Windlesham – preili de Bellefort, mu parim sõbratar.”
Ilus lapsuke, mõtles lord – mitte just piltilus, aga tõesti kütkestav oma tumedate lokkis juuste ja suurte silmadega. Ta lausus pominal mõned ebamäärased viisakused ja eemaldus siis märkamatult, et kaks sõbratari omavahele jätta.
Jacqueline sööstis Linneti juurde nii, nagu ta oli Linnetimäletamist mööda alati tavatsenud.
„Windlesham? Windlesham? Kas see ongi mees, kellest ajalehed kirjutavad, et sa abiellud temaga? Kas abiellud, Linnet? On see tõsi?”
„Võib-olla,” vastas Linnet ebamääraselt.
„Kallis, mul on hea meel! Ta on kena.”
„Oh, jäta! Ma ei ole veel otsustanud.”
„Loomulikult! Kuningannad kaalutlevad enne abikaasa valimist alati sündsalt kaua!”
„Ära ole naeruväärne, Jackie!”
„Aga sa ju oled kuninganna, Linnet! Oled alati olnud. Sa Majesté, la reine Linette. Linette la blonde!2 Ja mina – mina olen kuninganna usaldusalune. Tema Kõrguse usaldusväärne kammerneitsi.”
„Sa räägid mõttetusi, kulla Jackie! Kus sa oled kogu selle pika aja elanud? Kadusid nii äkki ega kirjutanud ka kordagi.”
„Ma ei salli kirjutamist. Kus ma olen elanud? Noh, umbes kolmandik pinnal ja kaks kolmandikku vee all, kallis. Tööl. Rõõmutu töö karmide naistega.”
„Kullake, sa oleksid võinud …”
„… kuninganna helduse vastu võtta? Ausalt öelda, kallis, selleks ma siin olengi. Ei, mitte raha laenamas. Nii kaugele pole asi veel läinud. Tulin suurt soosingut paluma!”
„Räägi!”
„Kui kavatsed Windleshamiga abielluda, siis sa vist mõistad.”
Linnet oli veidi aega arusaamatuses, siis tema nägu selgis.
„Jackie, tahad sa öelda …?”
„Jah, kallis, olen kihlatud!”
„Ah sellepärast! Mõtlesingi, et oled kuidagi elavam. Sa oled küll alati elav olnud, aga seekord oled isegi elavam kui muidu.”
„Tunnen seda ise ka.”
„Räägi mulle temast!”
„Tema nimi on Simon Doyle. Ta on suur, otsekohene, kirjeldamatult lihtne ja poisilik ning ääretult tore! Vaene. Raha tal ei ole. Ta on küll aadlik, aga vaesunud aadlik – noorem poeg ja muu seesugune värk. Tema vanemad on Devonshire’ist. Armastab maad ja sealset elulaadi. Viimased viis aastat on linnas elanud ja kuskil kontoris töötanud. Nüüd aga vähendatakse seal personali ja Simon jääb töötuks. Linnet, ma suren, kui ei saa temaga abielluda! Ma suren! Ma suren!”
„Ära ole naeruväärne, Jackie!”
„Ma suren, ütlen ma sulle! Olen tema järele lausa hull! Simon minu järele samuti. Me ei saa teineteiseta elada!”
„Kullake, sa võtad seda liialt südamesse!”
„Tean. Ja see on vist kohutav? Armastus võtab su üle võimust ja sa ei saa sinna midagi parata.” Jacqueline vaikis hetkeks. Tumedad silmad välgatasid ja näisid järsku traagilistena. Tema keha läbis kerge värin.
„Mõnikord see isegi hirmutab. Me Simoniga oleme teineteise jaoks loodud. Mina ei hakka iial kellestki teisest hoolima. Ja sina pead meid aitama, Linnet! Kuulsin, et oled selle mõisa ära ostnud ja see andiski mulle hea idee. Kuule, sul peab olema mõisavalitseja, võib-olla isegi kaks. Tahan, et annaksid Simonile tööd.”
„Oo!” oli Linnet jahmunud.
Jacqueline jätkas tormakalt: „Tal on sedasorti asjad juba käpas. Simon tunneb mõisatööd läbi ja lõhki – ta kasvas ju mõisas üles. Ja ta on õppinud! Oh, Linnet, sa ju annad talle tööd? Minu pärast! Kui Simon hakkama ei saa, lase ta lahti. Aga ta saab hakkama! Võiksime väikeses majas elada, ma näeksin sind tihti, ja aedades oleks kõik nii-nii jumalik!”
Jacqueline tõusis.
„Luba, et sa teed seda, Linnet! Ütle, et teed! Imekaunis Linnet, kuldne Linnet, mu erakordne Linnet! Luba, et teed!”
„Jackie …”
„Kas teed?”
Linnet puhkes naerma: „Naljatilk, Jackie! Too oma noormees siia ja las ma vaatan ta üle, siis räägime edasi.”
Jackie tormas tema juurde ja külvas ta suudlustega üle.
„Kallis Linnet – sa oled tõeline sõber! Teadsin seda alati. Sina mind hätta ei jäta – mitte kunagi! Sa oled maailma parim olend! Nägemiseni!”
„Jackie, sa jääd ju ometi siia?”
„Ei, ma ei jää. Lähen Londonisse tagasi ja tulen homme koos Simoniga. Siis arutame seda asja. Ta meeldib sulle kindlasti. Ta on tõesti pai!”
„Sa võid ju väheke viivitada, et teed juua?”
„Ei, ma ei saa viivitada, Linnet. Olen liiga erutatud. Pean tagasi minema ja Simonile rääkima. Tean, et olen hull, aga ma ei saa sinna midagi parata. Loodan, et abiellumine teeb mu kainemaks. Paistab, et see mõjub inimestele alati kainestavalt.”
Jacqueline läks ukse juurde, seisis viivu ja sööstis viimaseks kiireks embuseks tagasi.
„Kallis Linnet – sa oled ainulaadne!”
VI
Monsieur Gaston Blondin, väikese moodsa restorani Chez Ma Tante omanik, polnud mees, kes oleks lugupidamise väljendamisest oma suure klientuuri vastu erilises vaimustuses olnud. Rikas, ilus, tuntud ja hea päritoluga mõjuvõimas isik võis asjatult oodata, et teda esile tõstetaks või talle erilist tähelepanu osutataks. Monsieur Blondin alandus ise ainult väga harukordsetel juhtudel külalist lahkelt tervitama, teda parimasse lauda saatma ning külalisega sobilikke, naelapea pihta tabavaid repliike vahetama.
Sel erilisel õhtul laskus monsieur Blondin oma kuninglikult kõrguselt kolmel korral alla – kord hertsoginna, kord kuulsa peerist võidusõitja ja kord ühe väikese koomilise välimusega mehe auks, kel olid tohutu suured mustad vuntsid ja kes tavalise vaatleja arvates poleks üldse väärinud au olla Chez Ma Tante’i külaliseks.
Seevastu monsieur Blondin oli ülimalt tähelepanelik. Kuigi viimase poole tunni jooksul oli külastajatele öeldud, et vabu laudu ei ole, tekkis nüüd üks vaba laud kõige soodsamas paigas. Monsieur Blondin juhtis kliendi kõige kuninglikumal ilmel ise lauda.
„Aga loomulikult, monsieur Poirot, teile on siin laud alati olemas! Soovin väga, et te meid sagedamini külastaksite.”
Hercule Poirot naeratas, meenutades viimast juhtumit, kus osales üks laip, kelner,
