taganes aknast kaugemale ja vaatas Myrnat otsides ringi. Mõistis siis, et ilmselt oli too sisse läinud, juba tähtsündmusele platsi võtnud. Mitte ainult vaateaken polnud neid sel päeval Ogilvy kaubamaja juurde toonud. Ruth Zardo, nende küla elanik ja hea sõber, esitles keldrikorruse raamatupoes oma värsket raamatut.
Tavaliselt toimusid need esitlused Kolme Männi bistroos, kus Ruthi õhukesed luulevihikud hajameelsetele kohalviibijatele pihku libistati. Kuid nüüd oli juhtunud midagi hämmastavat. Kolme Männi küla eakas, kipras, mõrumeelne luuletaja oli võitnud kindralkuberneri auhinna. Üllatades sellega kõiki. Mitte et ta poleks seda väärt olnud. Clara teadis, et ta luuletused olid kaunid.
Kes on sulle nõnda valusalt haiget teinud,
et haavad enam ei paranegi?
Miks vastad lepituskatsele mossis suuga?
See pole ju alati olnud nii.
Jah, Ruth Zardo vääris auhinda. Jahmatav oli ainult, et keegi teinegi seda mõistis.
Kas see võib juhtuda ka minu kunstiga, mõtles Clara, tuhisedes pöörduksest Ogilvy hästilõhnavasse, kõlatusse atmosfääri. Kas keegi nopib mu unustusest välja? Ta oli viimaks söandanud sokutada oma teoste näiteid uue naabri CC de Poitiers’ kätte, kui oli bistroos pealt kuulnud, kuidas too rääkis oma heast ja lähedasest sõbrast Denis Fortinist.
Isikunäitus Fortini galeriis Montréali Outremonti kvartalis oleks tähendanud päralejõudmist. Fortin valis sinna ainult parimaid; värskeima, sügavaima ja julgeima mõtte ja käekirjaga kunstnikke. Ning tal oli sidemeid kogu maailmas. Isegi … kas sellele võis üldse mõelda? MoMA-s, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.
Clara kujutles end Fortini galerii eranäitusele. Ta oleks särav ja teravmeelne, aupakliku tähelepanu keskmes, vähem andekad kunstnikud ja tähtsad kriitikud haaraksid igast ta läbinägelikust sõnast. Peter seisaks austajateringist pisut eemal, jälgiks mängu kergelt naeratades. Oleks tema üle uhke ja näeks teda viimaks kolleegi ja kunstnikuna.
Crie istus preili Edwardsi tütarlastekooli lumisel trepil. Oli pime. Nii sees kui ka väljas. Ta põrnitses midagi nägemata enda ette, kübarale ja õlgadele kogunes lund. Tüdruku kõrval maas oli kott tema lumehelbekostüümiga. Selle vahele oli topitud tunnistus.
Ainult A-d.
Ta õpetajad olid keelt laksutanud, pead vangutanud ja kurtnud tõsiasja üle, et selline aju nii rikkis kehas on tõeline raiskamine. Karjuv ebaõiglus, oli üks neist öelnud, ja kõik naersid. Välja arvatud Crie, kes juhtus parajasti mööda minema.
Kõik õpetajad olid nõustunud, et neil tuleb karmilt noomida seda – kui peaks õnnestuma süüdlane välja selgitada –, kes oli Cried nii rängalt solvanud, et too suutis vaevu rääkida või otsa vaadata.
Lõpuks tõusis Crie püsti ja hakkas ettevaatlikult Montréali kesklinna poole kõndima; ta tasakaalu häirisid libedad, järsud kõnniteed ja šifoonist lumehelbe talumatu raskus.
4
Läbi Ogilvy jalutades ei olnud Clara kindel, kumb oli hullem, õnnetu kerjuse hais või kaubamajas leviv imal parfüümide lõhn. Kui mõni kõhnuke näitsik oli juba umbes viiendat korda teda tootetutvustuse käigus pritsinud, oli tal vastus käes. Ta oli iseendalegi vastik.
„Oli ka kuramuse aeg juba.” Ruth Zardo lonkas Clarale vastu. „Sa näed välja nagu kodutu, kes kogu oma elamist kaasas tassib.” Nad suudlesid teineteist mõlemale põsele. „Ja sa haised.”
„See pole mina, see on Myrna,” sosistas Clara ja noogutas lähedal seisva sõbra suunas, lehvitades käega nina all. Ning pani imeks, et luuletaja oli teda tavalisest soojemalt tervitanud.
„Näh, osta see ära.” Ruth ulatas talle oma uue raamatu „Mul on kõik HÄSTI”. „Ma annan sulle isegi autogrammi. Aga enne pead sa selle ära ostma.”
Pikk ja väärikas, lonkas Ruth Zardo kepile toetudes oma väikese laua juurde tohutu poe nurgas, et oodata seal neid, kes võiksid autogrammi tahta.
Clara läks kassasse, maksis raamatu eest ja võttis sellesse autogrammi. Ta tundis kõiki ruumis viibijaid. Seal olid Gabri Dubeau ja tema elukaaslane Olivier Brulé. Gabri oli suur ja pehme, päris ilmselt meeldis talle süüa ja ta nautis iga suutäit. Ta oli umbes kolmekümne viiene mees, kes oli otsustanud, et talle aitab noor ja heas vormis ja gei olemisest. Või noh, geivärgi kohta see siiski ei käinud. Tõmmu Gabri kõrval seisis blond, nägus, kõhn ja elegantne Olivier ning näppis oma rullkraega siidpluusi tüütult väljaturritavat niiti, ilmselgelt soovides, et saaks selle tagasi suruda.
Ruthil poleks tarvitsenud esitluseks Montréali sõita. Ainsad inimesed, kes siia välja ilmusid, olid Kolme Männi külast.
„Täielik ajaraisk,” ütles Ruth, valgete lühikeseks lõigatud juustega pea kummargil Clara raamatu kohal. „Montréalist pole siin kedagi, mitte ühtegi kuradima inimest. Ainult teie. On ikka tüütus.”
„Noh, tänan väga, sa vana paberimäärija,” ütles Gabri, hoides oma suurte pihkude vahel mitut raamatut.
„Tore.” Ruth tõstis pilgu. „See on raamatupood,” ütles ta väga aeglaselt ja valjusti. „See on inimestele, kes oskavad lugeda. See pole avalik saun.”
„Millest on tegelikult kahju.” Gabri vaatas Clara poole.
„See tuleb Myrnast,” ütles Clara, aga kuna Myrna oli eemal Émilie Longpréga vestlemas, polnud ta väide usaldusväärne.
„Vähemalt summutad sa Ruthi luuletuste haisu,” ütles Gabri, hoides vihikut „Mul on kõik HÄSTI” endast eemal.
„Pede,” nähvas Ruth.
„Nõiamoor,” nähvas Gabri Clarale silma pilgutades. „Salut, ma chère.”3
„Salut, mon amour.4 Mis see teine raamat sul on?” küsis Clara.
„CC de Poitiers’ oma. Kas sa teadsid, et meie uus naaber on raamatu kirjutanud?”
„Jeesus, see tähendab, et ta on kirjutanud rohkem raamatuid kui lugenud,” ütles Ruth.
„Ma sain selle sealt.” Gabri osutas valgete raamatute virnale allahinnatud kraami kastis. Ruth mühatas ja vakatas, mõistes, et tõenäoliselt on see vaid päevade küsimus, millal tema väike kogu peenelt viimistletud luuletusi satub samasse kirjanduse kirstu kui CC pask.
Eemal seisis veel inimesi, nende seas Kolme Männi küla „kolm graatsiat”: väike ja elegantne, kitsa seeliku, pluusi ja siidsalliga Émilie Longpré; kolmest sõbrannast vanim, üle üheksakümnene, krimpsus ja kortsus Kaye Thompson, kelle välimus meenutas kartulit ja kes lõhnas reumakreemi järele; ning punaste sassis juustega Beatrice Mayer, kes püüdis tagajärjetult varjata oma paksust avara oranži kaftani ja kohmaka kaelakeega. Mamma Bea – nagu teda kutsuti – hoidis käes CC raamatut. Ta pöördus ja vaatas Clara poole. Küll ainult hetkeks. Kuid sellest piisas.
Mamma Bead näis haaravat mingi emotsioon, millest Clara ei saanud hästi aru. Viha? Hirm? Mingi väga suur mure, selles oli Clara üsna kindel. Ja siis see kadus, asendus Mamma rahuliku, lustaka ilmega, roosa ja krimpsus ja avala näoga.
„Tule, lähme sinnapoole.” Ruth ajas end vaevaga jalule ja haaras Gabri käsivarrest, mida too talle toeks pakkus. „Siin ei juhtu eriti midagi.
Tere, kullake.
Tere, mu kallis.
