tegevust ning tutvustab seda ajalaulikute väljaannetes.
Tähelepanu väärib, kuidas sõjajärgse kriisi ja terava ühiskondliku võitluse tingimusis küpseb nii Barbaruse kui ka Semperi sotsiaalne vas-tutustunne. Sõnakunstniku osa ühiskonnas hakatakse hoopis uudselt mõistma. Semper sõnastab Tarapita rühmituse manifesti, mis avaldatakse vastava ajakirja avanumbris.
„Millal oleme sisse hingand nii lämmatavat õhku kui nyyd – tõusik-luse joovastuspäivil? Ummiku on lykat meie vaimline kultuur. Lämbu-man edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. [---] Vaimlist palet ei ole-gi ega taheta. Ideaali- ja ideelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. [---] Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahker-duste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?“
Nii küsis Semper oma 1921. aasta sügisel avaldatud manifestis, mil-lele kõik tarapitalased alla kirjutasid, väljendades oma suhtumist noore kodanliku vabariigi esimestesse eluavaldustesse. Semperi ja Barbaruse jaoks jäid need juhtmõtted aastaiks püsima, ka siis, kui Tarapita ise pidi pealetungiva reaktsiooni ees vaikima.
Semper õppis Berliini ülikoolis 1921–1925. Tema mälestusteraamat „Matk minevikku I“ (1978) toob välja palju värvikaid detaile kirjaniku kujunemisloost ja aitab meid paremini mõista ka käesoleva kirjavahetuse suundumusi. Berliini ja Pärnu vahel liikuvad kirjad avavad samm-sammult
16
ajajärgu omapära, fikseerivad sündmusi kirjanduselu palgepoolelt ja tel-gitagustest, kajastavad korrespondentide vaimset küpsemist.
Parlamentaarne, n-ö seinast seina ulatuv organisatsioon Eesti Kir-janikkude Liit, mis loodi 1922. aastal, ja tema järgmisel aastal ilmuma hakanud häälekandja Looming ei rahuldanud Semperit ja eriti Barbarust. Neile tundus see sammuna tagasi, kirjanduse tasalülitamisena, vaimse opositsiooni printsiipide reetmisena, järeleandmisena äsja alles taunitud väikekodanlikkusele. Siit sugenevad nende kirjavahetusse mitmed jäigad hinnangud kaaskirjanikele ning paiguti naiivsetki epateerimist. Ei tahe-tud lihtsalt tunnistada tegelikkuse teisenemist ja sedagi, et uutes oludes polnud poleemilistel pisigrupeeringutel enam elujõudu. Ei olnud kirja-nikkond oma põhimõtteis kuigi homogeenne, ei olnud oludki enam endi-sed. Sisemine rahulolematus aga jätkub, tingib uuenduslikke otsinguid nii Barbaruse kui ka Semperi loomingulises eneseteostuses.
Semperi stuudium viis teda edasi veel Sorbonne’i (1926–1927). Nii tema kui ka Barbarus kujunesid tugevate internatsionaalsete sidemete-ga literaatideks, kes mõnelgi puhul kodumaiste olude kitsusele otse väl-jakutsuvalt vastandasid kaugete maade ja merede avaruse. Nad lugesid palju, korraldasid ka koos ja üksikult ulatuslikke välisreise. Semper, nagu öeldud, elaski aastaid võõrsil, Barbarus käis 1923 Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal, 1927 Vahemere maades, 1928 Nõukogude Liidus, 1930 Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hispaanias, 1932 Unga-ris, 1935 taas Nõukogude Liidus, 1938 Balkani maades. Pärast Eestisse naasmist 1927. aasta lõpul ja kõigele lisaks ka Tartu ülikooli lõpetamist magistrikraadiga, ei jää Sempergi kuigi paikseks, vaid uued rännuteed viivad teda Nõukogude Liitu, Lõuna-Ameerikasse ja muidugi korduvalt tagasi Lääne-Euroopasse. Kõigi nende matkade otse- ja järelkajastused leiavad koha ka mõlema sõbra kirjades. Siinjuures on märkimisväärne, et just see maailma pulsilöögi tunnetus, millest mõlema luules juttu on, viib nad juba 1933. aastal teadlikult antifašistlikele seisukohtadele, sunnib nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi fašismi ilminguid (Saksamaal, Hispaa-nias) terava publitsistisulega ründama. Oma välisreisidelt ammutasid nad mitte üksnes motiive loomingu tarbeks, vaid ka eruditsiooni, sotsiaalsete väärtuste vaagimise oskust.
1930. aastate kirjavahetus on eriti kõnekas. Semper, kes terve selle kümnendi on Loomingu toimetajaks, ülikooli õppejõuks ja Eesti PEN-klubi juhtivaks isiksuseks, valgustab oma kirjades kirjanduselu korraldust
17
ja seisu n-ö seestpoolt. Saame teada üsna olulisi seiku, mis avalikkuse ette omal ajal kuigi selgepiiriliselt ei ulatunudki, näiteks mitmed „vaikiva oleku“ kultuuriaktsioonid. Barbarus arutleb pigem kriitilise kõrvalseis-jana, opositsionäärina, kes ei pea olude sundi arvestama ega tahagi seda teha. Kummatigi see avameelsus, millega asjadest räägitakse, paelub. Ka isikupärased arutlused oma loomingu kohta aitavad mõlema asjaosalise esteetilisi printsiipe mõista paremini kui mistahes täiuslik objektiveeriv analüüs. Näeme, kuidas humanistlik ja demokraatlik põhihoiak neis üha kindlustub, näeme, kuidas sotsiaalne vastutustunne üha kandvamaks muutub nende kirjanduslikes eneseavaldustes.
Teise maailmasõja eelõhtul on nii Semper kui ka Barbarus eesti de-mokraatliku sõnakunsti juhtivad esindajad. Nad mõistavad teineteist ja toetavad rasketel hetkedel. See on viljastav sõprus, mis aitab järgnevail murranguaastail kiiremini oma kohta leida juba ühiskondliku elu aktiiv-sete kujundajate ja suunajatena. 1939. aastal kolib ka Barbarus Pärnust ära. Ta tuleb Tallinna. Revolutsiooniline 1940. aasta toob mõlemad sõb-rad uue, rahvavalitsuse koosseisu. Kirjavahetus katkeb, sest nüüd ollakse päev-päevalt koos, ühiselt asutakse oma seniseid ideaale ellu viima. Ei katke aga sõprus, see kestab Barbaruse enneaegse surmani 1946. aastal…
See kirjavahetus, mis meie ees on, dokumenteerib üht ajalõiku kahe inimese, aga ka kogu meie rahva elus. Talle pakuvad täiendust Barbaruse ja Semperi kohta kirjutatud lühimonograafiad, mälestusteosed, aga ka nende kirjanike aegumatu looming. Ja on veelgi kirju, kirju teistele kirja-nikele ning omastele, mis samuti väärivad väljaandmist.
1983
Harald-Heino Peep (1931–1998) oli Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse professor, doktoriväitekiri „Eesti lüürika kujunemislugu aastail 1917–1929“ (1970); eesti kirjanduse ja rahvaluule, hiljem väliskirjanduse kateedrite juhataja ja kirjandusteooria professor ning filosoofiateaduskonna dekaan. Siinse kirjavahetuse akadeemilise väljaande juures oli ta teaduskolleegiumi esimees. Lugeja mõistab, et saatesõnas leiduvad ideoloogilised registrid on seotud kirjutamise ajaga, mil need olid paratamatud.
18
19
1911
1. Barbarus Semperile
Kiiev, 10. veebruar 1911.
Kiievis.1 10/II/
1911
Kallis Semper! Saan õige vähe välimisi teateid, olen ennast pulja-vast2 elu ringist lahti ütelnud, ehk õigem – selle ringi miniaturiliseks muutnud. Saan vahete vahel is. Linde3 käest teateid, kes mulle ka „franco“ uuemat kirjandust muretseb. „N-E“ ilmub ajakirjana ainult mineva aasta eest. (6 nr.) Siis – endine katse albumidega.4 Rahaline seisukord kui ka publikumi vaimuline seisukord ei luba tööd selles vormis jatkata. Ajakirja võib siis jatkata, kui mehi leidub, kes oma nime vekslite kui oma komponeeritud tööde alla võivad kirjutada... Selleks aega, kannatust, – kui ka Semper oma pungaga abiks ja toeks ilmub. Arvatavasti töötame meie ühes koos edasi, nagu koolipingil.5 Rajasin omale ka teoretilisi toetussambaid, – ei mõtelnud’gi enam nii pea kirjutada. Aga teoria on ka tarvis elusse viia, tarvis on teda omapäraliselt kehastada ja ma kirjutan jälle. Praegust on natukene proosat käsil.6 Soovin ka Sulle jõudu oma kunsti ürgmõttele kehas-tust anda, siis on tal elu õigus. „N-E“ nr.
