üldse. Aga kuidas saada säravaks? Ta oli läinud odavkaupade poodi ning ostnud oma taskuraha eest pudeli sädelust. Tal oli isegi õnnestunud otsejoones mööda kõndida ootavatest ja vastu vaatavatest šokolaadidest. Crie oli juba kuu aega dieedil olnud ja oli kindel, et varsti märkab seda ka ema.
Ta kasutas liimi ja sädelust ning vaatas tulemust.
Esimest korda elus teadis Crie, et ta on kaunis. Ning teadis ka, et juba mõne põgusa minuti pärast mõtleb ema samuti nii.
Clara Morrow vaatas elutoa akna härmas raamide vahelt tillukest Kolme Männi küla. Kummardus ettepoole ja hõõrus härmatist natuke vähemaks. Nüüd, kui meil on pisut raha, mõtles ta, peaksime vanad aknad välja vahetama. Aga kuigi Clara teadis, et seda oleks mõistlik teha, ei kuulunud suurem osa tema otsustest tegelikult mõistlike hulka. Ent need sobisid tema eluga. Ning nüüd, kui ta vaatas lumist maakera, mis läbi tema akna nähtuna piirdus Kolme Männi külaga, teadis ta, et vaade meeldib talle just vanale klaasile tekkinud kauni jäämustri pärast.
Kuuma šokolaadi rüübates vaatas ta, kuidas erksavärvilistesse rõivastesse pakitud külaelanikud pehmelt langevas lumes ringi kõndisid, labakindas käega tervituseks viipasid ja vahel lobisemiseks peatusid, sõnad tulid aurupilvekestega nagu koomiksitegelastel. Mõned läksid Olivier’ bistroosse kuuma piimaga kohvi jooma, teistel oli vaja värsket leiba või kooke Sarah’ pagariärist. Bistroo kõrval asuv Myrna uute ja kasutatud raamatute pood oli selleks päevaks suletud. Monsieur Béliveau rookis oma universaalkaupluse ees kõnniteed ning viipas suurele Gabrile, kes enneolematu kiirusega üle oma nurgapealse võõrastemaja esise muruplatsi ruttas. Võõra jaoks olid külaelanikud anonüümsed, isegi sootud. Québeci talves paistsid kõik ühesugused. Paterdasid paksudesse sulejopedesse mässituna ringi, nii et isegi kõhnad näisid paksud ja paksud ümmargused. Kõik ühesugused. Välja arvatud kootud tuttmütsid nende peas. Clara nägi, kuidas Ruthi erkroheline villakera noogutas Wayne’i mitmevärvilisele mütsile, mille Pat oli pikkadel sügisõhtutel kudunud. Kõik Lévesque’i lapsed kandsid eri tooni siniseid mütse, kui nad hokilitrit taga ajades jäätunud tiigil uisutasid, väike Rose värises väravas nii kõvasti, et isegi Clara nägi, kuidas ta vesisinine paeltega müts võbises. Aga vennad armastasid teda ning selle asemel, et tema poole sööstes litter purustava jõuga teele saata, teesklesid nad kukkumist, libisesid pehmelt tema poole ning lõpuks olid kõik värava ees ühes segases, kuid õnnelikus kuhjas koos. Clara meelest meenutas see üht Currier & Ivesi litot, mida ta oli lapsena tundide kaupa vaadanud, igatsedes ise sellesse maailma astuda.
Kolme Männi küla oli rüütatud valgesse. Viimaste nädalatega oli maha sadanud mitmekümne sentimeetri jagu lund ning igal külaplatsi ümbritseval majal oli oma puhasvalge tuttmüts. Korstnatest hõljus välja suitsupuhanguid, nagu oleks majadel olnud oma hääl ja hingamine, ning uksi ja väravaid kaunistasid jõulupärjad. Öösiti säras see vaikne, väike, Québecist kagu poole jääv küla jõulukaunistuste tuledest. Tasase sumina saatel valmistusid nii täiskasvanud kui ka lapsed tähtsaks päevaks.
„Võib-olla ta auto ei lähe käima.” Clara abikaasa Peter astus tuppa. Ta oli pikk ja kõhn ning nägi välja nagu eduka firma juht – just nagu ta isa. Selle asemel veetis ta päevad molberti taga küürutades ning kui ta aeglaselt, piinliku täpsusega oma abstraktse kunsti kallal töötas, sattus õlivärvi alatasa ka tema hallidesse lokkis juustesse. Ta teosed olid rahvusvaheliselt tuntud ja kollektsionäärid maksid nende eest tuhandeid dollareid, kuid kuna ta maalis nii aeglaselt, et sai aastas valmis ainult ühe või kaks teost, elasid nad pidevas vaesuses. Kuni hiljutise ajani, kui täpsem olla. Clara maalid sõjakatest emakatest ja sulavatest puudest alles otsisid endale turgu.
„Küll ta tuleb,” ütles Clara. Peter vaatas oma naist: silmad ikka sinised ja soojad, kuid tumedatesse juustesse olid tekkinud hallid triibud, ehkki vanust oli alla viiekümne. Kõhule ja reitele oli hakanud kogunema ümarust ning viimasel ajal oli Clara rääkinud, et peaks hakkama jälle Madeleine’i võimlemisrühmas käima. Kui Peterilt küsiti, kas see oleks hea mõte, taipas ta vait olla.
„Oled sa kindel, et ma ei või kaasa tulla?” küsis Peter rohkem viisakusest kui tõelisest soovist pigistada end Myrna lõksulaadsesse autosse ning loksuda selles terve tee linnani.
„Muidugi. Ma lähen sulle jõulukingitust ostma. Pealegi poleks pärast autos Myrna, minu, sinu ja kingituste jaoks ruumi. Me peaksime su Montréali maha jätma.”
Tilluke auto peatus nende avatud värava juures ja tohutu mustanahaline naine ronis välja. Tõenäoliselt oli see Clara lemmikosa koos Myrnaga tehtud sõitudest. Vaadata, kuidas too oma autost välja või sinna sisse poeb. Clara oli üsna kindel, et Myrna on tegelikult suurem kui auto. Juba suvel oli pöörane vaadata, kuidas ta seal vingerdab, kleit vööni üles kerkinud. Aga Myrna vaid naeris. Talvel oli aga veel naljakam, sest Myrna kandis kohevat roosat parkat, mis tegi ta veel peaaegu kaks korda suuremaks.
„Ma olen saartelt, kulla laps. Ma olen külmakartlik.”
„Sa oled Montréali saarelt,” oli Clara rõhutanud.
„Tõsi,” tunnistas Myrna naerdes. „Aga selle lõunaosast. Ma armastan talve. See on ainus aeg, mil mu nahk läheb roosaks. Mis sa arvad? Kas ma petaksin ära?”
„Mis mõttes?”
„Kas ma paistaksin valge inimesena.”
„Kas sa tahaksid seda?”
Myrna silmad olid parima sõbra poole pöördudes äkitselt tõsiseks muutunud, kuid siis ta naeratas. „Ei. Ei, enam mitte. Hmm.”
Näis, et ta oli oma vastusega rahul ja sellest isegi pisut üllatunud.
Ja nüüd kõmpis see võltsvalge, roosa pingul nahaga, erksavärviliste sallidega naine, peas purpurse tutiga oranž müts, mööda värskelt roogitud jalgrada lähemale.
Varsti on nad Montréalis. See oli lühike sõit, isegi lumega alla pooleteise tunni. Clara ootas jõuluostude tegemisele pühendatud pärastlõunat, kuid tema reisi, iga-aastase Montréali jõulureisi kõrgpunkt oli saladus. Tema isiklik nauding.
Clara Morrow igatses näha Ogilvy jõuluvitriini.
Sel Montréali kesklinna auväärsel kaubamajal oli kõige imelisem jõuluvitriin kogu maailmas. Novembri keskel kaeti suured vaateaknad paberiga, nii et need olid mustad ja tühjad. Siis hakkas põnevus kasvama. Millal pühadeime katte alt vabastatakse? Clara jaoks oli see lapsepõlves olnud isegi põnevam kui jõulurongkäik. Kui levis kuuldus, et Ogilvy on viimaks kattepaberi eemaldanud, kiirustas Clara kesklinna ja otsejoones selle maagilise akna juurde.
Põnevus oli kirjeldamatu. Clara jooksis akna poole, kuid peatus, enne kui see selgelt paistma hakkas. Sulges silmad ja kogus ennast, siis astus edasi ja avas silmad. Ning seal see oli. Clara küla. Koht, kuhu ta läheks, kui pettumused ja maailma kasvav julmus tundlikust väikesest tüdrukust jagu saavad. Oli siis suvi või talv, aga tal tarvitses vaid silmad sulgeda ja ta oligi seal. Kus karud tantsisid ja pardid uisutasid ja viktoriaanlikes kostüümides konnad püüdsid silla pealt kala. Öösel, kui tont tema magamistoa põranda all puhkis ja turtsus ja kraapis, surus ta väikesed sinised silmad kinni ning saatis end läbi võluakna külasse, mida tont kunagi ei leidnud, sest headus valvas sissepääsu.
Hiljem juhtus tema elus aga veel imelisem asi. Ta armus Peter Morrow’sse ja nõustus New Yorgi tormijooksuga vallutamise edasi lükkama. Selle asemel nõustus ta kolima väikesesse külla Montréalist lõuna pool, mida Peter nii armastas. Clara oli linnatüdruk ning seda kanti ta ei tundnud, kuid tema armastus Peteri vastu oli nii suur, et ta isegi ei kõhelnud.
Ning nii see siis kahekümne kuue aasta eest läks, et nutikas ja küüniline kunstiülikooli vilistlane Clara astus
