Poisile aga ütles ta: “Parem tule sealt nüüd ära, poisu. See elukas on ohtlik.”
“Ma tahan, et nad ta lahti laseksid!” hüüdis poiss ja hoidis endiselt kilpkonna pead enda vastas. “Öelge neile, et nad ta vabaks laseksid!”
“Kas te saate aru, et loom võib ta iga hetk tappa?” küsis hotellijuhataja poisi isalt.
“Jätke ta rahule,” vastas poisi isa.
“Rumal jutt,” ütles juhataja. “Minge ja tooge ta ära. Aga tehke kähku. Ja olge ettevaatlik.”
“Ei,” ütles isa.
“Mis tähendab “ei”?” küsis juhataja. “Need tegelased on eluohtlikud! Kas te siis aru ei saa?”
“Saan küll,” vastas isa.
“Siis taeva päralt, tooge poiss sealt ometi ära!” hüüdis hotelli juhataja. “Kui te seda ei tee, juhtub väga kole õnnetus.”
“Kellele see loom kuulub?” uuris isa. “Kellele kilpkonn kuulub?”
“Meile,” vastas juhataja. “Hotell ostis ta endale.”
“Sellisel juhul tehke mulle teene,” ütles poisi isa. “Lubage ma ostan ta teilt ära.”
Hotelli juhataja vaatas isa poole, kuid ei lausunud sõnagi.
“Te ei tunne mu poega,” jätkas isa vaikselt. “Ta läheb lolliks, kui kilpkonn hotelli viiakse ja tapetakse. Ta satub hüsteeriasse.”
“Tooge ta sealt lihtsalt ära,” kordas juhataja. “Ja tehke kähku.”
“Ta armastab loomi,” ütles isa. “Ta tõepoolest armastab neid. Ta kõneleb nendega.”
Pealtvaatajad olid vaikselt ja üritasid kuulatada, mida räägitakse. Keegi ei lahkunud. Kõik seisid nagu hüpnotiseeritult.
“Kui me tal minna laseme,” ütles hotelli juhataja, “püütakse ta lihtsalt uuesti kinni.”
“Võib-olla,” vastas isa. “Aga nad oskavad ujuda.”
“Ma tean, et nad oskavad ujuda,” ütles hotelli juhataja. “Ta püütakse sellegipoolest kinni. Tegu on väärtusliku kaubaartikliga, te peate seda mõistma. Juba ainuüksi kilp on suurt summat väärt.”
“Kuludest ma ei hooli,” vastas isa. “Ärge selle pärast muretsege. Ma soovin looma ära osta.”
Poiss põlvitas ikka veel liival kilpkonna kõrval ja silitas looma pead.
Hotelli juhataja võttis rinnataskust taskurätiku ja hakkas sõrmi pühkima. Teda ei vaimustanud mõte, et peab kilpkonnast loobuma. Arvatavasti oli tal õhtusöögimenüü juba paika pandud. Teisalt jälle ei olnud tal mingit soovi, et tema erarannal sel hooajal juba järjekordne jube õnnetus juhtuks. Hr Wassermanist ja kookospähklist piisab selleks aastaks küll, tänan väga, ütles ta endale.
Isa ütles: “Kui te mul looma ära osta lubaksite, hr Edwards, siis peaksin ma seda isiklikult mulle osutatud suureks teeneks. Ja ma luban, et te ei kahetse seda. Ma kannan selle eest hoolt.”
Juhataja kulmud kerkisid tolli murdosa võrra kõrgemale. Ta oli asja iva ära tabanud. Talle pakuti pistist. See oli teine asi. Mõne sekundi jooksul jätkas ta taskurätikuga käte pühkimist. Siis kehitas ta õlgu ja sõnas: “Noh, ma arvan, et kui see poisi enesetunnet parandab…”
“Tänan teid,” ütles isa.
“Oh, tänan teid!” hüüdis ema. “Suur-suur tänu teile!”
“Willy,” ütles hotelli juhataja ja kutsus kaluri enda juurde.
Kalur astus ette. Ta tundus olevat suures segaduses. “Ma ei ole midagi seesugust elu sees näinud,” ütles ta. “See vana kilpkonn oli kõige sõjakam loom, kelle ma kunagi kinni olen püüdnud! Ta pani vastu nagu põrguline, kui me ta randa tõime! Selleks oli vaja kõiki kuut meest, et ta kuivale maale tirida! See poiss on arust ära!”
“Jah, ma tean,” vastas juhataja. “Aga nüüd tahan ma, et te loomal minna laseksite.”
“Laseksime tal minna?!” hüüdis kalur hämmeldunult. “Seda elukat ei tohi mingil juhul lahti lasta, hr Edwards! Ta on rekordipurustaja! Ta on suurim kilpkonn, kes siin saarel eales kinni on püütud! Kahtlemata suurim! Ja kuidas jääb meie rahaga?”
“Te saate oma raha.”
“Ma pean ka ülejäänud viiele maksma,” ütles kalur ja viipas käega ranna poole.
Umbes saja jardi kaugusel veepiiril seisid teise paadi kõrval viis mustanahalist, peaaegu alasti meest. “Tegime seda kuuekesi, võrdses jaos,” jätkas kalur. “Ma ei saa kilpkonnal minna lasta, enne kui oleme oma raha kätte saanud.”
“Ma kinnitan oma sõnaga, et te saate raha kätte,” lubas juhataja. “Kas teile sellest ei piisa?”
“Ma panen sellele kinnitusele oma nime alla,” sõnas poisi isa ette astudes. “Ja kõik kuus kalurit saavad ka lisaboonust, kui te ta kohe lahti lasete. Ma mõtlen otsekohe, silmapilk.”
Kalur silmitses poisi isa. Siis vaatas ta hotelli juhataja poole. “Hea küll,” lausus ta. “Kui te nõnda soovite.”
“Siin on üks tingimus,” ütles isa. “Enne kui te oma raha saate, peate lubama, et ei istu kohe paati ega ürita teda uuesti kinni püüda. Igatahes mitte täna õhtul. Kas saite aru?”
“Muidugi,” vastas kalur. “Oleme kokku leppinud.” Ta pööras ringi ja pistis mööda randa jooksu, hüüdes ülejäänud viit kalurit. Ta hüüdis neile midagi, mida me ei kuulnud, ning minuti või paari pärast tulid kõik kuus üheskoos tagasi. Viiel mehel oli käes pikk ja jäme puidust teivas.
Poiss põlvitas ikka veel kilpkonna pea kõrval. “David,” ütles isa talle leebelt. “Nüüd on kõik hästi, David. Nad lasevad tal minna.”
Poiss vaatas enda ümber ringi, kuid ei võtnud käsi kilpkonna kaela ümbert ära ega tõusnud püsti. “Millal?” küsis ta.
“Nüüd,” vastas isa. “Kohe praegu. Tule nüüd parem ära.”
“Kas lubad?” küsis poiss.
“Jah, David, ma luban.”
Poiss lasi käed lahti. Ta ajas end püsti ja astus mõned sammud tagasi.
“Hoidke kõik eemale!” hüüdis Willy-nimeline kalur. “Hoidke kaugele eemale, palun!”
Seltskond liikus rannal mõne jardi võrra tagasi. Köievedajad lasksid köiest lahti ja taganesid koos teistega. Willy laskus käpuli ja hiilis väga ettevaatlikult kilpkonna ühele küljele. Seejärel hakkas ta köie sõlme lahti harutama. Selle käigus vaatas ta hoolikalt ette, et ei satuks suurte loibade ulatusse.
Kui köis oli lahti sõlmitud, roomas Willy tagasi. Siis astusid ülejäänud viis kalurit oma vaiadega ette. Vaiad olid umbes seitsme jala pikkused ja tohutult jämedad. Kalurid surusid vaiad kilpkonna kilbi alla ja hakkasid suurt looma kilbil küljelt küljele kiigutama. Kilbil oli kõrge kuppel ja selle kuju sobis kiigutamiseks hästi.
“Üles
