kuueaastase tütre aseme kohale ja suudles last. Ta hüüdis kolmandasse tuppa kahele suuremale lapsele tere hommikust ning läks siis allakorrusele hommikueinet valmistama.
Kell kolmveerand kaheksa tõmbas Gordon Butcher mantli selga, pani mütsi pähe ja nahkkindad kätte ning astus tagauksest välja kibekülma talvisesse varahommikusse. Kui ta sammus aovalguses läbi aia kuuri juurde, kus seisis tema jalgratas, oleks tuul lõiganud tema põske justkui noaga. Ta tõi ratta kuurist välja, istus sadulasse ja asus mööda kitsast külateed minekule, ning alles siis pääses raju talle tõeliselt kallale.
Gordon Butcher oli kolmkümmend kaheksa aastat vana. Ta ei olnud harilik talutööline. Tema ei pidanud kellegi käske täitma, kui ta just ise seda ei tahtnud. Tal oli oma traktor ning sellega kündis ta lepingu alusel teiste meeste põlde ja koristas teiste meeste viljasaaki. Ta mõtles ainult oma naisele, pojale ja kahele tütrele. Tema varandus koosnes väikesest telliskivimajast, kahest lehmast, traktorist ja künnimeheoskusest.
Gordon Butcheril oli väga kummalise kujuga pea: kukal meenutas hiigelsuure muna teravamat tippu, kõrvad hoidsid peast eemale ning tal puudus vasakpoolne ülemine esihammas. Ent ükski neist asjust ei paistnud mängivat kuigi suurt rolli, kui sa temaga lageda taeva all silmast silma kohtusid. Ta vaatas sind oma rahulike siniste silmadega, milles polnud kübetki pahatahtlikkust, salakavalust ega ahnust. Ning tema suunurkades ei olnud neid peenikesi kibedusekurdusid, mida näeb niivõrd sageli maal töötavate meeste puhul, kes veedavad oma päevi ilmaoludega võideldes.
Tema ainus veidrus, mida ta ka rõõmsalt tunnistas, kui temalt selle kohta küsiti, oli üksinda viibides valjusti omaette rääkimine. Mehe enda sõnul kasvas see harjumus välja asjaolust, et seda sorti töö, mida ta tegi, tähendas kuus päeva nädalas ja kümme tundi päevas täiesti ihuüksinda olemist. “Aeg-ajalt omaenese hääle kuulmine pakub mulle seltsi,” põhjendas ta.
Gordon Butcher sõitis mööda teed, sõtkudes jõhkras vastutuules jõuliselt pedaale.
“Heakene küll,” ütles ta, “heakene küll, no puhu siis natuke. Kas see on parim, mis sa suudad? Heldene aeg! Sind on täna hommikul vaevu tunda!” Tuul huilgas tema ümber, haaras tal mantlist ja trügis raske villa kiudude vahele, läbi mantli all oleva jaki, läbi särgi ja vesti ning puudutas jäise sõrmeotsaga mehe ihu.
“Sa oled täna hommikul ju lausa leige,” sõnas mees. “Pead küll rohkem pingutama, kui tahad mind külmast lõdisema panna.”
Ja nüüd lahustus pimedus kahkjashallis hommikuvalguses ning Gordon Butcher nägi väga madalal pea kohal sombust taevavõlvi ja tuules kihutavaid pilvi. Nii kaugele kui silm seletas, moodustasid hallikassinised pilved, milles oli siin-seal näha mustavaid laike, ühtse tuules liikuva massi, mis libises pea kohalt üle nagu lahtirulluv hiiglaslik metallileht. Kõikjal tema ümber laius Suffolki maakonna kõle ja üksildane madalsoo, miil miili järel kuni lõpmatuseni.
Gordon Butcher väntas edasi. Ta sõitis läbi väikese Mildenhalli linnakese äärealade ja suundus West Row’ külla, kus elas Fordi-nimeline mees.
Ta oli jätnud eelmisel päeval oma traktori Fordi juurde, sest tema järgmine tööülesanne oli künda Fordi jaoks üles neli ja pool aakrit maad Thistley Greeni põllul. Tegu polnud Fordi enda maaga. Seda on oluline meeles pidada, kuid Ford oli see, kes oli palunud teda tööd tegema.
Tegelikult kuulusid need neli ja pool aakrit maad hoopis talunikule nimega Rolfe.
Rolfe oli palunud Fordil maa üles künda, sest Ford, nii nagu ka Gordon Butcher, tegi teistele meestele künnitööd. Fordi ja Gordon Butcheri erinevus seisnes selles, et Ford oli mõnevõrra suurem tegija. Ta oli üsna heal järjel väikesekaliibriline põllumajandusinsener, kellel oli kena maja ja suur aed täis kuure põllutööriistade ja -masinatega. Gordon Butcheril oli ainult üks traktor.
Sel puhul aga, kui Rolfe oli palunud Fordil oma Thistley Greenil asuvad neli ja pool aakrit üles künda, oli Fordil liiga palju tegemist, et töö ise ette võtta, niisiis palkas ta alltöövõtjana Gordon Butcheri.
Kui Butcher jalgrattal kohale jõudis, ei olnud Fordi aias kedagi. Ta pani jalgratta kõrvale, tankis oma traktori kütusega, soojendas mootori üles, kinnitas adra taha, ronis kõrgele juhiistmele ja sõitis Thistley Greenile.
Põld polnud kaugemal kui pool miili ning kella poole üheksa paiku sõitis Butcher traktoriga läbi värava põllu peale. Thistley Green oli ühtekokku umbes saja aakri suurune ning seda ümbritses madal hekk. Ning ehkki tegu oli tegelikult üheainsa suure põlluga, kuulusid selle eri osad eri meestele. Põlde oli kerge eristada, sest igaüht hariti omal viisil. Rolfe’i neli ja pool aakrit asusid teisel pool põllu lõunatara ääres. Butcher teadis, kus põllulapp asub, sõitis traktoriga ümber põllu serva ja suundus seejärel sissepoole, kuni jõudis õigesse kohta.
Põllumaa oli eelmisel sügisel koristatud odrapõld, mis oli kaetud lühikeste ja kõdunevate kollaste viljakõrtega ja alles hiljuti oli seda kooritud, nii et nüüd oli põld kündmisvalmis.
“Tee sügavkündi,” oli Ford Butcherile eelmisel päeval öelnud. “See on suhkrupeedi jaoks. Rolfe külvab sinna suhkrupeeti.”
Odra jaoks küntakse ainult nelja tolli sügavuselt, suhkrupeedi jaoks aga tuleb künda sügavalt – kümne või kaheteistkümne tolli sügavuselt. Hobuse veetav ader ei suuda nii sügavale maasse tungida. Alles sellest ajast saadik, kui kasutusele võeti mootoriga traktorid, on talunikud saanud teha korralikku sügavkündi. Rolfe’i maad oli suhkrupeedi jaoks sügavküntud ka mõned aastad varem, kuid seda polnud teinud Butcher ning kahtlemata oli töö olnud veidi hooletu ja künnimees polnud tunginud nii sügavale, kui oleks pidanud. Oleks ta seda teinud, oleks see, mis pidi juhtuma täna, juhtunud juba tookord ning asjalood olnuksid hoopis teised.
Gordon Butcher asus kündma. Ta sõitis põllul edasi-tagasi, vajutas adra iga korraga üha sügavamale, kuni viimaks tungis see kaheteistkümne tolli sügavusele pinnasesse ning keeras edasi liikudes üles pehme ja ühtlase musta mullavalli.
Tuul puhus nüüd valjemini, tormas lõikavkülmalt merelt üle lagedate Norfolki põldude, üle Saxthorpe’i, Reephami, Honinghami, Swaffhami ja Larlingi ning üle piiri Suffolkisse Mildenhalli ja Thistley Greenile, kus Gordon Butcher istus sirgelt oma traktoriistmel ning sõitis edasi-tagasi üle kollaste odrakõrtega kaetud põllumaa, mis kuulus Rolfe’ile. Gordon Butcher tundis läheduses lume teravat ja karget hõngu. Ta nägi madalat taevavõlvi, mis polnud enam mustatäpiline, vaid kahvatu ja valkjashall, libisemas ühtse lahtirulluva metallilehena pea kohalt üle.
“Noh,” sõnas ta ja tõstis häält, et see kostaks üle traktori mürina. “Sa oled täna kindlasti kellegi peale pahane. Missugune võimas puhumine ja vilistamine ja külmetamine. Nagu mõni naine,” lisas ta. “Just nagu mõni naine teinekord õhtuti,” ning ta hoidis pilgu künnivaol ja naeratas.
Keskpäeval jättis ta traktori seisma, ronis istmelt maha ja kaevus taskusse oma lõunasöögi järele. Ta leidis toidupaki ning istus ühe suure traktoriratta äärde tuulevarju. Ta sõi suuri leivakamakaid ja imeväikesi juustutükke. Tal polnud midagi joodavat kaasas, sest tema ainuke termos oli traktori raputamise tõttu kaks nädalat varem puruks kukkunud, ning sõjaajal – sest tegu oli 1942. aasta jaanuarikuuga – ei olnud uut termost kusagilt saada. Umbes viisteist minutit istus ta maapinnal ratta tuulevarjus ja lõunatas. Seejärel ajas ta end püsti ja uuris adrapulka.
Erinevalt teistest kündjatest ühendas Butcher oma adra alati puidust adrapulgaga traktori külge, sel põhjusel, et kui ader mõne juurika või suure kivi taha kinni peaks jääma, murduks adrapulk lihtsalt kohe pooleks, nii et ader jääb maha ning adraterad ei saa tõsiseid kahjustusi. Madalsoode piirkonnas leidub igal pool kohe maapinna pealmise kihi all iidsete tammepuude hiiglaslikke
