Muinasjutt Troikast. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Muinasjutt Troikast - Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski страница 7

Muinasjutt Troikast - Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski

Скачать книгу

ja jooksis oma masina juurde tagasi. «See, tähendab, oli küsimus,» teatas ta, lehte võlli vahele kerides. «Ja nüüd vaatame, mis ta vastab…»

      Troika liikmed jälgisid huviga tema toimetamist. Professor Võbegallo säras armulik-isalikult, rehitsedes peente ja sujuvate sõrmeliigutustega habemest mingit prügi välja. Edik viibis rahulikus, nüüd juba täielikult teadvustatud masenduses. Vahepeal klõbistas vanamees klahve ja tõmbas lehe jälle välja.

      «Siin, suvatsege vaadata, on vastus.»

      Farfurkis luges:

      ««Minul on sehes… hm… ne… neoonikas.» Hm. Mis see neoonikas on?»

      «Ain sekund!» hüüatas leiutaja, haaras paberi ja jooksis jälle masina juurde.

      Asi edenes. Masin esitas kirjaoskamatu seletuse, mis on neoonikas, siis vastas Farfurkisele, et kirjutab «sehes» vastavalt grammatikareeglitele, ja siis…

      Farfurkis: Mis grammatika?

      Masin: Aga meie vene grmtk.

      Hlebovvodov: Kas te teate sellist isikut: Babkin, Eduard Petrovitš?

      Masin: Ei tea.

      Lavr Fedotovitš: Hrrrm… Millised on ettepanekud?

      Masin: Tunnistada minnu teadusfaktiks.

      Vanamees jooksis ja trükkis uskumatu kiirusega. Komandant hüples vaimustatult toolil ja näitas mulle tõstetud pöialt. Lääbakile vajunud Vitka lõkerdas nagu tsirkuses.

      Hlebovvodov (ärritatult): Mina niimoodi töötada ei saa. Mida ta lehvib siin edasi-tagasi nagu tuulelipp?

      Masin: Püüdlikkusest.

      Hlebovvodov: Koristage juba oma paber mu nina alt! Ma ei küsi teilt midagi, kas võite sellest aru saada?

      Masin: Just nii, võin küll.

      Troikale jõudis viimaks pärale, et kui nad tahavad tänast istungit üldse lõpetada, tuleb neil hoiduda küsimustest, sealhulgas ka retoorilistest. Saabus vaikus. Vanameheke, kes oli lõplikult kurnatud, toetus poolavatud suuga kiiresti hingates tooliservale ja pühkis end taskurätiga. Võbegallo vaatas uhkelt ringi.

      «On ettepanek,» lausus hoolikalt sõnu valides Farfurkis. «Las teaduslik konsultant viib läbi ekspertiisi ja teatab meile oma arvamuse.»

      Lavr Fedotovitš vaatas Võbegallo poole ja langetas suursuguselt pea. Võbegallo tõusis püsti. Võbegallo naeratas armulikult. Võbegallo surus parema käe südamele. Võbegallo hakkas rääkima.

      «Seda et…» ütles ta. «Pahasti võib välja kukkuda, Lavr Fedotovitš. Kuidas võtta, aga že suisan soovitaja set nobl vöö8. Tekkivad jutud… seda et… onupojapoliitika, samunegi, proteksjoon… samunegi… on eksperimendi käigus toimunud… Ei tahaks küll oma algatust löögi alla seada, rahva initsiatiivi summutada. Kuidas parem saaks? Parem saaks nii, et selle ekspertiisi viib läbi erapooletu isik… seda et… kõrvaline. Siin esindajate hulgas võib näha seltsimees Privalovit, Aleksander Ivanovitši… (Ma võpatasin.) Kompetentne seltsimees elektrooniliste masinate alal. Ja erapooletu. Las tema. Ma oletan, et see oleks väärtuslik.»

      Lavr Fedotovitš võttis binokli ja hakkas meid kordamööda uurima. Olin segaduses. Vitka hirnus juba täiesti ebaviisakalt. Roman togis mind küünarnukiga, Edik aga sosistas anuvalt: «Saša, on tarvis! Viruta neile! Niisugune juhus!»

      «On ettepanek,» teatas Farfurkis, «paluda seltsimees esindajal Troikaga kaastööd teha.»

      Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja andis nõusoleku. Nüüd vaatasid kõik mind. Mina poleks ennast muidugi mingi hinna eest hakanud sellesse asja segama, kui poleks olnud vanamehekest. Set nobl vöö plaksutas nii haledalt oma punetavaid lauge minu poole ja kogu tema välimus väljendas nii silmnähtavat lubadust eluaeg minu eest jumalat paluda, et ma ei pidanud vastu. Tõusin vastutahtsi ja lähenesin masinale. Vanamees naeratas mulle rõõmsalt. Vitka sahistas vaimustusest jalgadega. Vaatasin agregaadi üle ja ütlesin:

      «Noh, hästi… Siin on kirjutusmasin «Remington», tuhande üheksasaja kuuenda aasta mudel, suhteliselt heas seisukorras. Šrift revolutsioonieelne, samuti heas seisukorras.» Tabasin äti paluva pilgu, ohkasin ja klõpsutasin lülitit. «Lühidalt öeldes, antud trükikonstruktsioon ei sisalda kahjuks midagi uut. Sisaldab ainult üht vana…»

      «Sehes!» sahistas vanamehike. «Vaadake, sääl sehes on tal analüsaator ja mõtleja…»

      «Analüsaator…» sõnasin ma. «Pole siin analüsaatorit. On alaldi, seeriatoode – kah vanaaegne. Tavaline neoonlambike. Lüliti. Hea lüliti, uus. Nii-ii…Veel on juhe. Väga hea juhe, päris uus… Noh, ongi vist kõik.»

      «Aga järeldus?» küsis kähku Farfurkis.

      Edik noogutas mulle julgustavalt, Vitka ja Roman näitasid üheaegselt, kuidas käib paremhaak vastu lõuga. Andsin neile mõista, et püüan.

      «Järeldus,» ütlesin. «Kirjeldatud masin «Remington», mis on ühendatud alaldi, neoonlambikese, lüliti ja juhtmega, ei kujuta endast midagi seletamatut.»

      «Aga mina?» karjatas vanamehike.

      Roman ja Vitka näitasid mulle vasakhaaki, kuid seda ma ei suutnud.

      «Muidugi mitte…» nämmutasin ma. «Suur töö on ära tehtud… (Edik haaras oimukohtadest.) Ma saan muidugi aru… head kavatsused… (Roman põrnitses mind põlgusega.) Noh, tõepoolest,» ütlesin ma, «inimene pingutas… ei saa ju nii… («Kretiin,» lausus Vitka selgelt, «Godzilla…») Ei… Mis siis ikka… Aga las inimene töötab, kui teda huvitab… Ma ütlen ainult, et seletamatut pole siin midagi… Aga üldiselt isegi teravmeelne…»

      «Millised on küsimused teadusliku konsultandi ajutisele asetäitjale?» tundis huvi Lavr Fedotovitš.

      Tabanud küsiva intonatsiooni, kargas vanamees püsti ja tahtis juba oma masina juurde tormata, kuid ma pidurdasin teda, talje ümbert kinni haarates.

      «Jaa-jah,» ütles Farfurkis. «Hoidke teda paigal, muidu on raske töötada, tõepoolest. Meil pole siin ju mingi küsimuste ja vastuste õhtu.»

      «Õigus!» kinnitas Hlebovvodov, ätt aga muudkui siples ja rabeles minu käest pääsemiseks, nii et ma tundsin ennast ülesannet täitva sandarmina. «Ja üldse, lülitage see masin praegu välja, pole tal tarvis pealt kuulata midagi.»

      Sain ühe käe vabaks, klõpsasin lülitit, lambike kustus ja vanamees jäi kohe vagusi.

      «Aga vaat minul on endiselt küsimus,» jätkas Hlebovvodov. «Kuidasmoodi ta siis ikkagi vastab?»

      Vahtisin teda jahmunult. Roman ja Vitka lõbutsesid süngelt. Edik oli toibunud ja silmitses nüüd Troikat, silmad karmilt vidukil. Võbegallo oli rahul. Ta koukis habemest pika puupilpa ja surus selle hammaste vahele.

      «Igasugused alaldid seal, lülitid,» rääkis Hlebovvodov, «selle seletas seltsimees ajutine asetäitja meile küllaltki hästi ära. Kuid on ümberlükkamatu fakt, et kui sa esitad talle küsimuse, siis saad kohe vastuse. Kirjalikus vormis. Ja isegi siis, kui esitad küsimuse mitte talle, vaid kellelegi teisele, saad ikkagi vastuse. Aga teie, seltsimees ajutine asetäitja, räägite, et midagi seletamatut pole. See asi teil ei klapi. Meile

Скачать книгу


<p>8</p>

Je suis un soovitaja cet noble vieux – mina olen selle õilsa vanuri soovitaja (vigases pr k). (Autorid on eelnevas romaanis «Esmaspäev algab laupäeval» lisanud joonealuse märkuse: «Võbegallo armastab pikkida oma kõnesse üksikuid sõnaühendeid prantsuse murrakus, nagu ta ise seda nimetab. Tema häälduse eest mingil moel vastutamata võtsime vaevaks tõlke tegemise.»)