otsisin ma tõde. Ma läksin mägedesse Ramen Dasi juurde ja meil tekkis kohe spirituaalne side.”
Ta pani käed kokku ja Saul lootis, et ta ei ütle …
„Namaste,” ütles CC kummardudes. „Tema õpetas seda mulle. Väga spirituaalne.”
Ta ketras mõistet „spirituaalne” nii tihti, et Sauli jaoks oli see kaotanud tähenduse.
„Ta ütles, CC Das, sul on suur spirituaalne anne. Sa pead siit lahkuma ja seda maailmaga jagama. Sa pead inimestele rääkima, kui tähtis on olla rahulik.”
Kui ta rääkis, liigutas Saul sünkroonselt huuli, nii tuttav oli see jutt talle.
„CC Das, ütles ta, sina tead paremini kui keegi teine, et kui tšakrad on joondatud, siis on kõik valge. Ja kui kõik on valge, siis on kõik hästi.”
Saul kaalus, kas CC võis segi ajada India müstiku ja Ku Klux Klani liikme. Kui nii, siis oleks see tõeliselt naljakas.
„Sa pead minema tagasi maailma, ütles ta. Oleks vale sind kauem siin hoida. Sa pead looma firma ja panema selle nimeks Ole Rahulik. Seda ma tegin. Ja seepärast kirjutasin ma ka raamatu. Et levitada spirituaalset sõna. Inimestel on vaja teada. Neil on praegu kõik valesti kergekaaluliste sektide tõttu, mis neid ära kasutavad. Ma pean rääkima neile Li Bienist.”
„Nüüd ma olen segaduses,” ütles Saul, nautides vihapunetust, mille see alati kaasa tõi. CC oli äärmiselt läbinähtav. Vihkas seda, kui keegi vihjas, nagu võiksid ta mõtted mingil moel segased olla. „Kas see oli Ramen Das, kes sulle Li Bienist rääkis?”
„Ei, idioot. Ramen Das oli Indias. Li Bien on iidne idamaine filosoofia, mida mu perekonnas on edasi antud.”
„Iidsete Hiina filosoofide perekonnas?” Kuna see suhe nagunii enam kaua ei kestnud, võis ta samahästi ka natuke lustida. Pealegi saab sellest naljaka loo, mida tulevikus jutustada. Tõrjuda vestlusest läila tuimuse. Ta teeks CC-st naerualuse.
CC laksutas keelt ja turtsatas. „Sa tead, et mu perekond on pärit Prantsusmaalt. Prantsusmaal on Ida koloniseerimises pikk ja väärikas ajalugu.”
„Oh, jah, Vietnam.”
„Täpselt. Diplomaatidena tõi mu perekond sealt kaasa iidseid spirituaalseid õpetusi, sealhulgas Li Bieni. Ma olen kõike seda sulle juba rääkinud. Kas sa pole kuulanud? Pealegi on see raamatus kirjas. Kas sa pole seda lugenud?”
CC viskas raamatuga ja Saul tõmbus kõrvale, et mitte pihta saada, kuid mitte piisavalt kiiresti, nii et nurk tabas mööda lennates siiski ta käsivart.
„Loomulikult ma olen su neetud raamatut lugenud. Muudkui lugenud ja lugenud.” Ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nimetada raamatut pasahunnikuks, nagu ta teadis selle olevat. „Ma tean seda lugu. Su ema maalis Li Bieni kuuli ja see on nüüd ainus asi, mis sul temast veel alles on.”
„Mitte ainult tema kohta, persevest. Kogu mu perekonna kohta.” Nüüd CC lausa sisises. Saul oli tahtnud teda ärritada, kuid polnud aimanud, mille valla päästab. Äkki tundis Saul end lömitava allameetrimehena üha paisuva CC ees, kes varjas päikese, varjas tema eest kogu valguse. Saul kahanes ja kängus ja küürutas. Seesmiselt. Väliselt seisis täiskasvanud mees hiirvaikselt paigal ja põrnitses. Ning kaalus, mis võis olla loonud sellise koletise.
CC tahtis mehel käed otsast rebida. Tahtis tema punnis silmad koobastest välja koukida, tahtis liha ta luudelt maha käristada. Tundis, kuidas jõud ta rinnus kasvab ja pakitseb, kiirgab välja nagu noovast plahvatanud päike. Käed igatsesid haarata tal kõrist ja tunda veresoontes südametukseid. Ja ta oleks sellega hakkama saanud. Kuigi mees oli temast suurem ja raskem, oleks ta hakkama saanud. Ta teadis, et kui tal on selline tunne, siis ei suuda miski teda peatada.
Söönud kehakinnituseks pošeeritud lõhet ja küpsetatud lambajalga, läksid Clara ja Myrna jõuluostude tegemiseks lahku. Kõigepealt suundus Clara Siegfried Sassooni otsima.
„Sa lähed raamatupoodi?” küsis Myrna.
„Muidugi mitte. Ma lähen lasen endale soengu teha.” Paistis, et Myrna oli tõesti tänapäevase maailmaga kontakti kaotanud.
„Siegfried Sassoonil?”
„Mitte isiklikult temal, aga kellelgi tema salongist.”
„Või tema kambast. Ma olen aru saanud, et see on põrgu, mis võtab nii nooruse kui ka naeruhimu.”
Clara oli näinud pilte Sassooni salongidest ning kuigi Myrna kirjeldus oli pisut dramaatiline, polnud see ka päris vale, kui otsustada fotodele jäänud mornide ja õnnetu moega naiste põhjal.
Mõni tund hiljem, rassides mööda rue Sainte-Catherine’i, labakutes käed kingitustest pungil kottide paelu hoidmas, oli Clara kurnatud, kuid rahul. Ta ostupillerkaar oli läinud suurepäraselt. Ta oli leidnud Peterile ideaalse kingituse ning väiksemaid asju sugulastele ja sõpradele. Myrnal oli õigus. Jane’il oleks olnud lõbus näha, kuidas ta raha kulutab. Ning Myrnal oli kummalisel kombel olnud õigus ka selle Sassooni-värgi asjas.
„Nailonsukki? Šokolaadi?” kostis lüüriline, soe hääl tema selja tagant.
„Ma just mõtlesin sinu peale, reetur selline. Sa saatsid mu Montréali kurjadele tänavatele võhivõõrastelt küsima, kust ma leiaksin Siegfried Sassooni.”
Myrna toetus naerust vappudes vastu vana pangahoone seina.
„Ma ei tea, kas selle üle vihastada või rõõmustada, kuid keegi ei saanud aru, et ma tahan lasta juukseid lõigata ammu meie hulgast lahkunud, esimese maailmasõja aegsel poeedil. Miks sa ei öelnud mulle, et see oli Vidal, mitte Siegfried?” Nüüd naeris ka Clara, poetades oma kompsud lumisele kõnniteele.
Kui Myrna naeruhoog vaibus, astus ta sammu tagasi, et Clara üle vaadata. „Näeb päris uhke välja.”
„Mul on ju kootud müts peas, sa lollakas,” ütles Clara ja mõlemad naised naersid jälle, kui Clara villase mütsi üle kõrvade tõmbas.
Selles keskkonnas olnuks raske end mitte muretuna tunda. Oli 22. detsember, kell oli neli saamas ja päike oli juba loojunud. Montréali alati lummavaid tänavaid kaunistasid nüüd ka jõulutuled. Rue Sainte-Catherine’il helendasid dekoratsioonid, valgus peegeldus lumehelvestelt. Tipptunni ummikutesse takerdunud autod liikusid teosammul, jalakäijad ruttasid mööda lumiseid kõnniteid, peatudes vahel heledasti valgustatud vaateakende vaatamiseks.
Otse ees oli nende siht. Ogilvy. Ja aken. Clara nägi juba poole kvartali kauguselt helendust, akent silmitsevate laste nägudelt peegeldus selle võlujõud. Külma polnud enam tunda, hetk tagasi trüginud ja mükselnud rahvahulk kadus; isegi Myrna jäi tagaplaanile, kui Clara aknale lähenes. Seal see oli. Vesiveski metsa vahel.
„Saame seal kokku,” sosistas Myrna, kuid sõber oli juba kadunud. Sosistas akna poole. Mööda selle ees seisnud lastest, üle lumisel kõnniteel vedeleva kaltsuhunniku ja otse idüllilisele jõuluväljapanekule. Kõndis siis üle puust silla puust veskihoones ootava karuvanaema poole.
„Saate anda mõne mündi? L’argent, s’il vous plaît?2”
Clara maailma tungis öökimisheli.
„Oh, rõve. Emme,” hüüdis lapshääl, Clara pööras pilgu aknalt ja vaatas maha. Kaltsuhunnik oli
Palun raha.
