et mul on imetabased sõrmed. Minu sõrmed,” kiitis ta ja tõstis mõlemad käed enda ette õhku, “on vilkamad ja nutikamad kui maailma parima klaverimängija omad!”
“Kas te olete klaverimängija?”
“Ärge olge rumal,” pahandas mees. “Kas ma näen välja nagu klaverimängija?”
Heitsin pilgu tema sõrmedele. Need olid nii kauni kujuga, nii sihvakad, pikad ja elegantsed, et ei paistnud üleüldse tema ülejäänud keha juurde kuuluvat. Need nägid välja nagu ajukirurgi või kellameistri sõrmed.
“Minu töö,” jätkas pöidlaküüdimees, “on sada korda keerulisem kui klaverimäng. Klaverimängu võib iga pooletoobinegi selgeks õppida. Tänapäeval õpivad peaaegu igas kodus pisitillukesedki lapsed klaverimängu. Eks ole ju nõnda?”
“Enam-vähem,” ütlesin.
“Muidugi on see nõnda. Aga isegi kümne miljoni inimese seas pole ühtki sellist, kes suudaks ära õppida selle, mida mina oskan. Isegi mitte kümne miljoni seas. Mis te selle peale kostate?”
“Hämmastav,” ütlesin.
“Pagana õige, et see on hämmastav,” ütles mees.
“Ma arvan, et ma tean, millega te tegelete,” ütlesin. “Te teete mustkunstitrikke. Olete silmamoondaja.”
“Mina?!” norsatas mees. “Silmamoondaja? Kas te kujutate mind ette vastikutel lastepidudel küülikuid kõvakübara seest välja tõmbamas?”
“Sel juhul olete kaardimängija. Kutsute inimesi mängima ning jagate kaardid nii, et saate alati enda kätte parimad kombinatsioonid.”
“Mina?! Närune kaardipetis?!” hüüdis pöidlaküüdimees. “Kõige hädisem räkit, mida välja mõelda annab.”
“Hea küll. Annan alla.”
Sõitsin nüüd tasasel kiirusel, mitte rohkem kui nelikümmend miili tunnis, et mind uuesti kinni ei peetaks. Olime jõudnud Londoni-Oxfordi maanteele ning liikusime allamäge Denhami poole.
Äkitselt tõstis mu kaasreisija üles musta nahast püksirihma. “Kas tuleb tuttav ette?” küsis ta. Rihmal oli ebahariliku kujuga messingpannal.
“Hei!” ütlesin ma. “See on ju minu oma! See on minu rihm! Kust te selle saite?”
Mees tõmbas suu muigele ja viibutas püksirihma õrnalt käes. “Mis te arvate, kust ma selle sain?” küsis ta. “Teie püksivärvli pealt, muidugi mõista.”
Lasin käe alla ja kompasin püksirihma. See oli kadunud.
“Te tahate öelda, et võtsite selle mul vöölt, samal ajal kui mina autot juhtisin?” küsisin ma rabatult.
Pöidlaküüdimees noogutas ja jälgis mind pidevalt oma väikeste mustade rotisilmadega.
“See on võimatu,” ütlesin ma. “Te oleksite pidanud pandla lahti tegema ja libistama kogu asjanduse aasade vahelt välja. Ma oleksin näinud, kui te seda teete. Ja isegi kui ma ei oleks näinud, oleksin tundnud.”
“Ah, aga ei tundnud, ega ju?” ütles tema võidukalt. Ta kukutas püksirihma endale sülle ning korraga ripnes tal sõrmede vahel pruun kingapael. “Ja kuidas siis sellega on?” hüüdis ta ja kõlgutas kingapaela.
“Mis siis sellega olema peab?” ütlesin mina.
“On kellelgi siin ehk kingapael kaotsi läinud?” küsis mees irvitades.
Kiikasin alla oma kingade poole. Ühe kinga pael oli kadunud.
“Pagana pihta!” ütlesin mina. “Kuidas te küll seda tegite? Ma ei näinud teid kordagi alla kummardamas.”
“Teie ei näinud üldse midagi,” sõnas mees uhkusega. “Te ei näinud, et ma üldse liigutanudki oleks. Ja kas teate, mispärast?”
“Jah,” ütlesin. “Sest teil on imetabased sõrmed.”
“Täpipealt!” hüüdis tema. “Te olete päris kiire taibuga.” Mees nõjatus vastu istme seljatuge ja pahvis oma käsitsikeeratud sigaretti, puhudes peenikese suitsujoa vastu tuuleklaasi. Ta teadis, et need kaks trikki olid mulle sügava mulje jätnud, ja ta oli sellega väga rahul. “Ma ei taha hiljaks jääda,” lausus ta. “Kui palju kell on?”
“Kell on teie ees armatuurlaual,” vastasin.
“Ma ei usalda autokellasid,” ütles mees. “Mis teie käekell näitab?”
Sikutasin varruka üles, et vaadata aega käekellalt. See oli kadunud. Vaatasin mehe poole. Tema vaatas mulle vastu ja irvitas.
“Te võtsite selle ka,” sõnasin. Ta sirutas käe välja ja minu käekell lebas tema peopesal. “Päris kena vidin,” ütles ta. “Parim kvaliteet. Kaheksateistkaraadisest kullast. Ühtlasi kerge maha müüa. Esmaklassilisest kaubast ei ole kunagi raske lahti saada.”
“Ma tahaksin seda tagasi, kui teil midagi selle vastu ei ole,” ütlesin ma üsna pahuralt.
Ta asetas käekella ettevaatlikult enda ette nahkalusele. “Teilt ei näppaks ma midagi, peremees,” ütles ta. “Teie olete mu semu. Te pakute mulle küüti.”
“Seda on rõõm kuulda,” laususin.
“Ma ainult vastan teie küsimusele,” jätkas ta. “Te küsisite, millega ma elatist teenin, ja mina näitan teile.”
“Mis te minult veel pihta olete pannud?”
Ta naeratas jälle ning hakkas nüüd jakitaskutest üksteise järel mulle kuuluvaid asju välja võtma: mu juhiloa, neljase võtmekimbu, mõned naelased rahatähed, mõned mündid, kirjastajalt saadud kirja, mu päevaraamatu, nüriks kulunud vana pliiatsijupi, välgumihkli ning lõpetuseks mu naise kauni, vana, safiiri ja pärlitega sõrmuse. Kavatsesin viia sõrmuse Londonisse juveliiri juurde, sest üks pärl oli kaduma läinud.
“Vaat see on veel üks kena asjandus,” ütles mees ja keerutas sõrmust sõrmede vahel. “Kaheksateistkümnendast sajandist, kui ma ei eksi – kuningas George III valitsusajast.”
“Teil on õigus,” ütlesin ma pahviks löödult. “Teil on täiesti õigus.”
Ta asetas sõrmuse teiste asjade juurde nahkalusele.
“Nii et te olete siis taskuvaras,” sõnasin.
“Mulle ei meeldi see sõna,” vastas mees. “See on tahumatu ja labane sõna. Taskuvargad on tahumatud ja labased inimesed, kes teevad ainult lihtsaid amatööritöid. Nad näppavad raha pimedatelt vanaprouadelt.”
“Kuidas te ennast siis nimetate?”
“Mina? Mina olen sõrmesepp. Olen elukutseline sõrmesepp.” Mees lausus need sõnad pühalikult ja uhkusega, just nagu teataks ta mulle, et on Kuningliku Kirurgide Kolledži president või Canterbury peapiiskop.”
“Ma pole seda sõna kunagi varem kuulnud,” ütlesin ma. “Kas te mõtlesite selle ise välja?”
“Muidugi mõista ei mõelnud ma seda ise välja,” vastas mees. “Niimoodi
