teistest samaalalisist kirjutisist, pean asjaolu, et kõik on kirjutet alasti olles, ja ära imesta siis, kui mu vaimgi end vahel liig paljaks kisub, et pean häbenema & viigilehte otsima.
Sul on korrektuuri tehes see võimalik, ehk koguni enne ladumist kärbi nii palju kui hääks arvad, kuidas „Looming“u napp ruum seda nõuab. Ainult siis, – kärpimise korral, oleks hää, kui käsikirjad taga-si saaksin, tulevikus iseseisva raamatuna ilmutamiseks.1411 Kärpimata osadest manguksin aga äratõmbeid, nagu said Sa ise kunagi Itaalia kir-jast, – see kergitaks mu koostamisvaeva, kui ehk õnnestub leida trüki-võimalusi. Umbes kümne päeva pärast, ehk varemgi on mu läkitus sääl. Värsse nii kaua ei saada, kuni ilmuvad kirjad: ei taha liig palju ruumi enda alla võtta. Võib olla sulen nüüdki mõne teise avaldamisvõimaluse, aga lohutun sellega, et nii mõnigi leiab ruumi & honoraari „Olion“is. „Looming“u kausta vähenedes, oleks ehk parem olnud reisikirju üldse mitte kirjutada, ehk kui, – siis mujal avaldada, aga nagu juba maini-sin, saame sellest üle nende katkendilise – valit kohtade ilmutamisega „L–s“, kuna kärbit kohad hiljem trükki pääseksid. Toimi siis täisvo-lilise toimetajana, ja kui ajakirja toimkond kuidagi kulmu kortsutab, siis olen kohe valmis katkestama. „Saadana varjuks“1412 mu kirjutis küll saada ei taha, sest olen selle viskand kerge käega – mitte koor-maks ega raskuseks Sulle, ega lugejaile, ka eneselle mitte. Järgnevas osas saan veelgi kergemalt kirjutada, kuna Madridini on Hispaania ise raske (masendav ehk isegi!), ja mu senine meeleolu ei ole nii mõnin-gail põhjusil roosiline olnud, samuti on puudunud rahulikud kirjuta-misevõimalused. Oleme praegugi mures Siutsi (Kalifornias haigestund) venna pärast, kelle Eestisse toimetamise eest hoolitseda tuleb, ja nii on teisigi muresi – rahalisi & muid. Korter on korraldamata, kõik on alles segi ja tahab seada, – sest tühjade tubade eest 100 kr. kuus maksa, – see oleks absurdsus, Tuleb üht & teist hanki, et jõulukski kaosist väljuda. Ent vähem enesest, rohkem üldsusest!
1411 Sellist raamatut ei ilmunud.
1412 Henrik Visnapuu värssromaan, mis alustas ilmumist Loomingus 1927 ja jätkus pike-mate vaheaegadega läbi mitme aastakäigu.
634
Oleksin alguses juba tervitama pidanud Pen-kongressilt saabu-misega! Nagu näha, pääle Su fotoaparaadi ohvri, on istung nõudnud inimelugi. Oleks kurb, kui nii suured kaotused millegiga tasut & kaet ei oleks, sest senine pen-klubi tegevus on misäärselt silmapaistmatu & saamatu: ei mingisugust üldulatuslist algatust, ei mingisugust te-gelikku sammu ei koostöö, ei tõlgete asjus. (Või tahab see asutis ku-juneda mingisuguseks kirjanduslikkude rendez-vous’de korraldajaks, mõne monooklitet h–ra smokingilõike & suuruse demonstreerimiseks, kõnekunsti kateedriks valituile, kes, nagu Sa isegi kirjutasid, on iseen-nast täis – blaseerund vaimukangelased?). Võib olla oli tänavune koos-olek tagajärjerikkam töötulemusilt, millest Sa muidugi pikemalt kir-jutad „Looming“us, – võib olla eksin omis arvamisis? Päälegi näib, et meie, ega teised maad pole kaitstud Adamsite & Lindede eest. Nii võib Pen-klubi tegevus kujuneda kirjanduslikuks proovireisimiseks – ilma proovideta päälegi. See oleks vaimusuuruste sääsekurnamine, mingisu-gune sumamine ilusate sõnade labürindis, Ariadne niiti leidmata. Isik-line tutvuste sobitamine on ju kõigiti kasulik, aga see ei vii harilikult üldsuse huvideni, see ei võimalda veel asuda suurimate ülesannete teos-tamisele, – seda saab ka ilma Pen-klubi kaasabita viimaks. Mitte ühine sõnatsemine, vaid tegutsemine peaks sihiks olema, et iga maa pääseks kontakti loominguga, mitte aga üksikute saadikute näolapiga – tema välise ilmega. Kui kõik teisiti oleks, siis ei kõssaks ma sõnakestki.
15/VII.30. k.½7 h. (kodus).
Tervist, Asm! Ei saanud eile kirja lõpetada: otsiti mind üles mu var-jupaigast ja siis kadus päev & õhtugi lisaks askeldusis. Pühapäeval pidin juba kirjutama, aga siis ilmus äkselt haruldane külaline – Alle, kellega kadus päev õhtuni. Valmistub Õisu järvel kalastamiseks, oli siis sattunud ka Pärnu. Nägin nüüd tema pattude – vekslite regist-rit, mis ulatab üle terve poogna, et kui rullis lahti, siis oli see täie-lik Don Juani lemmiknaiste nimekiri. Tema elu on pankade orjapõlv, protsentide sunnitöö, – peab aina imestama andekust sel alal. Muide kipub temas kirjanduslik inimene ikka rohkem & rohkem kaduma. Lubas Sulle küll kaastööd saata, küsis, kus Sa praegu oled. Õhtul sõi-tis ta Viljandi püügiriistade järele. Lubas Lindet veel soputada, lisaks „Nool“e joonealusele, mis kõigiti asjalik, – sest sarnast pinnalist juttu
635
ei oleks pidanud K.-B. mitte ajama, päälegi kirjanduslikus lehes, et luule, ja meie kirjandus üldse iseseisvuse saavutisist maha on jäänud. „Bifur“i artiklis mainisin vastuoksa, – et kui riiklik iseseisvus veidi üle 10 ulatab, siis luule rippumatus-iseseisvus 25 a. vana on. Ent eks võõrad näe teiste asju ikka paremini. Saadan Sulle täna need lõigen-did siiski tagasi, – ehk vajad neid tsiteerimiseks. Ma ei tea, kas leidsid ebaloomuliku olevat, et ma oma kogu asjuski huvi tundsin? Kunagi saatsin ma Sulle Pariisi ka puhtisiklikke lõigendeid, ja üle kahe kuu ära olles, tunned vajadust kursis olla kõigega. Pole just kunagi nii väga uudishimulik olnud, vastuoksa – vahel isegi tuim olnud kõige vastu, mis enese isikuga seot. Olen tingimata rohkem sõdinud teiste, kui enese eest. (Omi põhimõtteid olen aga ikka üksi kaitsma pida-nud!). Olgu nii!
*
Küsid: palju võiks mult oodata reisikirju? Kui ma seda ise teaksin, – siis vastaksin. Arvan, et neid kogub 3–4 korda nii palju, kui praegu valmis. Aga ärgu see Sind kohutagu, sest nagu ma kirja alguses mai-nisin, võib neist avaldada valit kohad, vastavalt „Looming“u ruumile & nende väärtusele, ja võib ka igal ajal pooleli jätta, sest reisikirjade sadu on kaunis tugev & nende vastu ei ole vihmavarju. Et ma neid siiski kirjutan, siis osalt Sinu õhutusel. Ära siis väga pahanda, kui nendega vaeva näed, kui pead kalkuleerima. (Ehk mõni koht siiski lugemiseks kõlbab, kuigi nad on kirjutet metsinimese primitiivses – alastiolekus, ilma entsüklopeediata, ilma baedekerita, ilma ajaloota, ilma geograafiata, – vahel liiva tuisates paberille & sulepääle, mida pidin mereveega loputama – puhastama krõbisevaist terakesist.). Um-bes nädala pärast on mu poognad sääl, kui jõuan mingi vahemaa-ni. Arvesta umbes 24 blokipoognaga (keskmine šrift!) – esialgu, mis oleks umbes 1/3 kõigest. Luuletisi enne jõulu ei saada.
*
Kahju, et ajakiri Sind vangis hoiab, aga sügise poole, kui meie korter vähegi korda saab, siis ei ole ju see raske mõneks päevaks siia lipa-ta, sest tõin hulk plaate ligi, ka hispaania muusikat, mida prouagi ehk kuulaks (Falla), kui ta ehk ise selleks ajaks mõne diskiheitega hakkama ei saa: daamid võivad ju üllatada kõiksugu asjadega. Kui
636
vanapõlv eest kaduma kipub, siis peab ju järeltulev astevalmis olema. Tõin kaasa ka hispaaniakeelset kirjandust, aga olen selle lugemisega veidi veel kammitsas, – pean sageli sõnaraamatut tarvitama, iseäranis aga luule man, kus küllalt neologisme & muid uusi moodustusi. Ka belglaste looming ootab sügisise vaikuse saabumist, kus tööd vähem. Puhkust tänavu ei saa, aga pole ka vaja pääle pika reisi: katsun taas kolm aastat rügada, esialgu korterit korraldada, ja siis ehk lähan üsna puhkusreisile kuhugi, kus mäed & päikest, kus aga ka rohelus ei puu-du. Praegune reis oli väsitav kiire tempo pärast ja ometi värskendas seegi. Arvatavasti, Sinu lühike reis oli ehk sisukam & veel kosutavam, kui minu oma.
Ütlen siis palju tuhat tervitusi kõigele Komsi kogudusele. Sulle aga palju energiat „Looming“u orjuses!
Hüvasti! BARB & Co.
P.S. „Bifur“i artikli kadaliputamist mainides, arvasin eestkätt Pariisi etteheiteid. Ah, mu turi võtab veel vastu, – see on paksuks uhut.
383. Semper Barbarusele
Puka, 12. august 1930.
12.
