kukkus ebameeldivalt hirnuma.
«Nagu me poleks ilma sinuta selle peale tulnud,» ütles ta. «Võrdub nulliga, seltsimees Amperjan! Võrdub!»
«Žemaitise määraja võrdub nulliga,» kordas Roman. «Administratiivse välja tihedus ületab igas ligipääsetavas punktis Odini arvu, administratiivne püsivus on absoluutne, nii et kõik legaalse mõju teoreemi tingimused on täidetud…»
«Ja meie sinuga istume sügavas potentsiaalses kalossis,» lõpetas Vitka.
Edik oli lömastatud. Ta küll liigutas veel koibi, võngutas tundlaid ja krabistas kattetiibadega, kuid need olid juba puht reflektoorsed tegevused. Mõnda aega avas ja sulges ta suud, siis haaras õhust luksusliku märkmiku kuldse pealiskirjaga «Üle-linnalise ametiühingukonverentsi delegaadile» ja asus sellesse pööraselt kirjutama, murdes ja kannatamatult taastades pliiatsisüdamikku, seejärel laskis kontoritarvetel taas õhku haihtuda ja asus vähimagi isuta oma sõrmenukke närima, pungitades mõttetult silmi teisel pool jõge laiuva rahuliku maastiku poole. Kõik vaikisid. Roman lamas selili, ühe jala kand teise jala põlvel, ja paistis magavat. Vitka, kes taas oli mustade mõtete ookeani vajunud, nohises valjusti ja pritsis ümbritsevale loodusele mürgist sülge. Seda südantlõhestavat vaatepilti välja kannatamata pöörasin kõrvale ja hakkasin vaatama, kuidas Fedja loeb.
Fedja oli pehmeloomuline, lahke ja delikaatne olevus ning ta oli väga visa. Lugemine õnnestus tal tohutu vaevaga. Igaüks meist oleks juba ammugi loobunud tegevusest, mis nõuab nii suuri pingutusi, ning tunnistanud end andetuks ja kõlbmatuks. Kuid Fedja oli teistsuguse loomuga. Tema näris graniiti, andmata armu ei hammastele ega graniidile. Ta vedas aeglaselt sõrmega mööda järjekordset rida, jäi kauaks pidama tähtede «ž» ja «š» juurde, kägises töökalt, liigutas usinalt oma suuri halle huuli, mis olid pikad ja painduvad nagu šimpansil, ning sattunud koma peale, tardus pikemaks ajaks paigale, kortsutas otsmikunaha lõõtsaks ja tema tugevasti eemalehoiduvad suured varbad tõmblesid kramplikult. Kuni ma teda vaatasin, jõudis ta sõnani «desoksüribonukleiin», proovis kaks korda seda lennult võtta, ei suutnud, kasutas silbitamismeetodit, läks sassi, luges tähed üle, hakkas värisema ja vaatas arglikult minu poole. Näpitsprillid istusid viltu ja imelikult tema laial ninaseljal.
«Desoksüribonukleiin,» ütlesin mina. «See on niisugune hape. Desoksüribonukleiin.»
Ta kohendas haledalt naeratades näpitsprille.
«Hape,» kordas ta katkendliku häälega. «Aga miks tal niisugune nimi on?»
«Teisiti ei saa teda kuidagi nimetada,» ütlesin kaastundlikult. «Kui ehk ainult lühendatult – DNA… Aga jätke see vahele, Fedja, lugege edasi.»
«Ja-jah,» ütles tema. «Ma parem jätan vahele… Saša, mis on lasteaed?»
«Lasteaed? Lasteaed…» Mõtlesin järele. «Lasteaiaks nimetatakse asutust, mis hoolitseb koolieelses vanuses laste eest sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises.»
«Aitäh, Saša,» sõnas Fedja ja tema toonist sain ma aru, et ta ei jäänud rahule.
«Aga mis seal kirjas on?» küsisin.
««Mul on apteek, mitte lasteaed…»» veeris Fedja silpide kaupa.
«Selge,» ütlesin mina. «Kitežgradi apteegi juhatajat on tabanud printsipiaalne kriitika selle eest, et ta seisab vastu noorte kaadrite esiletõstmisele. Kas on nii?»
«Paistab küll,» vastas Fedja ebakindlalt. «Aga ma ikkagi ei saa aru… Apteek on pood, kus müüakse arstirohtusid… Kas teate, Saša, ma olen hakanud aru saama isegi halvemini kui varem. Kas ta tahtis öelda, et ei taha müüa ravimeid koolieelses vanuses lastele sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises? Siis on tal õigus, nad on ju väikesed, ei taipa midagi… Aga noored kaadrid – need on ju lihtsalt noored inimesed… Jah, õigus, siin ongi niisugune sõna. Kaad-rid. Siin see on. Ei, ma ei mõista.»
«Juhataja tahtis öelda,» seletasin mina, «et tal on tarvis oma apteeki kogenud töötajaid, mitte noori inimesi, keda ta kujundlikult võrdleb koolieelses vanuses lastega.»
«Aa…» ütles Fedja. «Siis on teine asi. Kuidas võib niimoodi võrrelda? Siis ei ole tal õigus. Noored inimesed – ütleme teie, Saša – on üks asi, aga väikesed lapsed – hoopis teine. Teda kritiseeritakse õigusega. Mulle, kas teate, ei meeldi ka see, kui inimene tahab öelda üht, aga ütleb hoopis muud. Mäletate, kui Lobamokk nimetas Spiridoni vanaks tümikaks? Milleks? Sest Lobamokk tahtis ju öelda, et Spiridon pole piisavalt taibukas, ja kuigi ka see on täiesti vale, sest minu arvates on Spiridon meist kõige taibukam, mis pole üldiselt üllatav, kui arvesse võtta tema aastaid, on täiesti arusaamatu see, miks ta poleks võinudki niimoodi väljenduda, selle asemel et kasutada sellist täiesti kõrvalist, üldse mitte asjasse puutuvat ainet nagu puit. Või ma eksin?» Ta kummardus teatava ärevusega lähemale ja vaatas mulle silma.
Tegin juba suu lahti, ent kujutasin siis ette, millistesse sügavustesse tuleb meil tungida, kui raske on seletada, mis on metafoorid, teisitiütlemised, hüperboolid ja lihtsalt sõim ning milleks seda kõike vaja on ning millist rolli mängivad siin kasvatus, harjumused, keelearengu määr, emotsioonid, sõnatunnetus, lugemus ja üldine arengutase, huumoritunne, takt, ja mis asi on huumor ja mis asi on takt – ja seda kõike endale ette kujutanud, tundsin ma õudust ja kinnitasin tuliselt:
«Teil on täiesti õigus, Fedja.»
Ta asus uuesti lugema, aga mina vaatasin teda ja mõtlesin, milline kohutav jõud pidi küll olema Suurel Ümmargusel Pitsatil, kui selle ühest puudutusest paberil piisas selleks, et igaveseks siia vangistada see vabadust armastav lumeinimene, see lahke ja delikaatne ligipääsmatute tippude valitseja, ning teha temast vulgaarne eksponaat, näitlik õppevahend populaarteaduslikel loengutel darvinismi alustest. Siis kuulsin ettevaatlikku krooksatust ja pöörasin ümber. Kuzka oli muidugi platsis. Ta istus tehasevalitsuse katusel ja piilus arglikult meie poole. Lehvitasin talle ja meelitasin sõrmega viibates. Tema, nagu tavaliselt, kohmetus hirmsasti ja taganes. Patsutasin kutsuvalt rohule enda kõrval. Kuzka sattus lõplikult segadusse ja peitis ennast ventilatsioonitoru taha. Kurvastasin, toetasin lõua peopesale ja hakkasin uurima väljapraagitud võlukepikeste hunnikut, mis olid kuhjatud aia äärde muu vanametalli keskele.
Sööklast väljus seltskond noorukesi naistöötajaid. Fedjat märganud, asusid nad rätikesi kohendama, soenguid üles lööma, ripsmetega vehkima, vastamisi itsitama ja muid nende vanuses tavalisi tegevusi sooritama. Fedja võpatas, et jalga lasta, kuid suutis ennast talitseda, tegi tuima näo ja hakkas näppima vasakul õlavarrel kasvavat ruuget karvkatet. Neiukesed märkasid seda kohe ja alustasid abielust rääkivat5 tšastuškat6. Fedja naeratas haledalt. Neiukesed hakkasid teda hõikama ja õhtuks tantsupeole kutsuma. Fedja läks üleni higiseks. Kui seltskond oli möödunud, tõmbas ta kramplikult hinge ja lõpetas kohe naeratamise.
«Teil, Fedja, on edu,» märkisin ma mõningase kadedusega.
«Jah, see on mulle väga piinav,» lausus Fedja. «Teie mind ei mõista. Teil siin on hoopis teine kord. Aga meil mägedes on ju matriarhaat… Ma pole harjunud… See on täiesti väljakannatamatu, kui sulle pöörab ühekorraga tähelepanu nii palju tütarlapsi. Meil oleks selline olukord ähvardanud paljude hädadega… Muide, meil oleks see võimatu.»
«Noh, ka meil juhtub seda ainult erandkorras,» vaidlesin vastu. «Ja pealegi viskasid nad pigem nalja, kui mõtlesid tõsiselt.»
Vitka möiratas äkki:
«Krabada ja liduda.
Võib oletada, et kuna tol ajal oli karm tsensuur, võis mõni toimetaja autorile vihjata, et mingid flirtivad ega kurameerivad tegevused pole kirjandusteoses teretulnud.
Hrl päevakajalise sisuga lõppriimiline nelikvärssides vene rahvalaul.
