style="font-size:15px;"> „Tore! Jules toob teile kohe väikese eine, mis on nagu luuletus – tõepoolest! Naistel, olgu nad kui võluvad tahes, on see puudus, et nad viivad mõtted toidust eemale. Tõotan teile, monsieur Poirot, et naudite oma einet. Mis veinisse puutub …”
Järgnes tehniline vestlus maître d’hotel Jules’i osavõtul. Monsieur Blondin viivitas enne lahkumist ja küsis usalduslikult häält tasandades: „On teil mõni asi käsil?”
Poirot raputas pead.
„Praegu olen vaba mees,” vastas ta. „Olen omal ajal raha kokku hoidnud ja võin nüüd jõudeelu nautida.”
„Kadestan.”
„Oh ei, kadestamiseks pole põhjust. Võin kinnitada, et see ei olegi nii meeldiv, nagu esmapilgul paistab. Väga õige lause: inimene oli sunnitud töö leiutama, et mõttepingest vabaneda.”
„Elus on ju nii palju huvitavat! Näiteks reisimine,” laiutas monsieur Blondin käsi.
„Reisimine – seda küll! Mõtlen talvel Egiptusse minna. Sealne kliima olevat suurepärane. Tore oleks ududest, hallusest ja pidevatest ühetaolistest vihmasadudest eemale pääseda.”
„Ah, Egiptus!” õhkas Monsieur Blondin.
„Sinna võib praegu vist isegi rongiga reisida. Nii pääseks ka merereisist, La Manche muidugi välja arvatud.”
„Oo, kas merereis ei istu teile?”
Hercule Poirot raputas pead.
„Mulle ka mitte,” märkis Blondin sümpaatiatundega. „Merereisil on maole väga imelik mõju.”
„Ainult teatud magudele. On inimesi, kellele kiikumine ei tähenda midagi. See pakub neile isegi lõbu.”
„Vanajumala ebaõiglus!” ütles Blondin. Ta raputas kurvalt pead ja eemaldus, haaratud tusastest mõtetest.
Laudu teenindasid väledad osavad kelnerid. Röstitud sai, või, jäänõu, kõik lisandid kvaliteetse lõuna juurde. Neegritest koosnev orkester tõi ekstaasis kuuldavale imelikke dissonantseid hääli. London tantsis.
Hercule Poirot vaatas ringi, registreerides oma treenitud mälus muljeid. Kui kannatavad ja tülpinud olid enamiku näod! Mõni mees kahtlemata lõbutses, seevastu partnerite nägudel näis valitsevat kannatlik igavus. Tüse, punasesse riietatud naine paistis õnnest säravat … Kahtlemata olid tüsedusel oma hüved … mõnutunne – maitsenauding, millest need moodsamate kontuuridega daamid keeldusid.
Seal oli salk noori – mõni nägu mõttelage, mõni tülpinud, mõni päris õnnetu. Milline lollus nimetada noorust kõige õnnelikumaks ajaks! Noorus on kõige haavatavam!
Ühel paaril peatudes Poirot’ pilk leebus. See oli kena paar – pikk laiaõlgne mees ja sale õrn neiu. Kaks keha, mis liikusid õnne kindlas rütmis. Rõõm kohast, tunnist, teineteisest. Tants lõppes. Plaksutati ja alustati uuesti. Pärast tantsu lõppemist pöördus paarike oma lauda Poirot’ laua vahetus naabruses. Neiu õhetas ja naeris. Kui ta istus, võis Poirot jälgida nägu, mis naerdes kaaslase poole säras. Tema silmades oli peale naeru veel midagi. Hercule Poirot vangutas kahtlevalt pead.
„See pisike armastab liialt tugevasti,” ütles ta endamisi. „See on ohtlik. Jaa, see on väga ohtlik.”
Ja siis kostis ta kõrvu: „Egiptus.” Hääled kostsid temani täiesti selgelt – tüdruku noor, värske, enesekindel hääl pehmekõlalise võõrapärase r-ga ja mehe meeldiv madalakõlaline haritud inglise keel.
„Ma ei loe tibusid enne sügist, Simon. Ütlen, et Linnet ei vea meid alt.”
„Mina võin teda alt vedada.”
„Rumalus – see ongi just sulle sobiv töö.”
„Ausalt öeldes arvan minagi seda. Oma võimete suhtes pole mul tõesti mingit kahtlust. Ja ma püüan kõik hästi teha – sinu pärast!”
Neiu naeris soojalt, see oli puhas ja õnnelik naer. „Ootame kolm kuud – kui sa hundipassi ei saa – ja siis …”
„Ja siis õnnistan ma sind oma maiste väärtustega – kas nii?”
„Mesinädalateks lähme Egiptusse. Põrgusse need kulud! Olen kogu elu Egiptusse igatsenud! Niilus, püramiidid, liiv …”
Mees vastas pisut ebakindlalt: „Me imetleme seda koos, Jackie. Koos! Kas see pole suurepärane?”
„Ma kahtlen. Kas see tundub sulle sama tore kui mulle? Kas sa tõesti hoolid sama palju kui mina?” Neiu hääl oli järsku terav, silmad suurenesid – neis paistis peaaegu hirm.
Mehe vastus oli kiire ja otsustav: „Ära ole rumal, Jackie!”
Tüdruk kordas: „Ma kahtlen,” ja kehitas siis õlgu:
„Hüva, lähme tantsima!”
Hercule Poirot pomises endamisi: „Une que aime et un qui se laisse aimer3. Jaa, ma kahtlen samuti.”
VII
Joanna Southwood küsis: „Ja mis siis, kui ta on hirmus tõrges?”
Linnet raputas pead. „Oh, ei ole. Usaldan täiesti Jacqueline’i maitset.”
Joanna märkis tasa: „Ah, armunu ei taipa tõde.”
Linnet raputas kärsitult pead ja muutis kõneainet.
„Pean härra Pierce’i mõnede plaanide pärast nägema.”
„Mis plaanide?”
„Oh, siin on mõned vanad hirmus ebasanitaarsed hurtsikud. Tahan lasta need maha lõhkuda ja inimesed mujale paigutada.”
„Kui hoolitsev ja ühiskonnale mõtlev sa oled!”
„Nad peavad niikuinii mujale kolima. Hurtsikud jäävad mu uuele ujumisbasseinile ette.”
„Kas need inimesed tahavad mujale kolida?”
„Enamik tahab. Mõned on küll lausa narrid, see on hirmus tülikas. Nad ei saa ise aru, kui palju nende elamistingimused paranevad.”
„Sa oled selles suhtes vist üpris võimukas.”
„Kallis Joanna, see on ju õigupoolest nende endi pärast.”
„Jaa, kullake, usun. Pealesunnitud heategevus.”
Linnet kortsutas kulmu ja Joanna puhkes naerma: „Näed nüüd, sa oled ikkagi türann! Olgu pealegi, heategevuslik türann, kui sulle nii rohkem meeldib.”
„Ma ei ole sugugi türann.”
„Aga ometi meeldib sulle oma tahtmist saada!”
„Noh,
