kalja, glögi, kohvi, kuuma tee ning muude jookide kioski lähedusse.
Mitu last sikutasid oma vanemaid käest. Nad väitsid, et ei kusagilt ilmus tühja putkasse hulka asju ning üllatunud näoga vanaproua, aga lapsi ei uskunud keegi. Paar täiskasvanut jäid algul Aramilda kioskit, siis oma joogitopsi jõllitama. Nad olid just märganud, kuidas Teistmoodi Mööblipood piinliku hoolega oma nime müügiakna kohale nikerdas. Keegi naine võttis prillid eest, et neid veidi varrukaga puhastada.
Mõne silmapilguga oli vanakraamikauplus end sisse seadnud ning õhkas nüüd rahustavat teadmist, et ta on sellel kohal alati olnud. Täiskasvanud võtsid selle teadmise tänulikult vastu ega vaevanud end sellega enam. Jõuluturul oli ju nii palju muud huvitavat, mida vaadata. Mis puutus lastesse, siis vanemad kuulasid nad kohusetundlikult ära, kuid ei muretsenud üleliia. Täiskasvanud teavad ise paremini, mis on tõsi ja mis mitte.
„Emme! Nukumajapood!” kiljus üks üleni roosas tüdruk ning osutas Aramilda putkale. „Emme! Ma tahan seda ja seda ja seda ja seda…”
Aramilda kogus end kiiresti ning vaatas korraks enda ümber ringi. Jah, kõik kaubaartiklid olid alles. Hämmastaval kombel polnud midagi katki läinud, kuid praktiliselt kõik oli nukkudele sobivas suuruses.
„Hmm, see on midagi uut,” pomises müüjanna. Tema süda oli üsna rahulik. Ta oli päris kindel, et uuele suurusele vaatamata polnud midagi jäädavalt rikutud. Küllap saavad asjad uues ja suuremas kohas oma algsed mõõtmed tagasi.
„Ei näpi!” ütles Aramilda karmilt roosa tüdruku emale, kes sirutas käe, et vaadata raamatukappi, mis oli nüüd ainult petlikud 20 sentimeetrit kõrge.
„HMH!” mühatas naine, kuid tõmbas käe tagasi. Ta pöördus oma tütre poole: „Tibu-Lill! Mine oma isa juurde, ta ostab sulle vahukommi! Näe! Seal eemal saab neid tule peal grillida!”
Tüdruk, kelle mõtetest maiustused pühkisid nukumööbli minema, lippaski halli mantliga mehe poole, keda ta hakkas varrukast sikutades vahukommimüüja juurde tirima. Naine vaatas hetke tütrele järele ning pöördus siis Aramilda poole:
„Ma sooviksin oma tütrele jõuluks nukumööblit osta. Ja nõusid. Ega teil kogemata mõnda nukumaja müügil pole? Palju need maksavad?”
Aramilda oli kimbatuses. Ta polnud päris kindel, mis juhtuks, kui ta müüks tavalistele inimestele maagiliselt kokku pressitud asju. Ta kogus ennast päris ruttu. Nagu noil puhkudel ikka, kui ta midagi müüa ei tahtnud, nimetas ta röögatu summa, tuues ettekäändeks esemete vanuse ja selle, et nad on kuulsate meistrite poolt käsitsi tehtud.
„Ma mõtlen järele,” ütles naine pettunult ning kõndis minema. Talle oli nukumööbel väga meeldinud, aga hind oli soolasem kui soolaheeringas.
Aramilda jälgis oma kioskist tükk aega jõuluturu melu. Muusika mängis, inimesed sagisid, kostis naeru… Kõikjal oli värvilisi tulukesi, sätendavaid asjakesi, karda… Aramilda tõmbas ninaga. Õhus hõljus võrratu vürtside lõhn, sadas lund ja sõna „imeline” üritas ennast sokutada igasse lausesse, mis müüjannale vähegi pähe tuli. Lõpuks ei pidanud Aramilda enam vastu. Sagimine oli ka teda nakatanud.
„Hei! Loikam!” müüjanna kummardus oma putkast välja. „Kas sa tahaksid natuke taskuraha teenida?”
„Õu-kei,” venitas tagis ja nahkpükstes poisikõrend. Ta puhus oma külmetavatele kätele. Ilma sõrmedeta kindad polnud ilmselt hea valik. Samas oli tal salli nii mitu meetrit, et oleks jagunud rahulikult veel kolmele inimesele. Lahedus trumpab praktilisuse alati üle.
„Mõs s’ t’had, ’t m’ tõ’n?” uuris poiss.
„Sa vist jäid päris ukse taha, kui vokaale jagati?” küsis Aramilda. Poiss vastas sellele ainult tühja pilguga. Müüjanna köhatas ning kobis oma kitsaks jäänud kauplusest välja:
„Ole hea, seisa siin ja hoia sel putkal pool tundi silm peal. Oluline on, et keegi siit millegagi minema ei kõnniks. Raha ma kassasse ei jäta, nii et pole vaja ka eraldi otsima hakata.”
Kõrend noogutas.
„Olks. Aga tee mulle glögi välja ja viska kaks kümpsi,” ütles poiss, olles vahepeal kusagilt vokaale leidnud.
Aramilda ostis poisile kuuma glögi ning jättis ta Teistmoodi Mööblipoodi valvama, mis sel hetkel oli küll pigem Teistmoodi Mööbliputka. Müüjannal oli veidi kõhklusi. Ta käis harva oma poest väljas. Samas, mis on elu ilma riskita? Aramilda ei saanud küll kuidagi igavust kurta, põnevus tuli talle enamasti ise kauplusesse kohale, aga ta tundis end viimasel ajal veidi üksikuna. Oleks tore vahel pisut inimeste hulgas ringi liikuda ja „tavaline” olla. Kellegagi paar sõna vahetada või nii… Müüjanna polnud päris kindel, miks ta nii tundis, aga selles ei paistnud midagi halba olevat. Kõik oli ju nii imeline…
***
Aramilda seisis sabas, et osta suhkru ja kaneeliga mandleid. Tema kõrval maas oli mitu suurt kotti. Ta oli üldises jõuluturu melus üsna hoogu läinud.
„Hei! Proua! Teie kott liigutas!” hüüdis äkki keegi mööduv mees ning puudutas õlast naist, kes seisis Aramilda ees sabas. Naine võttis just müüjalt oma mandleid vastu ning oli suure paberist koti hetkeks lumme toetanud. Loomult uudishimulik Aramilda kiikas samuti kotti, millest mees rääkis.
„Uihhhh!” kiljatas naine. Ta pillas mandlid maha ning kargas liigutavast kotist eemale.
„On teil seal mingi loom?” uuris mees edasi.
„E-ei…” kogeles naine ehmunult. „Ainult mõned asjad jõulukinkideks. Lastele…”
„Või nii,” ütles mees ja jäi vait. Kõigi silme all kasvas paberkotist välja täismõõdus põrandalamp nagu mingi senitundmatu seen.
„Appi!” ütles naine nõrga häälega. „Ma ostsin sellise oma tütre nukumaja jaoks… Aga see oli palju väiksem…”
Tänavast, mis jõuluturust veidi eemale jäi, kostis raske mürtsatus ning mitmeid karjeid.
„Mis teie arvate, mis siin toimub?” küsis mees Aramilda poole pöördudes, sest põrandalambiga naine oli täiesti tumm ja vestluseks kõlbmatu. Aramildat aga polnud enam suhkrumandlite sabas. Ta oli oma kotid maha unustanud ning juba poolel teel putka poole, kuhu ta Teistmoodi Mööblipoe oli jätnud.
Loikam seisis kioski ees, ning viibutas Aramildale tervituseks rahapakiga, mis tal näpus oli.
„S’ jäid pikemaks ’ra. Tegin jõulu-alega väheke bisnessit,” teatas kõrend rõõmsalt. „N’rmaalse hinnaga lä’eb su nukumööbel n’gu soojad saiad. Võtsin kümme prossa vahendajatasu, muu ’n sulle!”
Poiss ulatas Aramildale rahapaki ning kadus vilistades rahvasumma.
„Hei! Mis sa ära müüsid?” hüüdis Aramilda talle järele.
„Mingi mampsel ostis raamatukapi ja kaks kummutit, kolm teeserviisi läks, üks lüht’r, paar riil’t ja lampi. Võib-’la veel mingit kribu-krabu. Sauks!” vastas loikam ja oligi läinud.
„Oh
