ja temalt kingitusena peresse toonud nii mõnegi teadusliku ning ilukirjandusliku teose. 1905. aasta meeleolud, mis ulatusid ka provintsigümnaasiumidesse, andsid omakorda elu avasil-mi jälgivaile noortele uusi, senitundmatuid impulsse ja tõukasid neid juba radikaalsemale eneseteostusele.
Esimese vene revolutsiooni ajal koolides tegutsenud arvukaist õpi-lasringidest võrsus terve plejaad tulevasi eesti kultuuri- ja poliitikatege-lasi. Kroonulik gümnaasiumivaim murenes pealesuruva elutegelikkuse mõjul, püüe end tulevase jaoks paremini ette valmistada tingis noorte koondumise poolsalajastesse ringidesse, kus kähisemiseni vaieldi revo-lutsiooni, rahvusluse, intelligentsi rolli, uusima filosoofia ja kunsti ning paljude teiste probleemide üle, mis gümnaasiumide ametlikesse õppeka-vadesse kuidagi ei küündinud. Semper lõi kaasa Pärnu eesti gümnasistide suurimas ringis Taim, Vares aga internatsionaalsemas nn Rahvusvahelises Teaduslik-Kirjanduslikus Ringis (NLIK). Kummalgi ringil oli oma hekto-grafeeritud ajakiri (neistki on suur osa numbreid säilinud), milles noored oma varasemaid loomekatseid luuletuste, artiklite ja proosapalade näol eakaaslastele tutvustasid.
Võib üllatavana tunduda, kui paljude keerukate küsimustega nen-de ringide referaatkoosolekuil või oma ajakirjapublikatsioonides kokku puututi. Kõne alla võeti riigi olemuse ja parlamentarismi probleemid, tolstoilus, naisküsimus, nitšeaanlus, darvinism, moodsad kunstisuunad ja palju muud. Loeti gümnaasiumis ebasoovitavaid ja koguni keelatud teoseid, pärast õppetööd jätkus õpilaste tihe läbikäimine väljaspool kooliseinu.
Muidugi oli selles kõiges suur annus lapselikku naiivsust ja romanti-kaiha, kuid oma jälje see käärimisaeg noorte teadvusse jättis. Varesel tuli koguni ametiisikute ees vastust anda oma tegevuse pärast õpilasringis, see
11
aga süvendas trotsi veelgi ja kinnitas usku valitud tee õigsusse. Kirjavahe-tuses kohtame mitmeid tagasivaateid nende päevade sündmustele.
Gümnaasiumiaastad möödusid kiiresti, lapselikkus taandus üha enam pealetungiva elutegelikkuse ees. Kui seisis ees valik, mida ja kus eda-si õppida, olid nii Semper kui ka Vares isiksustena piisavalt küpsed julgelt otsustama. Kumbagi ei paelunud reaktsiooniaastate buršikoosne Tartu ülikool, vaid otsiti suuremaid keskusi ja kaasaegsemat õpetust. Vares va-lis edasiõpinguiks kauge Kiievi ülikooli, kus teda paelunud arstiteaduse õpetamine oli kõrgel järjel, Semper aga siirdus talle meelepärase romaa-ni ja germaani filoloogia tudeerimiseks impeeriumi pealinna Peterburi. Võimeid ja eelteadmisigi noorukeil piisas, puudust polnud ka töötahtest, kuid muret tegi ettevõtmise majanduslik külg. Ehkki Semper oli kooli-õpetaja pojana õppemaksust vabastatud ja Vares teenis algul tunniandja, hiljem kliinilise assistendina leivalisa, polnud kerge kummalgi. Sealjuures aga, nagu kirjadest nähtub, tehti kõvasti tööd, ehttudenglikult aga räägiti sellest lõõpimisi, huvituti kaasaegsest kirjandus- ja kultuurielust.
1910 alanud üliõpilasaastad ei katkestanud Semperi ja Varese sõp-rust. Vastupidi, see süveneb veelgi ja tänu neid eraldanud vahemaale on meie käsutuses nüüd mitmeid huvitavaid Barbaruse kirju. Jäägemgi nüüd selle nimekuju juurde, sest Pärnu gümnaasiumis saadud juhusliku hüüd-nime võtab Vares nüüd teadlikult oma kirjandusliku pseudonüümina kasutusele. Kirjanduslikud huvid aga seovad neid mõlemaid jätkuvalt, tingivad mõttevahetusi ja oma programmi sõnastuskatseid.
Vaatamata internatsionaalsete kultuurihuvide süvenemisele ei kat-kenud side eesti kirjanduseluga. Uusromantilised suunad olid pilku pae-lunud varemgi, kõnesolevail aastail saab aga Barbaruse ja Semperi kirjan-duslikus kujunemises oluliseks Noor-Eesti liikumine. Selle publikatsioone jälgiti tähelepanelikult, demonstreeriti oma maitse sõltumatust kõigest ja tunti suurt rõõmu oma trükidebüütidest ajakirjas Noor-Eesti 1910/1911. Kui otsustada Semperi nende aastate artiklite järgi, on ta kirjanduskü-simustes tunduvalt professionaalsem kui meditsiinitudeng Barbarus, ka on tema üldhumanitaarne taust avaram, kummatigi tuleb neid mõ-lemaid vaadelda kui otsijaid, omamaise traditsioonita filoloogilise mõt-te esindajaid, kel alles ees seisis tee üldisemate kunstitõdemuste juurest rahvuskultuuri juurde. Semperist kujuneb neil aastail hea esseist, kes os-kab vaatlusorbiiti tõmmata sellisedki kirjanduse kategooriad, mida meie varasem arvustus ei tundnud (uudisvoolude stiil, esteetiline tunnetus,
12
Johannes Vares-Barbaruse ema. EKM EKLA, A-30: 4.
13
loomingupsühholoogia). Barbarus tegeleb aga üliõpilasperioodil eelkõige vene modernluulega, tutvustades seda mitmeis ülevaateartikleis ning mõ-nevõrra ka jäljendades.
1914. aastal puhkenud maailmasõda toob uusi korrektiive Sem-peri ja Barbaruse ellu. Semper õpib veel mõnda aega edasi (nüüd küll Moskvas arhitektuuri), kuid 1916. aasta kevadel tuleb tal tsaari-armeesse siirduda. 1917. aastal saab tast kiirkorras valmisküpsetatud nooremohvitser – lipnik. Revolutsiooni tõttu tal rindele minna ei tu-legi. Vares oli vanema kursuse meditsiiniüliõpilane ja seetõttu tuli tal sõjatee jalge alla võtta juba 1914. aasta sügisel. Ta teenis Galiitsias välihospidalis ja oli polguarstiks. 1917. aastal pääseb ta taas Kiievisse evakopunkti närviarstiks ning sooritab siin ka ülikooli lõpueksamid. Mõlema sõbra vaadetes süveneb humanism ja antimilitarism, ühis-konnakriitilised hoiakud kõnelevad pahempoolsetest sümpaatiatest. Semper koguni liitub esseeride parteiga mõneks ajaks.
1917. aastal sündinud Siuru rühmitus liidab sõpru taas. Semper kuu-lub selle põhikoosseisu koos M. Underi, H. Visnapuu, F. Tuglase, A. Gailiti ja A. Adsoniga. Barbarus jääb esialgu väliskaastööliseks, kuid rühmituse viimasel tegevusaastal koopteeritakse temagi Siuru liikmeks. See sõprus-kond äratas tekkeajal tähelepanu värviküllase ja meela armastus- ning loodusluulega, kuid küllaltki ajavõõrana ei saanud ta püsida rohkem kui paar aastat. Semperi intellektualism ja Barbaruse kontrastideharrastus ei vastanud täiel määral siurulikkuse levinumale ja emotsionaalselt pinges-tatumale mallile, nii et nende panus siin jäi suhteliselt napiks, mis puu-tub luulesse. Semperi novellid äratavad oma stiliseerituses ehk suuremat tähelepanu.
Oluline on see, et mõlemad hakkavad neil uusromantiliste kunsti-kontseptsioonide leviku aastail tunnetama oma isiklikku osa ja vastutust eesti kultuuri arengus. Aktiivselt osaledes eesti noorima kirjanikekoon-dise eneseavaldustes, püüavad nad samal ajal esteetilise programmi ot-singute kõrval täpsustada ka isiklikku eetilist positsiooni ajas. Murran-gutähis nende vaimses kujunemises langeb kokku kogu meie noorema luulepõlvkonna üldisema tähistevahetusega 1920. aastate algul.
Siuru impressionismimõjuline elu- ja kunstikäsitus jäi kogu välisele uuenduslikkusele ja subjektiivsele kaasaelamisele vaatamata perspektiivi-tuks. Meeleolukas stilisatsioon sattus vastuollu ajanõuetega: revolutsioo-nide ja sõdade ajastul tõusis nii lugeja kui ka looja ette ridamisi selliseid
14
Jakob Vares, Johannes Vares-Barbaruse isa. Foto: J. Riet. EKM EKLA, A-30: 1.
15
probleeme, mis intiimse meeleolutsemisega kuidagi kokku ei kõlanud ja otse nõudsid poeetilise maailma kaasaegsustamist.
Nn ajaluule, ekspressionistlikust kujundilisusest kantud looming, tõuseb 1920. aastate algul meie poeesias juhtivaks. Tema viljelemise kes-kuseks saavad ajakirjad Murrang ja Tarapita, kusjuures liikumises osa-leb suurem osa eesti nimekaist poeetidest (G. Suits, M. Under, J. Kärner, A. Alle jmt). Otsitakse sidemeid kaasaegse väliskirjandusega, eriti inter-natsionaalse Clarté liikumisega ja saksa ekspressionismiga. Semper ja Barbarus esindavad meie ajaluule sisult radikaalsemat ja rahvusvahelisele kogemusele orienteeritud tiiba. Semper, kes selle kümnendi algul jätkas filoloogiaõpinguid nüüd juba Berliini ülikoolis,
