Kiievisse ülikooliõpinguid jätkama.
31 Muide, ma arvan (ld).
32 Arvatavasti on kõne all „Noor-Eesti“ IV album (1912); selle sisu populaarsuse poole kaldumine, pealegi Soomest laenatud eeskujul, on küsitav.
29
9. Barbarus Semperile
Kiiev, 13. oktoober 1913.
13/X. 1913.
Kallis sõber! Sinu kaardil esinev kunsti credo – laia publikumi maitse eitamine on essentia vitalis33 minu tülpinud meeltele, toeks minu kõr-gile vaimule ... Ehk jõuame sellele kiusatusele vastu panna, mis ehk meie mehi ahvateleb. Selleks jõudu ja järeleandmatust. Lugesin hiljuti „Päevalehes“ H. R. (alias Hugo Raudsepp) märkusi „Teatriraamatu“ kohta.34 Massi arusaamatus meist on ka juba seda isandat tabanud ja mind üllatas iseäraline loogika „lüürika ja luuletaja on sugulased“ (!), mis niisama kõlab – põrsas on suure sea poeg. Mis Jürgenstein on kirjutanud – ei tea ma mitte; vist olin siis just reisil Kiievi poole, seega ilma „Postimeheta“.35 Ja mis võib Naatsaretist mõistlikku oodata. Kui see kiitus, mis vanahärra ehk jagas, mitte rohkem meie mehi te-gelikusse elusse ei vea ja endid arvustuse järele köie tantsi tantsima ei pane. Meie jääme siiski kunsti juurde!
Tervitades. Sinu J. V.
[Piltpostkaart. Kirjutamiskoht on määratud postitempli järgi.
Aadr: Г-ну / И. Семпер. / Вас. О. 2-а я линия / д. N° 29, кв. 18-ая. / „СПБ.“]
33 Elu(jõu) essents (ld).
34 Päevaleht – eesti suurim ja mõjukaim ajaleht, ilmus Tallinnas 1905–1940 (väikeste vaheaegadega), alates 1908 Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisuse väljaandel (toimetaja 1908–1918 ja 1921–1934 Georg Eduard Luiga). Siinkohal on jutt Bernhard Linde ja Gustav Suitsu toimetatud koguteosest „Teatri-raamat“ (1913), milles esinesid artik-litega ka Barbarus („Draama kui müsteerium“) ja Semper („Lürismus näitelaval“), ning selle kohta ilmunud Hugo Raudsepa arvustusest (Päevaleht 1. (14.) X 1913, nr 224), milles on peetud vajalikuks Barbaruse ja Semperi kirjutiste aadressil ironi-seerida; ka järgnevalt tsiteeritud lauseosa pärineb sellest arvustusest.
35 Postimees – Tartus 1886–1940 (lühikeste vaheaegadega) ilmunud ajaleht, mida algul (1886–1896) toimetas Karl August Hermann, hiljem, Jaan Tõnissoni peatoimetajaks olles (1896–1935), sai lehest Tõnissoni rahvuslik-aateliste ideede kandja. – Ka Anton Jürgensteini arvustuses „Teatri-raamatu“ kohta (Postimees 7. (20.) IX 1913, nr 206) on nurinat sõpradepaari artiklite kohta.
30
1915
10. Barbarus Semperile
Galiitsia rindel, 3. juuni 1915.
3/VI. 1915.
Armas sõber!
Sinu kiri on pika reisimise järele sõjaväljale jõudnud.36 Tänan! Olen nüüd hariliku ilmakodaniku igapäise elu udaralt üsna võõrutud ja keset veristustalgu kaosi paisatud. Isegi kirja teel ei saa oma sõpradega enam ühenduses olla: posti olud on viletsa poole.
Endine elu on nagu läinud unenägu seitsme mäe taga ja hariliku toa seinte vaikuse asemel ümbritseb mind tuletorude lärm ja kuuli-pritside ragin nagu kiristaks ja ragistaks keegi raud hiiglahambaid ja ähvardaks Sind ära õgida kõige kontidega tükkis. Siiski, – sõda ei ole nii jäle ja kole kui kaugel-olejad arvavad. Olen 25/IV hakates alatasa lahingute piirkonnas olnud; 5–6 päeva sai üsna kaevikute läheduses töötada, kus kuulid kui põgenev mesilastepere urisesid ja ümasid. Pom-mide raksatused on kõrvale meeldivamad kui nende pisielukate vurin.
Nii siis – suvitad. Ja hää on nii kord täiesti üksi olla ja kõik aeg ainult oma huvidele pühendada; minu elu pahe seisab just selles, et üksiolemise pühadust sugugi maitsta ei saa, – oled nagu juhtumise viisi võõraste meesolevustega paari pandud, – natukene veidram veel kui abielu.
Sinu elu on muidugi täis põrniku ja libliku meeleolu – täieline vas-tand minu omale.
Olen Sulle väga tänulik, kui veel vaevaks võtad mõne epistli saata. Loodan et B. Linde mulle Maria Maarjamaa luuletuskogu saadab, nii pea kui ta trükist ilmub.37 Õigust ütelda ei ole mind veel ükski naispoet
36 Barbarus oli arstiteaduse üliõpilasena 1914. aasta sügisel mobiliseeritud sõjaväearsti kohusetäitjana I maailmasõtta.
37 Maria Maarjamaa varjunime all oli kavatsetud avaldada Marie Underi esimene luu-letuskogu. Sellest kirjutab Semper meenutustes „Kilde Marie Underi puhul“ järg-mist: „1915. a. kevadsuvi. Kaudseid teid pidi oli minuni jõudnud Maria Maarjamaa luuletiskogu käsikiri, kvardile ligidases kaustas, valgete kaante varjus, mida valge siidlindiga sai kinni siduda. Aga sees oli kõik tule ja kire värvi: värsid, mis hiljem
31
luuleliselt rahuldanud; loodan et M. M. natukene tüsedam on kui meie enne esinenud naised.
Minu töö ei saa selle lärmi sees viljakas olla; ehk pääle sõja likvi-deerimist lähab korda (kui enne mõni pomm kaela ei kuku) paberile mahutada, mis sõjaväljade vereaurus on valminud.
Ela hästi.
Terv. Sinu J. Barbarus.
P. S. Adress: 9-ая Действ. Армия, 33 Арм. корпус, Проскуровский Пограничн. полк мл. врачу (имя, фамилия).
J. Vares.
[Kirjutamiskoht on määratud Barbaruse ankeediandmete põhjal (EKM EKLA, f 8, m 12: 2).
Aadr: ЕВБ. / Г-ну / Иоганнесу Семпер. / Станция Галлист. / Перн.-Фел. п.п. (Лифл. губ.)]
Sonettides ja Eelõitsengus aset leidsid.“ (Looming 1933, nr 3, lk 357; vt ka J. Semper, Teosed XII. Mälestused, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 273.)
32
Johannes Vares-Barbarus sõjaväelase rõivastuses 1914. EKM EKLA, A-30: 13.
33
1917
11. Semper Barbarusele
Tallinn, 26. juuli 1917.
26. VII –17.
Barbarus,
et Sa silmapiirilt ära kadusid, siis katsun Sind sel moel kätte saada, et selle kirja Pärnu saadan edasi saatmiseks.
Nüüd aga ei taha ma enne pikemalt kirjutada. Ainult ühte tahtsin Sulle teatada. Meil asus siin uus rühm, kõdunenud Noor-Eesti asemel, „Siuru“.38 Asutajad Tuglas, M. Under, Adson (anderikas Võru keeles luuletaja), Visnapuu, Gailit ja mina. Septembris tahame albumi „Siuru“ välja anda trüki ilustustega. Materjaal on suuremalt jaolt koos.
Et
