kaalus, kui palju on jäänud aega selle maailma plahvatamiseni. Ta lootis, et näeb seda pealt. Aga mitte liiga lähedalt.
Inimesed on julmad ja tundetud, oli CC öelnud. Julmad ja tundetud. Polnudki nii väga ammu, lihtsalt enne seda, kui temast oli saanud CC vabakutseline fotograaf ja armuke, mil maailm oli tundunud talle imekauni paigana. Igal hommikul ärkas ta vara, valmis astuma uude päeva, mil maailm oli noor ja kõik oli võimalik, ning nägi, kui armas on Montréal. Nägi inimesi üksteisele naeratamas, kui nad said kohvikus kätte oma cappuccino või ostsid värskeid lilli või saiakesi. Nägi sügiseti lapsi mahakukkunud kastanimune korjamas ja nendega mängimas. Nägi vanu daame teineteise käevangus mööda peatänavat jalutamas.
Ta polnud nii loll ega pime, et mitte märgata ka kodutuid mehi ja naisi, sinikates ja armides nägusid, mis rääkisid pikast, tühjast ööst ja veel pikemast eesootavast päevast.
Ent sisimas ta uskus, et maailm on tore koht. Ning ta fotod peegeldasid seda, püüdes endasse valgust, sära, loodust. Ning varjusid, mis valgusele loomulikult vastu hakkasid.
Veidral kombel oli just see omadus CC-le silma hakanud ning õhutanud teda Saulile lepingut pakkuma. Artikkel Montréali elustiiliajakirjas nimetas Sauli „kuumaks” fotograafiks ja CC tahtis alati vaid parimat. Seepärast võtsid nad ka alati toa just Ritzis. Iseenda väärtuse kinnituseks haaras CC sealt oma kogusse šampoonid ja kirjapaberi, just nagu ta oli oma kogusse võtnud Sauli. Ning kasutas oma kollektsiooni millegi hämara tõestamiseks inimestele, kes sellest ei hoolinud – nagu ta oli kasutanud ka Sauli. Lõpuks aga heideti kõik kõrvale. Nagu oli kõrvale heidetud ta abikaasa, tütart aga ignoreeriti ja naeruvääristati.
Maailm oli julm ja tundetu paik.
Nüüd uskus seda ka Saul.
Ta vihkas CC de Poitiers’d.
Ta tõusis voodist, jättes CC vahtima oma raamatut, oma tõelist armukest. Ta vaatas CC poole, kes korraks nagu oli ja siis jälle ei olnud fookuses. Ta kallutas pead ja mõtles, kas võis olla jälle liiga palju joonud. Aga ikka olid naise piirjooned kord ähmased ja kord teravad, just nagu vaataks ta läbi prisma kaht naist, kellest üks oli kaunis, veetlev ja lennukas, teine aga naeruväärne blondeeritud köis, sooniline ja kokkukeritud ja sõlmiline ja kare. Ja ohtlik.
„Mis see on?” Mees sirutas käe prügikasti ja tõmbas sealt välja mapi. Ta tundis selles kohe ära kunstniku töökausta. Selle vanale akvarellipaberile trükitud kaas oli kaunilt ja hoolikalt kinni seotud. Ta avas selle ja korraks jäi tal hing kinni.
Sari valgusküllaseid, kergeid pilte näis heal paberil lausa helendavat. Ta tundis rinnus põnevust. Maailm neil piltidel oli ühtaegu armas ja haavatud. Ent eelkõige oli see maailm, kus oli veel lootust ja lohutust. Ilmselgelt oli see maailm, mida kunstnik iga päev nägi, maailm, kus ta elaski. Nii nagu tema oli kord elanud valguse ja lootuse maailmas.
Teosed paistsid lihtsatena, kuid olid tegelikult väga keerulised. Kujutised ja värvid olid kihtidena üksteise peale kantud. Soovitud tulemuse saamiseks oli igale pildile kulunud tunde ja tunde, päevi ja päevi.
Ta silmitses üht tema ette sattunud pilti. Majesteetlik puu kõrgus nagu päikese järele haarates taevasse. Kunstnik oli selle jäädvustanud ning kuidagi tabanud ka liikumise, ajamata üldmuljet segaseks. Vastupidi, see oli nõtke ja rahustav ja eelkõige võimas. Okste otsad näisid sulavat või ähmaseks muutuvat, just nagu oleks puu enesekindluses ja püüdluses ka pisut kahtlust. See oli suurepärane.
Kõik mõtted CC-st olid ununenud. Ta oli roninud puu otsa, peaaegu tundis, kuidas selle kare koor teda kõditas, just nagu istuks ta vanaisa süles ja suruks end vastu habemetüükas põske. Kuidas oli kunstnik seda suutnud?
Signatuuri ei osanud ta välja lugeda. Lappas lehti edasi ja tundis, kuidas naeratus jõudis aeglaselt ta jäisele näole ja liigutas ta kalki südant.
Võib-olla, kui ta peaks kunagi CC-st lahti saama, pöördub ta ühel päeval tagasi oma töö juurde ja teeb samuti midagi sellist.
Ta hingas välja kogu endasse kogunenud pimeduse.
„Noh, kas see meeldib sulle?” CC tõstis raamatu ja viipas sellega tema poole.
2
Crie puges ettevaatlikult oma kostüümi, püüdes valget šifooni mitte katki rebida. Jõuluetendus oli juba alanud. Ta kuulis, kuidas nooremad klassid laulsid „Üks lapsuke on sõimes”, kuigi see kõlas kahtlaselt nagu „Üks paksuke on sõimes”. Ta mõtles korraks, kas see käis tema kohta. Kas nad kõik naersid tema üle? Ta neelas selle mõtte alla ja jätkas vaikselt ümisedes riietumist.
„Kes seda teeb?” kostis elevil ja rahvarohkest ruumist muusikaõpetaja madame Latouri hääl. „Kes ümiseb?”
Madame’i elav linnunägu piilus ümber nurga, mille taha Crie oli riietuma pugenud. Crie haaras instinktiivselt kostüümi ning püüdis oma peaaegu paljast neljateistaastase keha varjata. See oli muidugi võimatu. Liiga palju keha ja liiga vähe šifooni.
„Olid see sina?”
Crie võpatas, liiga ehmunud, et midagi öelda. Ema oli teda selle eest hoiatanud. Oli hoiatanud, et ta iialgi teiste ees ei laulaks.
Ent nüüd oli elavnenud süda ta reetnud ning ta oli tõepoolest mingi ümina valla päästnud.
Madame Latour silmitses hiiglaslikku tüdrukut ja tundis, kuidas osa einest talle kurku kerkib. Need rasvarullid, need hirmsad lohud, see kehasse kaduv aluspesu. See liikumatult põrnitsev nägu. Loodusteaduste õpetaja monsieur Drapeau oli maininud, et Crie oli tema ainetes parim, mispeale teine õpetaja märkis, et üks selle semestri teemadest oli olnud vitamiinide ja mineraalide kohta ning tõenäoliselt oli Crie õpiku koos nendega sisse ahminud.
Siiski, nüüd oli ta siin etenduses osalemas, nii et võib-olla oli ta oma kehast välja pääsemas – ent sellega saab olema veel palju tööd.
„Tee kiiresti. Varsti on sinu kord.” Ta lahkus vastust ootamata.
Crie õppis preili Edwardsi tütarlastekoolis viiendat aastat, ent jõuluetenduses osales ta esimest korda. Kõigil eelmistel aastatel oli ta siis, kui õpilased oma kostüüme valmistasid, vabandusi pomisenud. Keegi polnud proovinud teda keelitada. Selle asemel anti tema hooleks etenduse valgustus, sest, nagu madame Latour seda väljendas, oli tal tehniliste asjade peale nutti. Nutti asjade peale, mis polnud elus, oli ta seda öeldes mõelnud. Nii et igal aastal oli Crie vaadanud jõuluetendust üksi lava tagant pimedusest, kui kaunid, säravad, andekad tüdrukud laulsid ja tantsisid jõuluimest valguses, mille Crie neile andis.
Aga sel aastal oli teisiti.
Ta sai kostüümi selga ja vaatas ennast peeglist. Talle vaatas vastu hiiglaslik šifoonist lumehelves. Tegelikult, pidi ta tunnistama, pigem terve hang kui üksik helbeke, aga ikkagi oli see kostüüm ning isegi päris tore. Teisi tüdrukuid olid emad aidanud, kuid Crie oli enda oma ise teinud. Et ema üllatada, ütles ta endale, et summutada seda teist häält.
Hoolega vaadates oleks ta näinud tillukesi vereplekke, kus ta ümarad kohmakad sõrmed olid nõelaga koperdanud ning endale sisse torganud. Ent ta oli jonnakalt jätkanud, kuni lõpuks sai see kostüüm valmis. Ja siis oli tulnud tal hiilgav idee. Tõepoolest parim mõte kõigi tema neljateistkümne eluaasta jooksul.
Ta teadis, et ta ema austas valgust. Valgus on see, mille poole me kõik püüdleme, oli ema talle alati rääkinud. Seepärast nimetatakse seda valgustatuseks. Seepärast
