ümbriku nagu joobnud ämblikud.”
„Ja mida Joanna kirjutab? Kas uudiseid on?”
Proua Allerton püüdis häälele tavalist kõla anda. Sõprus poja ning nõotütre Joanna vahel oli teda alati ärritanud. Mitte seepärast, et selles oleks midagi iseäralikku olnud. Ta oli selles täiesti veendunud. Tim polnud Joanna vastu kunagi sentimentaalset huvi ilmutanud, Joanna samuti mitte. Nendevaheline külgetõmme näis põhinevat keelepeksul ja suurel sõprade hulgal. Mõlemad armastasid seltskonda ja tagarääkimist. Joannal oli lõbus ja terav keel.
Proua Allerton ei kartnud, et Tim võiks Joannasse armuda, aga ta käitumine muutus Joanna juuresolekul või tema kirjade saabumisel alati reserveerituks.
See oli mingi muu tunne, mida oli raske määratleda – võib-olla alateadlik armukadedus võltsimatu rõõmu pärast, mida Tim näis alati Joanna seltsist tundvat. Poeg ja ema olid nii suured sõbrad, et poja süvenenud huvi teise naise vastu pani proua Allertoni alati pisut muretsema. Talle tundus ka, et tema kohalolek tekitas nendel puhkudel kahe noorema generatsiooni liikme vahele mingi barjääri. Sageli, kui ta oli süvenenud jutuhoo keskel neile sattunud, oli nende vestlus ema märgates kõikuma löönud. Näis, et nad katsusid ema vestlusse haarata, aga see tundus täiesti läbinähtava kohustusena. Joanna Southwood ei meeldinud proua Allertonile päris kindlasti. Ta pidas Joannat võltsiks, ärritavaks ja olemuselt pinnapealseks. Ta leidis, et väga raske on hoiduda oma arvamuse väljapahvatamisest.
Vastuseks tema küsimusele võttis Tim kirja taskust välja. Nagu ema märkas, oli kiri üsna pikk.
„Ei midagi erilist. Devenishid lahutavad. Vana Monty on purjuspäi auto juhtimisega vahele jäänud. Windlesham on Kanadasse läinud. Paistab, et lord on Linnet Ridgeway äraütlemisest päris sügavalt puudutatud. Linnet kavatseb kindlasti oma valitsejaga abielluda.”
„Kui erakordne! On see mees väga hull?”
„Oh ei, üldse mitte. Ta on üks Devonshire’i Doyle’idest. Raha muidugi ei ole – peale selle oli ta Linneti parima sõbratariga kihlatud. Tollele oli see küll päris kõva löök!”
„Minu meelest pole see põrmugi sünnis.”
Tim heitis emale kiire pilgu. „Ma tean, kallis. Sulle ei meeldi teiste meeste ülelöömised ja muu seesugune.”
„Minu noorusajal olid omad kombed,” lausus proua Allerton. „Ja väga head pealegi! Nüüd paistab, et noored arvavad, nagu tohiksid nad teha kõike, mis pähe tuleb.”
Tim naeratas: „Nad ainult ei arva, vaid teevadki. Vide4 Linnet Ridgeway!”
„Minu meelest on see kohutav!”
Tim pilgutas talle silma.
„Pea püsti, sa paadunud vanameelne! Aga ma olen vist sinuga siiski nõus. Igatahes mina pole veel kelleltki naist ega mõrsjat üle löönud.”
„Olen kindel, et sina ei tee kunagi midagi seesugust,” ütles proua Allerton ja lisas tundeliselt: „Olen sind korralikult kasvatanud.”
„Nii et au oled ära teeninud sina, mitte mina.”
Tim naeratas emale narritavalt, voltis kirja kokku ja pani ära. Proua Allerton aga mõtles parajasti: „Ta näitab mulle peaaegu kõiki kirju, ainult Joanna omadest loeb vaid katkendeid.”
Ta tõrjus selle ebaväärika mõtte eemale ja otsustas käituda laitmatu daamina.
„Kas Joanna on oma eluga rahul?”
„Küllap vist. Ütleb, et kavatseb Mayfairil delikatesside poe avada.”
„Joanna räägib alati oma eluraskustest,” märkis proua Allerton vimmavarjundiga, „aga käib ometi igal pool ja kannab kleite, mis talle üsna palju maksma lähevad. Ta on alati hästi riides.”
„Olgu pealegi, ega ta nende eest vist ei maksa. Ei, ema, ma ei mõtle seda, mida sinu Edwardi-aegne mõtteviis esile manab. Mõtlen otseses tähenduses, et ta jätab oma arved maksmata.”
Proua Allerton ohkas.
„Ma ei mõista, kuidas küll inimesed võivad nii teha!”
„See on lihtsalt eriline anne. Kui sul on ekstravagantne maitse ja raha väärtusest pole õrna aimugi, siis annavad inimesed ka võlgu.”
„Ja lõpuks lähed pankrotti nagu vaene Sir George Wode’ist.”
„Sul on nõrkus selle hobuseparisniku vastu. Küllap vist seepärast, et ta sind 1879. aastal tantsu ajal roosinupukeseks nimetas.”
„Mind ei olnud 1879. aastal veel sündinudki,” nähvas proua Allerton särtsakalt. „Sir George’il on võluv käitumine ja mulle ei meeldi, et sa teda hobuseparisnikuks nimetad.”
„Olen temast kuulnud palju naljakaid lugusid.”
„Te ei tohiks Joannaga nii palju teisi taga rääkida. See läheb juba lausa pahatahtlikuks.”
Tim kergitas kulme: „Kallis, sa võtad seda nii südamesse. Ma ei teadnudki, et vana Wode sulle nii meeldib.”
„Sa ei kujuta ette, kui raske oli tal Wode Halli müüa. Ta armastas seda paika väga.”
Tim neelas väleda vastulöögi alla. Pealegi, mis see tema asi oli? Selle asemel vastas ta mõtlikult:
„Küllap on sul õigus. Linnet kutsus teda vaatama, mida ta seal korda on saatnud, aga vana Wode keeldus päris toorelt.”
„Loomulikult. Linnet oleks pidanud teadma.”
„Ka on ta Linneti vastu üsna mürgine – iga kord, kui Linnetit näeb, pomiseb midagi omaette. Ei suuda Linnetile andestada, et see oli temale ussitanud perekonnamõisa eest absoluutse täishinna maksnud.”
„Ja sina ei suuda sellest aru saada?” küsis proua Allerton teravalt.
„Ei suuda, ausõna,” vastas Tim jahedalt. „Milleks minevikus tuhnida? Milleks urgitseda asjades, mis kunagi on olnud?”
„Ja mida sina tema asemel teeksid?”
Tim kehitas õlgu. „Ehk naudiksin uudsust. Tunneksin rõõmu, et ei tea, mis edaspidi võib juhtuda. Päritud kasutu maatüki asemel rõõmustaksin raha teenimise üle omaenese mõistuse ja osavuse abil.”
„Edukad tehingud Londoni börsil!”
Tim naeris: „Miks mitte?”
„Ja mida arvata sama suurtest kaotustest börsil?”
„See, kallis, on juba taktitu. Ja täna täiesti sobimatu … Kuidas selle Egiptusega siis jääb?”
„Aga …”
Tim katkestas naeratades ema jutu: „Otsustatud. Oleme ju mõlemad alati tahtnud Egiptust näha.”
„Millal sa kavatsed reisi ette võtta?”
„Järgmisel
