nii – palju kordi, aga ei ühtki konkreetset näidet. Ja sa lihtsalt ei saagi ühtki näidet tuua, meenuta palju tahad. Linnet Ridgeway võidukäik kuldses kaarikus!”
„Kas ma olen sinu arvates isekas?” küsis Linnet järsult.
„Ei, lihtsalt vastupandamatu. Raha ja veetluse koosmõju. Keegi ei suuda sulle ära öelda. Mida sa ei saavuta rahaga, saavutad naeratusega. Tulemuseks on Linnet Ridgeway – tüdruk, kes saavutab kõik!”
„Ära ole naeruväärne, Joanna.”
„Hüva, kas sul ei ole siis kõik olemas?”
„On vist küll. Mõnikord on see üsna vastik.”
„Kindlasti võib see ka üsna vastik olla. Küllap sa muutud vähehaaval hirmus tülpinuks ja blaseerunuks. Vahetevahel naudid oma kuldse kaariku triumfi. Aga ma tahaksin tõe-poolest teada, mis siis juhtub, kui sa tahad minna mööda tänavat, kus on silt „Läbipääsu ei ole”.”
„Ära ole loll, Joanna!”
Lord Windlesham tuli nende juurde ja Linnet pöördus tema poole: „Joanna räägib mulle siin vastikut juttu.”
„Puhas kius, kullake, puhas kius,” ütles Joanna ebamääraselt ja tõusis. Ta ei vabandanud oma lahkumise pärast. Windleshami silmis märkas ta kummalist läiget.
Windlesham oli mõne minuti vait ja asus siis asja juurde: „Oled sa otsustanud, Linnet?”
„Kas ma olen olnud mõistmatu? Peaksin vastama eitavalt, kuna ma pole kindel,” kostis Linnet pikkamisi.
Lord katkestas teda: „Ära vasta eitavalt. Sul on aega nii palju, kui tahad, aga sa ju tead, mida ma mõtlen – oleksime koos väga õnnelikud.”
„Tead, ma tunnen kõigest sellest siin nii suurt rõõmu.” Linneti toon oli vabandav, peaaegu lapselik. „Tahtsin Wode Halli muuta tõeliselt ideaalseks maamajaks ja minu arvates on see korda läinud.”
„See on imeilus, imehästi planeeritud! Kõik on täiuslik! Linnet, sa oled väga tark!” Windlesham ootas veidi ja jätkas: „Aga sulle meeldib ju Charltonbury? Kahtlemata tahab see uuendamist ja muud seesugust, aga sa oled ju selles suhtes nii arukas. Sulle hakkab seal meeldima.”
„Jah, muidugi, Charltonbury on taevalik.” Linnet rääkis väga elavalt, aga tundis ise, et tema sõnad kõlavad jahedalt. Mingi võlts toon rikkus tema täielikku rahulolu. Momendil ei vaevanud ta oma pead selle analüüsimisega, kuid hiljem, pärast Windleshami lahkumist, püüdis ta selgusele jõuda. Charltonbury … meenutas ta mõttes. See oli üsna kuulus. Windleshami esivanemad olid seda juba Elisabethi ajast enda käes hoidnud. Charltonbury perenaine olla – see oli seltskonnas päris väärikas positsioon. Windlesham oli Inglismaa ihaldatumaid partiisid. Kindlasti ei võtaks mees Wode Halli tõsiselt. See ei sobiks Charltonburyga. Ah, aga Wode oli ju tema, Linneti oma! Ta oli seda laiendanud, ümber ehitanud, siia suure hulga raha matnud. Wode Hall oli tema oma kuningriik. Kui ta Windleshamiga abiellub, pole seda enam vaja. Milleks neile kaks mõisat? Ja loobuda tuleks kahtlemata Wode’ist. Siis ei eksisteeri enam ka Linnet Ridgewayd – temast saab krahvinna Windlesham, kes toob kena kaasavara Charltonburyle ja selle peremehele. Temast saab kuninga abikaasa, mitte enam kuninganna.
„Olen lihtsalt narr!” mõtles Linnet endamisi. Lausa naljakas, kuidas ta vihkas mõtet Wode’i loovutamisest. Või oli seal taga ehk veel midagi …? Tema kõrvus kõlas Jackie hääl: „Ma suren, kui ei saa temaga abielluda! … Ma suren! Ma suren!”
Nii kindel ja tõsine. Kas tema, Linnet, tunneb Windleshami vastu midagi seesugust? Kindlasti mitte. Ehk ei tulegi iial kedagi … Kindlasti on imeilus midagi seesugust tunda …
Akna tagant kostis automürinat. Linnet rebis end kärsitult mõtetest lahti. See on kahtlemata Jackie oma noormehega, neile tuleb vastu minna. Ta seisis juba uksel, kui Jacqueline ja Simon Doyle autost väljusid.
„Linnet!” Jackie jooksis tema juurde. „See on Simon. Simon, see on Linnet! Ta on maailma kõige parem inimene!”
Linnet nägi pikakasvulist laiaõlgset noormeest väga tumesiniste silmade, pruunide lokkis juuste, kandilise lõua ja poisilikult võluva lihtsa naeratusega …
Linnet sirutas käe. Käsi, mis seda surus, oli kindel ja soe. Linnetile meeldis siiras imetlus, millega teda vaadati. Jackie oli Simonile rääkinud, et Linnet on imekaunis, ja neiu oli tõesti imekaunis. Linnet tundis kerget sooja joovastust.
„Küll on tore!” ütles ta. „Lähme sisse, Simon, ja lubage mul korralikult oma uut mõisavalitsejat tervitada!”
Kui ta pöördus, et teed näidata, käis tal läbi pea: „Kui hirmus õnnelik ma olen! Mulle meeldib Jackie noormees. Ta meeldib mulle pööraselt …” Ja siis äkilise kihvatusega: „Õnnelik Jackie! …”
VIII
Tim Allerton nõjatus tugitooli seljatoele ja haigutas, vaadates merele. Ta heitis emale kiire kõrvalpilgu. Proua Allerton oli kena välimusega, heledapäine, umbes viiekümneaastane naine. Poega vaadates tõmbus tema suu ümber alati karm joon, varjamaks tõelist suurt kiindumust. See pettis harva isegi võõraid ning Tim oli selle kavaluse ammu läbi näinud.
„Kas sulle meeldib Majorca, ema?”
„Üsna vilets.”
„Ja külm ka,” väristas Tim õlgu. Ta oli pikk kõhn noormees tumedate juuste ja kitsavõitu rinnaga. Tal oli tundlik suu, kurvad silmad, tahtejõuetu lõug ja pikad tundlikud käed. Mõned aastad tagasi ähvardas teda tiisikusse jäämine ja eriliselt tugeva kehaehitusega ei võinud ta kunagi kiidelda. Arvati, et ta tegeleb kirjutamisega, kuid sõbrad said aru, et andmed kirjutatu avaldamise kohta ei olnud just julgustavad.
„Millest sa mõtled, Tim?”
Proua Allerton oli valvel. Tema säravad tumepruunid silmad vaatasid kahtlustavalt.
„Mõtlesin Egiptusest.”
„Egiptusest?”
„Tõeline soojus, kuldne liiv, Niilus. Mulle meeldiks Niilusel sõita. Kas sulle ka?”
„Oh, mulle meeldiks see väga,” ema toon oli jahe, „aga Egiptuse-reis on kallis. Mitte nendele, kes peavad penne lugema.”
Tim puhkes naerma, tõusis ja sirutas end. Ta näis äkki elav ja reibas ning tema hääl oli erutatud:
„Kulud kannan mina. Jah, kallis. Väheke rabelemist Londoni fondibörsil päris rahuldavate tulemustega. Ma kuulsin hommikul.”
„Hommikul?” küsis proua Allerton teravalt. „Sa said ühe kirja ja …”
Ta jäi vait ning hammustas huulde.
Tim näis kahevahel, kas naerda või pahandada. Võitis lõbusus.
„Jah, see oli Joannalt,” tunnistas ta jahedalt. „Tabasid märki, ema. Sa oled ju päris detektiivide kuninganna! Kuulus Hercule Poirot peaks oma loorberite eest hoolitsema, kui sina asja käsile võtad.”
Proua
