Nad ostsid külaplatsi äärde väikese maja ning hakkasid elama veel imelisemat elu, kui Clara oli söandanud ette kujutada.
Mõne minuti pärast tõmbas Clara soojas autos oma parka tõmbluku lahti ja vaatas lumise maastiku möödalibisemist. Need erilised jõulud – ning ühtaegu nii muserdavatel kui ka imelistel põhjustel. Pisut rohkem kui aasta eest oli mõrvatud tema armas sõber ja naaber Jane Neal, kes pärandas kogu oma raha Clarale. Eelmiste jõulude ajal polnud süütunne lasknud tal sellest midagi kulutada. Ta oli tundnud, et saab Jane’i surmast kasu.
Myrna piilus sõbra poole, tema mõtted liikusid samu radu mööda; ta mäletas armsat surnud Jane Neali ja nõuannet, mille ta oli pärast Jane’i mõrva Clarale andnud. Myrna oli harjunud nõu andma. Ta oli olnud Montréalis psühholoog, kuni mõistis, et suurem osa tema patsientidest ei tahtnudki tervemaks saada. Nad tahtsid tabletti ja kinnitust, et see, mis neid vaevas, polnud nende süü.
Nii et Myrna oli kõik sinnapaika jätnud. Oli laadinud oma väikese punase auto raamatuid ja riideid täis ning suundunud üle silla, Montréali saarelt minema, lõunasse, Ameerika Ühendriikide piiri poole. Kavatsusega istuda Florida rannas ja edasine eluplaan paika panna.
Ent saatus ja näljanäpistus olid vahele seganud. Kiirustamata ja maalilisi kõrvalteid nautides oli Myrna teel olnud vaevalt tunnikese, kui talle äkki tundus, et kõht oleks nagu tühi. Auklikul kruusateel künkaharja ületanud, sattus ta mägede ja metsa vahele peidetud külakesse. Myrnale tuli see täieliku üllatusena ning vaade meeldis talle nii väga, et ta peatus ja astus autost välja. Oli hiliskevad ja päike kogus just jõudu. Vana vesiveski juurest jooksis oja valge laudisega kirikuni ja lookles siis külast mööda. Küla oli ringikujuline, kruusateed väljusid sellest neljas suunas. Küla keskel oli plats ja selle ümber vanad majad, mõned Québeci stiilis, järskude plekk-katuste ja kitsaste katuseakendega, mõned laudisega ja laiade avatud verandadega. Ning vähemalt üks oli põllukividest; lähenevaks julmaks talveks valmistudes oli esmaasukas selle põldudelt kokku veetud kividest oma käte jõul üles ehitanud.
Ta nägi külaplatsil tiiki ja kolme suursugust mändi selle ühes otsas.
Myrna otsis välja Québeci kaardi. Mõne minuti pärast voltis ta selle kokku ja toetus hämmastunult autole. Seda küla polnud kaardil. Kaart näitas kohti, kus juba aastakümneid keegi ei elanud. Näitas tillukesi kalurikülasid ning iga kogukonda, kus oli kaks maja ja kirik.
Aga mitte seda siin.
Ta vaatas alla küla poole, kus inimesed tegid aiatöid või jalutasid koertega või istusid tiigi ääres pingil ja lugesid. Võib-olla oli see nagu muusikalist „Brigadoon” – muust maailmast eraldatud kant. Võib-olla ilmus see küla ainult kord mitme aasta tagant ja ainult inimestele, kellel oli vaja seda näha. Ometi Myrna kõhkles. See ei saanud ju ometi olla see, mille järele ta igatses. Ta oli juba ringi pööramas ja suundumas Williamsburgi poole, mis oli kaardil olemas, kuid otsustas siiski riskida.
Kolme Männi külas oli olemas see, mille järele ta igatses.
Seal olid saiakesed ja café au lait. Seal sai liha friikartulitega ja New York Timesi. Seal oli pagariäri ja bistroo ja võõrastemaja ja universaalkauplus. Seal oli rahu ja vaikust ja naeru. Seal leidus suurt rõõmu ja suurt nukrust ning võimet nende mõlemaga leppida ja rahul olla. Seal oli head seltskonda ja lahket suhtumist.
Ning seal oli tühi maja, mille alumisel korrusel oli olnud ladu, ülemisel aga korter. See maja ootas. Just teda.
Myrna ei lahkunudki sealt.
Pisut rohkem kui tunniga oli Myrna jõudnud rahulolematuse maailmast rahuolu maailma. See oli juhtunud kuue aasta eest. Nüüd jagas ta sõpradele uusi ja kasutatud raamatuid ning kulunud nõuandeid.
„Jeesus küll, situ või tule poti pealt maha,” oli olnud ta nõuanne Clarale. „Jane’i surmast on juba kuid möödas. Sa aitasid selle mõrva lahendada. Sa tead raudselt, et Jane pahandaks, kui ta teaks, et on andnud sulle kogu oma raha, sina aga isegi ei rõõmusta selle üle. Ta oleks pidanud selle mulle andma.” Myrna raputas hämmastust teeseldes pead. „Mina oleksin teadnud, mida sellega teha. Mürtsti, Jamaicale, kena rastamees, hea raamat…”
„Oota nüüd üks hetk. Sul on rastamees ja sa loed raamatut?”
„Oh, jah. Igal asjal on oma otstarve. Näiteks kõva rastamees on hea, kõva raamat aga mitte.”
Clara oli naernud. Kumbki neist ei sallinud kõvas köites raamatuid. Mitte sisu, aga just kaante pärast. Kõvad kaaned olid lihtsalt liiga rasked käes hoida, eriti veel voodis.
„Vastupidi rastamehele,” ütles Myrna.
Nii et Myrna oli veennud sõpra Jane’i surmaga leppima ja raha kulutama. Mida Clara kavatses sel päeval teha. Lõpuks saab auto tagaiste täidetud raskete, sügavatooniliste, nöörist sangadega paberkottidega, mida kaunistavad sellised nimed nagu Holt Renfrew ja Ogilvy. Mitte ühtegi erkkollast kodumarketi kotti. Kuigi Clarale kodumarket salamisi isegi meeldis.
Kodus vaatas Peter akent, sundides end kokku võtma ja midagi kasulikku tegema. Ateljeesse minema, maali kallal töötama. Siis aga märkas, et ühelt aknaruudult on härmatis maha hõõrutud. Seal oli südamekujuline auk. Ta naeratas, seadis silma augu kohale ning nägi Kolme Männi küla rahulikus rütmis oma elu elamas. Siis vaatas ta üles, künkal seisva üksiku vana maja poole. Vana Hadley maja poole. Ja sellal, kui ta sinna vaatas, hakkas härmatis jälle maad võtma, täites südame jääga.
3
„Kes need tegi?” küsis Saul CC-lt akvarellimappi kergitades.
„Mille?”
„Need siin.” Ta seisis paljalt nende hotellitoas. „Ma leidsin need prügikastist. Kelle omad need on?”
„Minu.”
„Sina ise tegid?” See oli šokeeriv. Hetkeks mõtles Saul, et on CC-d alahinnanud. Päris kindlasti oli tegemist andeka kunstniku teostega.
„Muidugi mitte. Üks hale väike külainimene andis mulle, et ma neid oma galeristidest sõpradele näitaksin. See, kuidas ta pugeda püüdis, oli nii naljakas. „Oh, palun, CC, ma tean, keda kõiki sa nii hästi tunned.” – „Oh, CC, teeks sulle väga palju tüli mu töid mõnele oma tuttavale näidata?” Väga tüütu. Kujutad sa ette, tuleb minu käest teenet lunima? Tal jätkus isegi jultumust paluda, et ma neid just Denis Fortinile näitaksin.”
„Mida sa talle ütlesid?” Sauli süda jõnksatas. Loomulikult ta teadis juba vastust.
„Ütlesin, et rõõmuga. Sa võid need nüüd sinna tagasi panna, kust sa need leidsid.”
Saul kõhkles, sulges siis mapi ja pani selle tagasi prügikasti, vihates end sellise hiilgava mapi hävitamisele kaasaaitamise pärast – ja veel rohkem tahtmise pärast seda hävitada.
„Kas sul pärastlõunaks mingeid plaane ei ole?” küsis ta.
CC nihutas millimeeterhaaval klaasi ja lampi voodi kõrval laual, kuni mõlemad olid täpselt oma kohal.
„Mitte midagi olulist.” CC pühkis laualt suure tolmutordi. No tõesti, Ritzis. Sellest tuli juhatajaga rääkida. Ta vaatas akna juures seisva Sauli poole.
„Jumala eest, sa oled end käest lasknud.”
Ilmselt oli mehel kunagi olnud korralik keha, mõtles ta. Aga nüüd kõik lotendas. CC oli olnud paksude meestega. Ta oli olnud atleetlike
