uuritavat seisundit või haigust.
Mõisted
Definitsioonid ja selgitused
Levimus
Haigusjuhtude esinemine kindlaksmääratud populatsioonis kindlal ajahetkel (esinemissagedus)
Esmasjuhtude esinemine
Uute haigusjuhtude arv teatud populatsioonis teatud perioodil, näiteks ühe aasta jooksul
Täpsus (reliaablus)
Juhusliku vea suurus hinnangus. Suur täpsus on siis, kui testil on väike juhuslik mõõtmisviga ja tulemustel on vähene mitmekesisus nii kordade kui ka uuringute vahel
Kehtivus (valiidsus)
Metoodika või analüüsi täpsus, millega metoodika mõõdab seda, mida ta on määratud mõõtma.
Kirjeldatakse mõistetega tundlikkus, spetsiifilisus ja täpsus.
− Tundlikkus väljendab seda, kui suure osa haigetest test tuvastab (positiivse testiga haigete arv haigete koguarvust). Väärtus sõltub (enamasti) levimusest.
− Spetsiifilisus väljendab seda, kui suurel osal tervetest on normaalne testi tulemus (negatiivse testiga tervete arv tervete koguarvust). Väärtus sõltub (tavaliselt) levimusest.
− Täpsus (accuracy) on õigesti klassifitseeritute osakaal ((ÕP + ÕN) / kõik).
Õigepositiivsed (ÕP)
Korrektselt haigeks klassifitseeritud haigete arv
Valepositiivsed (VP)
Ekslikult haigeks klassifitseeritud tervete arv
Õigenegatiivsed (ÕN)
Korrektselt terveks klassifitseeritud tervete arv
Valenegatiivsed (VN)
Ekslikult terveks klassifitseeritud haigete arv
Positiivne prognoosiväärtus (PPV)
Tõenäosus, et diagnostilise testiga positiivse tulemuse saanud patsiendil on uuritav haigus. Sõltub testi tundlikkusest, spetsiifilisusest ja haiguse levimusest. Sama tundlikkuse ja spetsiifilisuse korral muutub väärtus levimuse muutudes.
Negatiivne prognoosiväärtus (NPV)
Tõenäosus, et negatiivse diagnostilise testi tulemuse saanud inimesel ei ole uuritavat haigust. Sõltub testi tundlikkusest, spetsiifilisusest ja uuritava haiguse levimusest.
Positiivse testi tõenäosuse määr (LR+)
Haige inimese positiivse testi võimalus võrreldes terve inimesega (positiivne likelihood-ratio, LR+)
(tundlikkus / (1 – spetsiifilisus))
Negatiivse testi tõenäosuse määr (LR–)
Haige inimese negatiivse testi võimalus võrreldes terve inimesega (negatiivne likelihood-ratio, LR–)
((1 – tundlikkus) / spetsiifilisus)
Testieelne tõenäosus
Haiguse tõenäosus enne testi tegemist (= levimus)
Testijärgne tõenäosus
Haiguse tõenäosus pärast testi tegemist (= positiivne ennustusväärtus)
Kasu
Testi tulemuse teadmise kliiniline kasutegur (nii patsiendi kui ka arsti jaoks) (ingl pay off)
esinemise tõenäosuse jaotuse ja määrab ära järgmise testi kasutamise, kuni on jõutud mõistliku diagnostilise kindlu-seni. Seega rõhutab see väga tähtsat aspekti igasuguse diag-nostika juures: arstid peavad saama hakkama teatud diag-nostilise ebakindlusega. Anamneesi, kliinilise läbivaatuse, lisauuringute, prooviravi ja aja kasutamise eesmärk on vähendada ebakindlust piisaval määral, et leida diagnoos, mis võiks seletada patsiendi vaevusi ja olla kasuks edas-pidise ravi planeerimisel. Kui väike see ebakindlus peab olema, on väga erinev, oleneb arsti ja patsiendi tolerantsist, seisundi tõsidusest ja võimaliku ravi eelistest ja tüsistustest. Uuringud näitavad, et perearstid ja ka teised arstid kasutavad soovitud kindluse piiride kindlaks määramiseks tervet mõis-tust koos sobivate meditsiinialaste teadmistega. Suhteliselt mitteohtliku seisundi korral, nagu äge tonsilliit või tsüstiit, piisab ravi alustamiseks umbes 60–75%-lisest kindlusest.
Kui tõenäosus on alla 10%, lõpetab enamik arstidest edasised uuringud ja rahustab patsienti, kuid palub tal tagasi tulla, kui sümptomid ei taandu või kui nende iseloom muutub. Tõsiste seisundite korral, nagu vähi kahtlus, püüdleb arst väga suure kindluse poole enne operatsiooni, kemoteraapiat või kiiri-tusravi. Ent kui kasu (patsiendile) diagnoosi panemisest on suur, peaks isegi diagnoosi madal positiivne ennustusväär-tus viima edasiste uuringuteni. Seepärast peaks arst mää-rama lisaanalüüse (nt SR) vanurite kaela- ja õlajäikuse kor-ral (polymyalgia rheumatica), kuulatlema südant stenokardia korral (klapirikked) ja suunama tsüstoskoopiasse makros-koopilise hematuuria korral (põievähk), kuigi seisundi tõe-näosus on madal. See on mõiste „punane lipp“ sisseviimise taust, mida kasutatakse hoiatus- või häiresümptomite kohta paljude seisundite uurimisel.
95
Osa 1. Esmatasand
Haiguste „äratundmine“, nn haigusmustrite äratund-mine, on tähtis valdkondades, kus arstil on suur kogemus ja kus sümptomid või märgid on väga spetsiifilised. Hüpo-teesi edasine testimine on enamasti ebavajalik. Näited sellis-test haigustest perearstipraktikast võivad olla Herpes zoster, Downi sündroom, Parkinsoni tõbi ja allergiline konjunktiviit.
Diagnoosimise täpsus sõltub pigem arsti erialasest päde-vusest kui kasutatavast diagnoosimise meetodist. Kuid „eks-perdid“ kasutavad mustrite äratundmist rohkem kui teised ja testivad spetsiifilisi hüpoteese vähem, eriti lihtsamate ja tuntumate probleemide korral. Selle oht seisneb selles, et kuna diagnostilist probleemi siiski ei lahendata, on sellistel diagnoosijatel keerulisem genereerida uusi hüpoteese, liht-sam valesti tõlgendada uut infot ning lihtsam mitte kasutada testide omadusi õigesti.
Täielik objektiivne läbivaatus on klassikaline hüpoteesist sõltumatu uurimise taktika meditsiiniõpingutes ja eriti sage uurimisviis sisehaiguste erialadel. Perearstipraktikas on see meetod vajalik vaid harva ja käesolev raamat kirjeldab või-malikult suurel määral, millised spetsiifilised elundkonda-dega seotud uuringud on vajalikud teatud kindlatel juhtudel.
Austraalia üldmeditsiini professor John Murtagh on oma õpikus kirjeldanud peremeditsiinilise diagnostilise mõtteviisi mudelit nimega „kindel diagnostiline strateegia“. Mudeli kasutamine eeldab, et arst suudab korrektsel ja süste-maatilisel viisil vastata viiele sümptomite või patsiendi prob-leemiga seotud küsimusele.
Murtaghi viis küsimust on järgmised.
− Millised on kõige tõenäolisemad
