valgele kaanele ja talle meenus.
See foto. Saul oli imeline fotograaf. Seal, pealkirja „Ole rahulik” all, oli Sauli tehtud foto. CC juuksed olid seal nii blondid, peaaegu valged, huuled punased ja täidlased, silmad jahmatavalt, intelligentselt sinised. Ning ta nägu oli nii valge, et peaaegu hajus tausta sisse, jättes mulje, et silmad ja suu ja kõrvad hõljuvad kaanel.
CC jumaldas seda.
Pärast jõule ta vabaneb Saulist. Kui too on täitnud oma viimase ülesande. Ta märkas, et ilmselt oli Saul mappi vaadates põrganud vastu laua ääres seisvat tooli. Nüüd oli tool paigast ära. Ta tundis, kuidas pinge ta rinnus kasvab. Olgu neetud see Sauli komme teda niiviisi meelega ärritada ja olgu neetud see mapp. CC hüppas voodist välja ning seadis näkku karjuva tooli otseks, kasutades ühtlasi võimalust, et telefon lauaservaga paralleelseks pöörata.
Siis hüppas ta voodisse tagasi ja silus keha vastu puutuvat voodipesu. Võib-olla peaks takso võtma ja tagasi kontorisse sõitma? Aga siis meenus talle, et ta ikkagi pidi kuhugi minema. Olulisse kohta.
Ogilvys käis jõulumüük ja rue de la Montagne’i põlisrahvaste tarbekunstipoes oli paar saapaid, mille ta tahtis ära osta.
Ei lähe enam kaua, ja siis on kõikjal Québeci poodides müügil tema enda rõiva- ja mööblimark. Varsti kõik need moekad disainerid, kes on tema üle nalja heitnud, veel kahetsevad. Varsti on kõik tuttavad Li Bieniga, tema enda elu- ja disainifilosoofiaga. Feng shui oli nii aegunud. Inimesed igatsesid muutust ja tema annab selle. Li Bien saab olema igaühe keelel, igas kodus.
„Oled sa pühadeks mingi koha juba kinni pannud?” küsis ta.
„Ei, ma lähen homme vaatama. Muide, miks sa ostad maja mingisse jumalast mahajäetud kohta?”
„Ju mul on põhjust.” Teda vihastas, et Saul tema otsuses kahtles.
Ta oli viis aastat oodanud võimalust endale Kolme Männi külas maja osta. Kui vaja, siis võis CC de Poitiers olla kannatlik, ja tal oli selleks piisavalt hea põhjus.
Ta oli külastanud seda närust külakest palju kordi, võtnud ühendust kohalike kinnisvaraagentidega ja isegi rääkinud seal läheduses asuvate Saint-Rémy ja Williamsburgi poemüüjatega. Selleks oli kulunud aastaid. Ilmselt ei tulnud Kolme Männi külas kuigi sageli maju müüki.
Veidi enam kui aasta eest oli talle helistanud kinnisvaraagent Yolande Fontaine. Üks maja oli müüki pandud. Viktoriaanlik ja suurejooneline, künka otsas, ülalt alla vaatega külale. Veskiomaniku maja. Peremehe maja.
„Palju maksab?” oli CC küsinud, ise peaaegu kindel, et see käib üle ta võimete. Tal tuleks firma tagatisel laenu võtta, panna panti kõik, mis talle kuulus, saada abikaasa nii kaugele, et too võtaks välja elukindlustusse ja pensionifondi pandud raha.
Ent agendi vastus oli teda üllatanud. Summa oli turuhinnast märgatavalt väiksem.
„On küll üks väike asi,” oli Yolande imala häälega seletanud.
„Ja nimelt?”
„Seal toimus mõrv. Ja mõrvakatse.”
„On see kõik?”
„Noh, ma mõtlen, tehniliselt võttes oli ka inimrööv. Igatahes seepärast maja nii odav ongi. Aga see on siiski soodne ost. Peamiselt vasktorudest veevärk on suurepärases korras. Uus katus pandi alles kahekümne aasta eest. Ja …”
„Ma võtan selle.”
„Kas te maja näha ei tahagi?” Küsimuse välja öelnud, oleks Yolande tahtnud iseendale põlvega tagumikku virutada. Kui see idioot tahtis vana Hadley maja ära osta sellele pilku heitmata, ilma põhjalikuma ülevaatuse või kurjade vaimude väljaajamiseta, siis las ostab.
„Lihtsalt vormistage paberid. Ma astun pärastlõunal tšekiga läbi.”
Ja nii ta tegigi. Abikaasale rääkis ta ostust umbes nädala pärast, siis, kui vajas tema allkirja pensionifondist raha väljavõtmiseks. Mees oli protesteerinud, kuid nii hädiselt, et kõrvaltvaatajal olnuks võimatu seda üldse protestiks pidada.
Vana Hadley maja, koletis künka otsas, kuulus talle. Ta poleks saanud olla õnnelikum. See oli täiuslik. Kolme Männi küla oli täiuslik. Või vähemalt oli saamas täiuslikuks, kui ta oma plaani ellu viib.
Saul mühatas ja pöördus kõrvale. Tulikiri seinal oli selgesti loetav. CC heidab ta üle parda niipea, kui järgmine fotosessioon selles jubedas külakeses saab tehtud. See oli CC esimese kataloogi jaoks ning Saulile oli juba öeldud, et tuleb teha pilte, millel CC jõulude ajal pärismaalaste seas kepsleks. Võimaluse korral tuli pildistada kohalikke, kes vaatasid CC-d imetluse ja kiindumusega. Selleks oli vaja raha.
Kõigel, mida CC tegi, oli eesmärk. Üks kahest võimalikust eesmärgist, leidis Saul: kas toita naise rahakotti või tema ego.
Nii et milleks oli ta ostnud maja külas, millest keegi polnud kunagi kuulnud? See polnud prestiiži pärast. Järelikult oli tegemist teise põhjusega.
Raha.
CC teadis selle küla kohta midagi, mida keegi teine ei teadnud, ja see tähendas tulevikus raha.
Saulis ärkas Kolme Männi küla vastu huvi.
„Crie! Jeesuse nimel, liiguta ennast!”
See oli peaaegu otsesõnu mõeldud. Sihtfonditegelase ja iludusvõistlusel osalenu järeltulijal, peene kondiga, hellalt sisse mässitud neiul oli raskusi enese näitamisega, sest ta oli jäänud Crie-nimelise lumehange taha. Crie oli jõudnud lavale, tantsinud ja keerelnud koos teiste ingellike lumehelvestega, kuid siis järsku peatunud. Kedagi ei paistnud häirivat, et lumi Jeruusalemmas ei vasta mingile loogikale. Õpetaja oli üsna õigustatult arvanud, et kui keegi uskus neitsist sündimist, uskus ta ka, et sel imelisel ööl oli lund sadanud. Ainult et nüüd oli üks helvestest, ise juba omaette loodusnähtus, lava keskel tardunud. Jeesuslapse ette.
„Liiguta end, pekiperse.”
Solvang libises Criel külgi mööda maha nagu kõik teisedki. Need olid tema elu valge müra. Ta peaaegu ei kuulnudki neid enam. Nüüd seisis ta laval ja põrnitses publikut, nagu oleks paigale külmunud.
„Briel on lavahirm,” sosistas näitekunstiõpetaja madame Bruneau muusikaõpetaja madame Latourile, nagu ootaks, et too midagi ette võtaks. Seljataga nimetasid isegi õpetajad Cried Brieks. Nad vähemalt arvasid, et seljataga. Juba ammu ei muretsenud nad enam selle pärast, kas see veider vaikne tüdruk kuuleb midagi või mitte.
„Seda ma näen,” nähvas madame Latour. Preili Edwardsi iga-aastase jõuluetenduse lavastamise tohutu pinge hakkas viimaks temani jõudma.
Aga mitte lava ei pannud Cried kivistuma, ega ka publik. Poole sammu pealt peatuma oli teda pannud see, mis sealt puudus.
Pikaajalistest kogemustest teadis Crie, et alati olid kõige hirmsamad just need asjad, mida sa ei näinud.
Ning see, mida Crie ei näinud, murdis ta südame.
„Ma mäletan, kuidas mu esimene guru Ramen Das mulle ütles,” CC kõndis nüüd oma valges hommikumantlis mööda hotellituba ringi, korjas kokku kirjapaberi ja seebid ning jutustas järjekordselt oma lemmiklugu. „„CC Das,” ütles ta. Ramen Das nimetas mind niimoodi,” sõnas CC kirjapaberile. „Naise
