Suits, seisavad Oskar Urgart ja Mihkel Jürna. EKM EKLA, A-37: 6788.
601
¾ tundi hiljaks jäi banketile, kus tema see piduperemees ise oli ja pidi kylalisi vastu võtma, teiseks vaevalt lauda istunud, hakkas Pen-klubi juhatuse nimel „kõnet“ pidama, millest yks asjaosaline oli aru saand ainult kolm sõna – Hindenburg, Ludendorff, Mussolini. Pidul viibivad kirjanikud kiskund ahastusest juukseid pääst ja viimati saa-dud pudrutava kõnemehe frakisabast kinni haarata ja mees istuli kis-kuda, ilukõne fontaan sulet siis hurraa-korkidega... Hiljem kukkund ta juba yhes tooliga pikali. – Kui siis ma Tartu vaksali vastu läksin, aimasin K.-B. rõõmu, mille ta avaldas oma senisest adjudandist va-banemise puhul, kes talle ka vagunis kannul oli, kuigi K. oli palund, et keegi teine teda Tartu saadaks või et ta võiks sinna yksi sõita... Kui Tartus Oksfordi kangelane1350 silmapiirilt eraldeti, oli K.-B. veel Tallinnas seda tänumeelega mäletand. Nii olid need lood. Tartus aga veetsid siinsed mehed ysna mõnusaid tunde selle mõnusa mehega, kes end tundis nagu oma õiges miljöös, kuna Tallinnas tahet teda nii väga diplomaatlikult kohelda. Niisuguste isiklikkude tutvuste kaudu as-tub nagu kogu võõras kirjandusmaailm ligemale, oled huvitet sellest. Kui mitte enam, siis seegi on tulus, sellest jatkub. K.-B. kirjanduslik pale hakkab nyyd selguma, kus olen lugend läbi ta „Kindral Barczi“ ja mõned novellid: närvlik, vahel huvitavaid pilte pilduv lause, eks-pressionistlik, katkendlik nagu midagi Heinrich Manni taolist; silma rohkem liikumise, teo jaoks, kui kirjeldusele, meeleolule; tung liht-susele – jah sellest ta kõneles oma aulakõnes, tung selgusele, – see on aga talle raffineeritus, on palavikus inimesele klaas vett. Sest oma olemuselt on ta siiski barokk. – Huvitav on tema romaanist taga-si tulla meie romaanikirjandusele: sääl kõik kondenseerit tegu, meil – kirjeldus-maastik-meeleolu-unistus.
Tema siinolu paar päeva ja kirjandusnädal võttis siiski mu ajast niipalju ära, et pärast kahekordse intensiivsusega pidin „Loomingu“ kallale asuma. Ja see on mu aja söönd. Ses kiiremas tempos ei saand aega isegi vihastada kõige selle saasta yle, mis meiesugune kaela sai kyll ajalehtedes, kyll miitinguil. Ka suur L. andis oma paar sarvelööki nii Sulle, kui mulle.1351 Vana arm ei roosteta... Vaene mees: mitte ei anna andeks mulle mõned mu noorepõlve patud! Aga ka Marta
1350 Oxfordis õppinud Ants Oras.
1351 Eduard Laamanni kirjutis: L, „Loomingu“ kriis ja loomingu kriis. – Vaba Maa 2. III 1930, nr 52.
602
Kirschbaum-Vardi-Lepp-Utuste oma teisepoole Spitefuliga oli kirjan-dusnädalaks oma urkast välja ronind mustuse tegemiseks.1352 Ka need ei saa meid unustada... Aga Issand nendega!
Praegu on siin Adamson-Ericu ja Tedre näitus. Yldiselt korralik, aga vaatajaid on võrdlemisi vähe. Võib-olla vihastasid nad paljusid ära oma pisitähtedega kutsetes.1353
Millal proua Siuts Tartu poole reisib? Ootame.
Tervitusi meilt
Asm.
Tartus
16. III. 30.
358. Barbarus Semperile
Pärnu, 19. märts 1930.
Pärnus, 19/III.30.
Armas Asm! On kadund minugi aeg mingisuguses askeldamispalavi-kus, – ent resultaadid: 0 + 0 = 0. Kirjandusnädala avapäev kujunes siin hoopis uniseks, kuigi oli Endlasse kogund umbes 200 uudishi-mulist. Et väljastpoolt keegi polnud ilmunud, siis tuli mul täita kogu kirjanduslik programm (pääle Joorami läkituse!). Tahtsin küll minagi loobuda, et oleks jäänud see sunnitöö sooritamata, aga käidi pääle & manguti, nii siis aitasin „hädakorral“ inimesi, nagu seda elukutseliselt olen harjunud tegema. Kõne amputeerisin & puistasin ka sisikonda, ent selle eest improviseerisin vastava alguse, kus puistasin linnavalit-sust & ajakirjandust laiemas maaštabis. (Meil on ju tõesti vaimlised neegrid & vilkopamehed kirjanduslikku joonealust täitmas. Peaks tõesti mingisuguse boikoti välja kuulutama sarnase vaimuvaesuse & sihilikkuse puhul, mis hoovab meie ajakirjandusest. Aeg oleks juba, et kultuuriinimesed saaks vähemalt ajalehe vaimlise osa täitjaiks! Ent on meil mõni silmapaistev ajakirjanik, kelle pääs oleks midagi, pääle
1352 M. Lepp, Rahvas ja tema kirjandus. Suurlinnastumine ja ropendamine. – Vaba Maa 8. III 1930, nr 57. Pseudonüümiga Spiteful esines ajakirjanduses sõjaväelane Kustas Utuste.
1353 Suurtähtede vältimine (ka pärisnimedes) kutse tekstis.
603
aurava & lehkava mustuse? Otse kohutavad mülkad!). Kandsin ette ka värsi, ja siis tilistas meie helikunsti-selts oma kurba kannelt, – sõ-naga: oli nagu mingisugune matusetalitus norus peielistega, kuigi elav aplaus dissonantsina sekka lõikas.
Järgmise nr-ina oli paar päeva hiljem Hubeli kodukäijalik kõne vaielusõhtu avangul. Et tal julgus puudus enda nimel kõnelda, siis kut-sus ta Koidula vaimu välja, ja selle naise suu kaudu algas siis too spi-ritistlik seanss. Meedium oli siiski kaunis tagasihoidlik & müksusi tuli üsna diskreedilt: kõik, mis arvab K. meie tänapäeva kirjandusest & luulest. Pidin küll lõppeks järelküsimuse esitama, – et mis siis K. õige Metsanurgast arvab, – aga ei tahtnud oma juuresolu sellega paljasta-da. Hubel kaebas veel, et, kahjuks, pole tal ühtegi tuttavat, ega sõpra Pärnus, et sellepärast tulnudki tal piirduda K. intervjuuga. Vaielused ise kaldusid hoopis rappa, ega saanudki neist asja. Oli haruldaselt kõle õhtu. Täna (alles!) lõpeb siis kõik see kirjandusnädala kurbmäng kohtumõistmisega „Vaeste-patuste alevi“ tegelaste üle. Sääl võib nal-ja saada, kuna koosseis võhikuist. Nõnda on siis kogu see hariduslii-du töö lõppend fiaskoga, kui mitte skandaaliga, millele lisandus veel Orase jant välisilma salmis. Imelikul viisil vaigitakse veel sellest, – aga eks ole juba nii, et iga tõeliselt inetu & must asi imponeerib neegrite ringkondele. Poleks uskunud sarnaste O’se võimetesse! K.-B. & Hubeli suudlus tundus mulle sarnasena, et needki h–rad kained polnud! Kas on üldse võimalik Hubelit suudelda kainelt? Prr! Ei need slaavi kom-bed mind huvita! Ei tea, mis daamid selle kohta ütlevad?
*
Nüüd pajatan oma isiklisist asjust. Mu ninakoopa põletik oli kord veidi parem, aga nüüd, – niiskete ilmade saabudes, on asi üsna täbar: käin nagu läbinuiatud, või poksitud, – pää raske, kumisev & kohisev. Mõttedki jooksevad kuidagi pinnaliselt, et kas või laula: „mets kohi-seb, ja pilved jooksvad ruttu“. Pean oma töö mõneks ajaks likvidee-rima ja põgenema kuhugi päiksesse. Pikemaks ajaks pole võimalik, kuna raha vabaks ei saa, ja teiseks: aeg jääb enne suve hooaega lühi-keseks. Katsun end siis ravida ja ka puhkus on hädavajalik, kuigi tun-nen, et kogu mu viimasaja väsimus & osaline depressioon tingit mu haigusest, mis pikemat aega latentsel kujul minus pesitsenud. Arvan, et umbes 2–3 nädala pärast siit kaon, – siis alustab uus majaperemees
604
ka remonti, nii et kodune olemine muutuks põrguks. Kui kaua ära oleme (Siuts sõidab kaasa!), seda kindlasti ei tea, – see oleneb sellest, palju raha hankida saan, – ja milline maršrut avaneb, – sedagi ei tea kindlasti. Tahaksin üsna ekspromptreisi improviseeri, – võimalikult ilma Baedeckerita1354. Käin ehk Belgias, Hollandis, Šveitsis, – ehk mööda minnes ka Pariisis, kui ajast & rahast jatkub. Mõned päevad veedaksin lõuna Saksaski, – sest mis just nii kippuda Afrika regiooni-desse, kui Euroopagi veel terra incognita. Katsun näha kahe silmaga, kuulda kahe kõrvaga nii palju, kui mu kumisev pää lubab. Olen siis-ki täitsa invaliid, – olen esmakordselt haiguse küüsis. Ei ma teistele soovi sarnast vulkaani aju läheduses. Kliima mõjuks ju kõige otseko-hesemalt, – paremini, kui kõik punktsioonid, mis ju küll „lege artis“ tehtud, ja kergitust toovad, – iseäranis
