ta ümber!” laulsid kalurid. “Üles ja ümber! Keerake ta ümber! Veel üks kord, ja valmis!”
Kilpkonn vajus sügavalt ühele küljele ja prantsatas õiget otsa pidi tagasi liivale.
Kuid ta ei hakanud otsekohe minema. Suur pruun pea tuli kilbi alt välja ning vaatas otsivalt ja ettevaatlikult ringi.
“Mine, kilpkonn, mine!” hüüdis väike poiss. “Mine tagasi merre!”
Kilpkonna kaks musta silma raskete laugude all vaatasid üles poisi poole. Silmad olid säravad ja elavad, täis kõrgele eale omast tarkust. Poiss vastas kilpkonna pilgule, ning nüüd, kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl mahe ja sügav. “Head aega, vanataat,” ütles ta. “Mine seekord kaugele ära.” Mustade silmade pilk püsis veel mõne sekundi jooksul poisil. Keegi ei liigutanud. Seejärel pööras tohutu loom ülima väärikusega ringi ja hakkas ookeanipiiri poole tatsuma. Ta ei kiirustanud. Ta liikus hillitsetul sammul üle liivaranna, suur kilp liikudes kergelt küljelt küljele kõikumas.
Seltskond vaatas vaikides pealt.
Kilpkonn astus vette.
Ta liikus üha edasi.
Peagi ta juba ujus. Nüüd viibis ta omas elemendis. Ta ujus nõtkelt ja väga kiiresti, pea kõrgele üles kergitatud. Meri oli tüüne ja ujumisest tekkisid väikesed lained, mis kulgesid lehvikuna tema taga kummalgi pool nagu paadi kiilulained.
Kulus mitu minutit, enne kui me ta silmist kaotasime, ning selleks ajaks oli ta jõudnud poolele teele silmapiirini.
Hotellikülalised hakkasid aeglaselt tagasi hotelli poole sammuma. Nad olid kummaliselt vaiksed. Keegi ei naljatanud ega töganud enam, keegi ei naernud. Midagi oli juhtunud. Midagi veidrat oli pühkinud üle ranna.
Läksin tagasi oma väikesele rõdule ja võtsin, sigaret käes, istet. Mind tegi rahutuks tunne, et sellega pole lugu veel lõppenud.
Järgmisel hommikul kell kaheksa tõi Jamaica tüdruk (seesama, kes oli mulle rääkinud hr Wassermanist ja kookospähklist) mulle tuppa klaasi apelsinimahla.
“Hotellis on täna hommikul suur segadus,” sõnas ta, kui asetas klaasi lauale ja tõmbas kardinad eest. “Kõik lasevad ringi nagu hullumeelsed.”
“Mispärast? Mis juhtus?”
“See väike poiss kaheteistkümnendast toast on kadunud. Läks öösel kaduma.”
“Te mõtlete seda kilpkonnapoissi?”
“Just sedasama,” kinnitas toatüdruk. “Tema vanemad teevad kohutavat lärmi ja juhataja on hullumas.”
“Kui kaua ta on kadunud olnud?”
“Umbes kaks tundi tagasi leidis isa poisi voodi tühjana. Aga ma arvan, et ta võis kaduda millal tahes öö jooksul.”
“Jah,” ütlesin mina. “Küllap võis.”
“Kõik hotellis otsivad teda maa alt ja maa pealt,” ütles tüdruk. “Ja politseiauto jõudis just kohale.”
“Vahest tõusis ta vara ja läks kaljudele turnima,” pakkusin.
Toatüdruku suurte ja tumedate, murest vaevatud ilmega silmade pilk püsis hetkeks mu näol ning liikus siis eemale. “Ma ei usu,” vastas ta ja astus toast välja.
Tõmbasin riided selga ja tõttasin alla rannale. Seal seisid kaks khakirohelises mundris kohalikku politseinikku ja hotelli juhataja hr Edwards. Hr Edwards oli see, kes kõneles. Politseinikud kuulasid kannatlikult. Taamal, ranna kummaski otsas silmasin väikesi inimsalku, nii hotelliteenijaid kui ka -külalisi, kes hargnesid laiali ja suundusid kaljude poole. Oli kaunis hommik. Taevas oli suitsusinine, kergelt kollaka varjundiga. Päike oli juba tõusnud ja külvas tüünele merele sillerdavaid briljante. Ning hr Edwards kõneles valjul häälel kahe kohaliku politseinikuga ja vehkis kätega.
Soovisin abiks olla. Mida ma peaksin tegema? Millises suunas liikuma? Oleks mõttetu lihtsalt teistele järgneda. Niisiis kõndisin lihtsalt hr Edwardsi suunas.
Umbes sel hetkel märkasin kaluripaati. Pikk puidust kanuu üheainsa masti ja lehviva pruuni purjega oli veel üsna kaugel merel, kuid tuli ranna poole. Kaks kohalikku pardal, kumbki paadi teises otsas, aerutasid jõuliselt. Nad aerutasid väga jõuliselt. Aerud kerkisid ja langesid sellise kohutava kiirusega, just nagu osaleksid nad võidusõidul. Jäin seisma ja silmitsesin neid. Millest selline suur rutt kaldale jõuda? Ilmselgelt oli neil midagi rääkida. Hoidsin pilgu paadil. Endast vasakul kuulsin hr Edwardsit ütlemas kahele politseinikule: “See on täiesti naeruväärne. Ma ei saa lubada olukorda, kus inimesed lihtsalt niisama hotellist kaovad. Otsige ta parem kiiresti üles, kas saate aru? Ta on kas üksinda kuhugi uitama läinud ja ära eksinud või siis röövitud. Mõlemal juhul on politsei kohustatud…”
Kalapaat libises üle merevee ja liugles veepiiril liivale. Mõlemad mehed heitsid aerud käest ja hüppasid paadist välja. Nad pistsid mööda randa jooksu. Tundsin eespool jooksjas ära Willy. Kui ta märkas hotelli juhatajat ja kahte politseinikku, võttis ta suuna otse nende poole.
“Hei, hr Edwards!” hüüdis Willy. “Me nägime äsja täiesti pöörast asja!”
Hotelli juhataja kangestus ja ta kael tegi nõksatuse taha. Kaks politseinikku jäid endiselt häirimatuks. Nad olid erutatud inimestega harjunud. Nad puutusid sellistega iga päev kokku.
Willy jäi kolmiku ette seisma, rind hingeldamisest tõusmas ja vajumas. Teine kalur jõudis talle järele. Mõlemad mehed olid alasti, kui mitte arvestada tibatillukest niudevööd, ning nende must nahk läikis higist.
“Aerutasime täiel kiirusel pika tee,” ütles Willy oma hingetu oleku vabanduseks. “Arvasime, et peaksime tagasi tulema ja rääkima teile nii kiiresti kui võimalik.”
“Rääkima mida?” küsis hotelli juhataja. “Mida te nägite?”
“See oli pöörane! Täiesti pöörane!”
“Asu ometi asja juurde, Willy, taeva päralt.”
“Te ei usu seda,” ütles Willy. “Keegi ei usuks seda ealeski. Eks ole mul õigus, Tom?”
“On küll,” kinnitas teine kalur hoogsalt noogutades. “Kui Willy poleks olnud koos minuga, et seda kinnitada, poleks ma seda isegi uskunud!”
“Uskunud mida?” küsis hr Edwards. “Öelge meile lihtsalt, mida te nägite.”
“Olime varakult välja sõitnud,” ütles Willy. “Umbes kell neli täna hommikul, ja arvatavasti olime jõudnud rannast paari miili kaugusele, enne kui läks piisavalt valgeks, et midagi korralikult näha. Äkitselt tõuseb päike ja me näeme enda ees mitte rohkem kui viiekümne jardi kaugusel midagi, mida me ei suuda uskuda, ehkki me seda oma silmaga näeme…”
“Mida?” nähvas hr Edwards. “Taeva päralt, asuge ometi asja juurde.”
“Me näeme seal eemale ujumas seda vana hiigelkilpkonna, seda, kes oli eile rannal, ja me näeme poissi istumas kõrgel kilpkonna kilbil ja ta ratsutab temaga nagu hobusel üle mere!”
“Te peate seda uskuma!” hüüdis teine kalur. “Mina nägin seda ka, nii et te peate seda uskuma.”
Hr Edwards
