeg. Paška minu meelest. Pavel, tähendab, Eduardovitš. Kohtasin teda hiljuti. Praegu juhatab tekstiilipoodi Golitsõnos, see on Moskva lähedal. Asjalik töömees, aga paistab, et ikkagi mitte Pavel, mitte Paška, ei…»
Valasin klaasi vett ja ulatasin komandandile. Saabunud vaikuses võis kuulda, kuidas komandant valjusti neelab. Lavr Fedotovitš mudis paberossi pehmeks ja puhus läbi.
«Mitte midagi ega mitte kedagi ei unustata,» lausus ta. «See on hea. Seltsimees Farfurkis, palun teil kanda protokolli konstateerivasse osasse, et Troika peab vajalikuks võtta meetmed Eduard Petrovitš Babkini poja ülesotsimiseks tema nime väljaselgitamise eesmärgil. Rahvas ei vaja nimetuid kangelasi. Meil neid pole.»
Farfurkis hakkas noogutama ja kribis kiiresti märkmikku.
«Kas jõite isu täis, seltsimees Zubo?» tundis huvi Lavr Fedotovitš, uurides komandanti binoklist. «Siis jätkake ettekandmist.»
«Praegune töökoht ja amet: pensionär-leiutaja,» luges komandant ebakindla häälega. «Kas on viibinud välismaal: ei ole. Seletamatu nähtuse olemus lühidalt: heuristiline masin, see tähendab elektroonilis-mehhaaniline seade inseneri-, teaduslike, sotsioloogiliste ja muude probleemide lahendamiseks. Lähimad sugulased: orb, vendi ja õdesid ei ole.»
«Lubage,» ütles Farfurkis. «Aga isa, ema?»
«Orb,» seletas komandant rõhutatult.
«Ja on alati orb olnudki? Naeruväärne. Ma protesteerin.»
«Teda kasvatati lastekodus,» ütles komandant.
«Millest see järeldub?»
«Noh, ta on mulle rääkinud.»
«Palun protokolli kanda,» teatas Farfurkis pidulikult. «Komandant opereerib dokumenteerimata andmetega.»
«Alalise elukoha aadress: Novosibirsk, Štšukini tänav 23, korter 88. Kõik.»
«Kõik?» küsis Lavr Fedotovitš üle.
«Kas kõik?» tundis Farfurkis sarkastiliselt huvi.
«Kõik!» lausus komandant otsustavalt ja pühkis varrukaga nägu.
«Millised on ettepanekud?» küsis Lavr Fedotovitš, raskeid lauge langetades.
«Ma-a-asinatele!» röögatas äkki polkovnik, üles ärkamata. «Piigid ette! Kä-ä-äivita! Traavi… marss-marss!»
See meeldis väga meile kõigile ja isegi sinakaks kahvatunud Edik elavnes pisut. Peale meie siiski keegi polkovnikule tähelepanu ei pööranud.
«Mina teeksin ettepaneku sisse lasta,» ütles Hlebovvodov. «Ja miks ma selle ettepaneku teen? Aga äkki on see Paška?»
«Muid ettepanekuid ei ole?» küsis Lavr Fedotovitš. Ta kobas nuppu otsides laual ringi, ei leidnud seda ja sõnas komandandile: «Las toimik tuleb sisse, seltsimees Zubo.»
Komandant tormas ülepeakaela ukse poole, pistis pea välja ja tuli kohe tagurpidi jälle oma kohale. Tema järel veeres sisse kuivetu vanamehike tolstovkas7 ja oranži kandiga sõjaväekalifeedes, tohutu musta vutlari raskusest ühe külje peale viltu. Teel laua juurde proovis ta mitu korda liikumist peatada ja väärikalt kummardada, kuid vutlar, millel oli nähtavasti koletislik inerts, vedas teda halastamatult edasi ja võib-olla poleks lugu lõppenud ohvriteta, aga meie Romaniga haarasime vanamehest kahelt poolt kinni siis, kui juba värisema hakanud Farfurkiseni oli jäänud kõigest pool meetrit. Tundsin selle vanamehikese kohe ära – ta oli korduvalt käinud meie instituudis ja ka paljudes teistes instituutides oli ta kah käinud, aga ükskord nägin teda raskemasinaehituse ministri asetäitja ooteruumis, kus ta istus järjekorras esimesena, kannatlik, puhtakene, entusiasmist leegitsev. Ta polnud paha vanamees, selline kahjutu, kuid ei osanud ennast kahjuks näha väljaspool teaduslik-tehnilist loomeprotsessi.
Võtsin temalt tohutult raske vutlari ja vinnasin leiutise demonstratsioonilauale. Sellest viimaks vabanenud vanamees kummardas ja lausus väriseva häälega:
«Minu lugupidamine. Maškin, Edelweiss Zahharovitš, leiutaja.»
«Pole tema,» sõnas Hlebovvodov poolihääli. «Pole tema ja pole tema moodigi. Tuleb arvata, et hoopis teine Babkin. Nimekaim, tuleb arvata.»
«Ja-jah,» nõustus väike vanamees naeratades. «Tõin, näh, avalikkuse kohtu ette. Professor siin, seltsimees Võbegallo, andku jumal talle tervist, soovitas. Olen valmis demonstreerima, kui peaksite soovima, sest olen siia kolooniasse juba sündsusetult kauaks istuma jäänud…»
Teda hoolikalt uurinud Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja kummardas aeglaselt pead. Vanamehike hakkas sekeldama. Ta võttis vutlarilt kaane, tõmbas taskust juhtmepuntra, pistis selle ühe otsa kuskile masina sisemusse ja vaatas siis seinakontakti otsides ringi. Leidis selle, keris juhtme lahti ja torkas pistiku seina.
«Siin, suvatsege vaadata, on nõndanimetatud heuristiline masin,» ütles vanamees. «Täpne elektroonilis-mehhaaniline seade vastamiseks kõigile küsimustele. Ja nimelt – teaduslikele ja majapidamisalastele. Kuidas ta mul töötab? Kuna mul pole piisavalt vahendeid ja igasugu bürokraadid mind jalgpallina eemale tõrjuvad, pole ta mul praegu veel täielikult automatiseeritud. Küsimused esitatakse suulisel meetodil, mina trükin need ära ja sisestan sel moel, nii-öelda teavitan teda. Vastamine on temapoolne, aga ebatäieliku automatiseerimise tõttu trükin jällegi mina. Mingis mõttes vahendaja, he-hee! Nii et kui soovi on, siis palun.»
Ta seisis kirjutusmasina ette ja lükkas võlli šiki liigutusega algasendisse. Masina sügavuses süttis neoonlambike.
«Palun teid,» kordas vanamees.
«Aga mis lamp teil seal on?» küsis kahtlustavalt Farfurkis.
Vanamees lajatas klahvidele, siis rebis kiiresti masinast paberilehe ja viis selle sörkides Farfurkisele. Farfurkis luges
Tolstovka – pikk avar meestesärk, kantakse vöötatult pükste peal. Nime sai kirjaniku L. N. Tolstoi järgi, kes sellist särki kandis.
