ning ta istus sirgelt ja põrnitses sõnagi lausumata maanteed otse ees.
“Küllap te aitate siis kihlveomasinate juures või midagi taolist,” ütlesin.
“See on veelgi mõttetum,” vastas mees. “Nende viletsate masinate juures töötamises ja tobudele piletite müümises pole midagi huvitavat. Iga loll saab sellega hakkama.”
Tekkis pikk vaikus. Otsustasin teda enam mitte küsitleda. Mulle tuli meelde, kuidas mind ennast oli mu pöidlaküüdipäevil ärritanud, kui autojuhid mulle muudkui küsimusi esitasid. Kuhu sa lähed? Miks sa sinna lähed? Mis tööd sa teed? Oled sa abielus? Kas sul pruuti ka on? Mis ta nimi on? Kui vana sa oled? Ja nõnda edasi ja edasi. Ma vihkasin seda.
“Andke andeks,” ütlesin ma. “Pole minu asi, millega te tegelete. Häda on selles, et ma olen kirjanik ja enamik kirjanikke on kohutavalt uudishimulikud.”
“Te kirjutate raamatuid?” küsis mees.
“Jah.”
“Raamatute kirjutamine sobib,” ütles mees. “Seda nimetan ma oskustööks. Ka mina tegelen oskustööga. Inimesed, keda ma põlgan, on need, kes teevad kogu elu vastikut üksluiset tööd, mis ei eelda neilt mitte mingisugust oskust. Saate aru, mida ma mõtlen?
“Jah.”
“Elu saladus,” ütles mees, “on saada väga-väga osavaks mõnes tegevuses, mida on väga-väga raske teha.”
“Nagu teie seda olete,” laususin.
“Täpselt. Teie ja mina mõlemad.”
“Kust te võtate, et mina oma tööd hästi teen?” uurisin. “On kohutavalt palju halbu kirjanikke.”
“Te ei sõidaks sellise autoga, kui oma tööd hästi ei teeks,” vastas mees. “Küllap maksis see väike asjandus kenakese summa.”
“Odav see just ei olnud.”
“Mis ta ka välja pigistab?” uuris ta.
“Sada kakskümmend üheksa miili tunnis,” vastasin.
“Vean kihla, et ta seda ei suuda.”
“Vean kihla, et suudab.”
“Kõik autotootjad on valevorstid,” lausus mees. “Sa võid osta ükskõik millise auto ja see ei võta eales välja niipalju, nagu tootjad reklaamis lubavad.”
“See siin võtab.”
“Andke gaasi ja tõestage,” ütles mees. “Laske käia, peremees, andke gaasi ja vaatame, mis ta suudab.”
Chalfont St Peteri juures oli ringtee ja kohe pärast seda tuli pikk ja sirge eraldatud kiirtee lõik. Sõitsime ringteelt maha kiirteele ja ma vajutasin jala gaasipedaalile. Suur auto paiskus edasi nagu nõelast torgatult. Umbes kümne sekundiga olime üheksakümne peal.
“Imetore!” hüüdis mees. “Kaunis! Laske edasi!”
Surusin gaasipedaali vastu auto põrandat ja hoidsin seda paigal.
“Sada!” hüüdis mees. “Sada viis! Sada kümme! Sada viisteist! Las käia! Ärge andke järele!”
Sõitsin maantee välimisel real ning me tuiskasime mööda mitmest autost, just nagu oleksid need paigal seisnud: rohelisest Minist, suurest kreemikast Citroënist, valgest Land Roverist, hiiglaslikust kastiautost ja oranžist Volkswageni minibussist.
“Sada kakskümmend!” hüüdis mu reisija ja hüples üles-alla. “Las käia! Las käia! Suruge ta saja kahekümne üheksa peale!”
Samal hetkel kuulsin ma politseisireeni huilgamist. See kõlas nii valjusti, et paistis tulevat lausa autosalongi seest ning siis ilmus meie kõrvale sisemisele reale mootorrattapolitseinik, sõitis meist ette ja andis käega märku peatumiseks.
“Oh, issaristike!” ütlesin mina. “See läks nüüd küll pahasti!”
Võmm oli arvatavasti sõitnud meist möödudes saja kolmekümnega ning aeglustamine võttis tal kenakese aja. Lõpuks peatas ta mootorratta teeservas ja mina pidasin auto kinni tema taga. “Ma ei teadnudki, et politseimootorrattad nii kiiresti sõita suudavad,” märkisin üsna tujutult.
“See seal suudab,” ütles mu reisija. “See on samast puust masin, mis teiegi oma. See on BMW R9OS. Kiireim ratas maanteel. Selliseid nad tänapäeval kasutavadki.”
Võmm ronis mootorrattalt maha ja toetas masina jalatoele. Seejärel tõmbas ta kindad käest ja asetas hoolikalt istmele. Nüüd polnud tal enam kuhugi kiiret. Me olime seal, kus me tema arvates olema pidimegi, ning ta teadis seda.
“See tähendab tõelist jama,” laususin. “See ei meeldi mulle mitte üks teps.”
“Ärge rääkige temaga rohkem kui hädavajalik, saate aru,” sõnas mu kaaslane. “Istuge lihtsalt paigal ja hoidke mokk maas.”
Nagu ohvrile lähenev timukas, jalutas võmm aeglaselt meie poole. Ta oli suur ja lihav vatsakas mees ning sinised püksid olid liibunud tema hiiglaslike reite ümber. Ta oli kaitseprillid üles kiivri peale tõstnud, tuues nähtavale laiade põskedega lõkendava näo. Istusime seal süüdlaslikult nagu koolipoisid ja ootasime tema kohalejõudmist.
“Vaadake selle mehega ette,” sosistas mu reisija. “Ta paistab olevat tulivihane.”
Võmm astus minu lahtise akna juurde ja asetas ühe lihava kämbla aknaraamile. “Kuhu kiiret?” küsis ta.
“Ei mingit kiiret, inspektor,” vastasin mina.
“Vahest on teil tagaistmel sünnitav naine ja te kiirustate teda haiglasse viima? Kas asi on selles?”
“Ei, inspektor.”
“Või äkki teil on maja leekides ja te tuiskate koju, et päästa teiselt korruselt oma pere?” Tema hääletoon oli hädaohtlikult mahe ja pilkav.
“Mu maja ei ole leekides, inspektor.”
“Sellisel juhul,” sõnas politseinik, “olete te endale kenakese jama kaela tõmmanud, kas pole? Kas te teate, milline on siin riigis kiirusepiirang?”
“Seitsekümmend,” vastasin.
“Ja kas te palun ütleksite mulle täpselt, kui kiiresti te äsja sõitsite?”
Kehitasin õlgu ega vastanud. Kui politseinik uuesti rääkima hakkas, tõstis ta oma häält nii, et ma lausa võpatasin. “Sada kakskümmend miili tunnis!” haugatas ta. “See teeb viiskümmend miili üle lubatud kiiruse!”
Mees pööras pea eemale ja sülgas välja suure tatiläraka. See maandus mu auto poritiival ja valgus üle kauni sinise värvi alla. Seejärel pööras politseinik pea uuesti meie poole ning silmitses vihaselt mu kaasreisijat.
“Ja kes teie olete?” küsis ta teravalt.
“Tema on hääletaja,” selgitasin. “Ma pakun talle küüti.”
“Ma ei küsinud teie käest,” ütles politseinik. “Ma küsisin temalt.”
“Kas
