nad oma tubadesse tagasi jõudsid. “Teil on nii murelik ilme.”
“Jah,” ütles Franz, “pean teile tunnistama, et krahv on kummaline inimene ja ma olen mures selle kohtumise pärast, mille ta teiega Pariisis määras.”
“Mures.. kohtumise pärast? Kas te olete hull, kallis Franz?” hüüdis Albert.
“Mis parata,” ütles Franz, “hull või mitte, aga nii see on.”
“Kuulge,” ütles Albert, “mul on väga hea meel, et mul on nüüd paras võimalus teile seda öelda, aga minu meelest olete alati olnud liiga tõrges krahvi vastu, tema on aga, vastupidi, meie suhtes alati lausa oivaliselt käitunud. On teil midagi erilist tema vastu?”
“Võib-olla.”
“Kas te olete teda kuskil näinud, enne kui kohtasite teda siin?”
“Just nimelt.”
“Kus?”
“Kas te lubate, et ei ütle kellelegi sõnakestki sellest, mida ma teile nüüd räägin?”
“Ma luban.”
“Ausõna?”
“Ausõna.”
“Hästi. Kuulake siis.”
Ja Franz rääkis Albert’ile oma retkest Monte-Cristo saarele; rääkis, kuidas oli kokku juhtunud salakaubavedajate jõuguga ja näinud nende seas kahte Korsika röövlit; rääkis üksikasjaliselt muinasjutulisest külalislahkusest, mida krahv oli talle osutanud oma “Tuhande ühe öö” koopas; rääkis õhtusöögist, hašišist, raidkujudest, tegelikkusest ja unenäost, kuidas tema ärgates oli kõigi nende sündmuste ainus tõend ja mälestus vaid väike jaht. mis silmapiiril Porto Vecchio poole purjetas.
Siis rääkis ta Rooma sündmustest, õhtust Colosseumis, kuuldud jutuajamisest krahvi ja Vampa vahel, ja sellest, kuidas krahv oli lubanud päästa röövli ning oli lubadust ka hiilgavalt pidanud, nagu meie lugejad on võinud näha.
Lõpuks jõudis ta läinud öö seikluseni, selleni, millises kimbatuses ta oli olnud, nähes, et tal jääb kuus- kuni seitsesada piastrit summast puudu, ja viimaks mõtteni krahvi poole pöörduda ja kuidas see mõte oli viinud nii efektse ja rahuldava tulemuseni.
Albert kuulas Franzi kikkiskõrvu.
“Ma ei taipa, mida te näete kõiges selles ette heita?” ütles ta, kui Franz oli lõpetanud. “Krahv reisib, tal on isiklik laev, sest ta on rikas. Minge Portsmouthi või Southamptoni ja te näete, et sadamad kubisevad rikaste inglaste jahtidest, kes on endale sedasama luksust lubanud. Et oleks koht, kus peatuda oma rännakutel, et mitte süüa kohutavat sööki, mis meid mürgitab, mind juba neli kuud, teid juba neli aastat, et mitte magada neis armetutes voodites, kus magada ei saa, laseb ta endale sisustada peatuspaiga Monte-Cristol; ja kui see peatuspaik on sisustatud, siis kartusest, et Toscana valitsus võiks ta sealt minema ajada ja tema kulutused osutuksid asjatuks, ostab ta ära saare ja võtab endale selle nime. Kallis sõber, sorige pisut oma mälus ja ütelge mulle, kui paljud teie tuttavatest on võtnud endale valduse nime, mida neil iial pole olnud?”
“Aga Korsika röövlid, kes olid tema meeskonna hulgas?” küsis Franz.
“Mis on selles üllatavat? Te teate paremini kui keegi teine, et Korsika röövlid ei ole vargad, vaid kõige lihtsamad ja ehtsamad põgenikud, kes on ära läinud oma linnast või külast mingi vendeta tõttu; järelikult võib nendega kohtuda ennast kompromiteerimata. Mis minusse puutub, siis mina kuulutan, et kui ma peaksin kunagi Korsikale minema, siis enne kui ma ennast linnapeale või prefektile esitlen, lasen ma ennast esitleda Colomba röövlitele, kui nad muidugi üldse leitavad on; minu meelest on nad toredad.”
“Aga Vampa ja tema jõuk,” jätkas Franz. “Need on bandiidid, kes röövivad inimesi. Ma loodan, et te sellele vastu ei vaidle. Mida ütlete mõju kohta, mis on krahvil nende inimeste üle?”
“Ma ütlen, armas sõber, et tõenäoliselt võlgnen ma sellele mõjule oma elu, ja seetõttu pole minu asi seda asja liiga teravalt kritiseerida. Nõnda siis, mina ei süüdista krahvi suures kuriteos ja te peate leppima sellega, et mina vabandan ta välja, sest kui ta ka ei päästnud mu elu, see on vahest liialdus, aga vähemasti säästis ta mulle neli tuhat piastrit, mis teeb meie rahas välja ei rohkem ega vähem kui kakskümmend tuhat livri, ühesõnaga summa, mille kulutamise pärast poleks mulle Prantsusmaal hea pilguga vaadatud. See tõestab veel kord,” lisas Albert naerdes, “et keegi pole prohvet omal maal.”
“Aga selles just küsimus ongi. Kust maalt on krahv pärit? Mis keelt ta räägib? Millest ta elab? Kust on ta saanud selle määratu varanduse? Milline oli tema salapärase ja teadmata elu esimene pool, mis on selle teisele poolele andnud sünge ja inimvaenuliku varjundi? Oleksin ma teie asemel, tahaksin ma seda teada.”
“Kallis Franz,” ütles Albert, “kui te minu kirja saades nägite, et meil on vaja krahvi mõjuvõimu, siis te läksite krahvi juurde ja ütlesite: “Minu sõber Albert de Morcerf on hädaohus, aidake mul teda päästa. Kas pole nii?””
“Jah.”
“Kas ta siis küsis teilt: “Kes on see härra Albert de Morcerf? Kust on ta oma nime saanud? Kust on pärit ta varandus? Millest ta elab? Kust maalt ta on? Kus on ta sündinud?” Kas ta küsis teilt kõike seda, ütelge?”
“Pean tunnistama, et ei.”
“Ta tuli lihtsalt appi ja oligi kõik. Ta päästis mu härra Vampa küüsist, kelle juures, peab ütlema, tundsin ma end küll pealtnäha üsna sundimatult, nagu teie ütlete, aga tegelikult nägin üsna hale välja. Teate, armas sõber, kui ta niisuguse teene eest palub vastutasuks seda, mida tehakse iga päev esimese ettejuhtuva vene või itaalia vürsti heaks, kes Pariisist läbi sõidab, ühesõnaga, palub ennast esitleda seltskonnale, tahate nüüd teie, et ma peaksin sellest keelduma. Minge ikka, te olete ju hull.”
Tuleb tunnistada, et täiesti ebatavaliselt oli sel korral tuline õigus Albert’il.
“Olgu,” ütles Franz ohates, “tehke nagu tahate, kallis vikont. Kõik, mis te ütlete, on pealtnäha ju väga õige, aga niisama tõsi on seegi, et krahv Monte-Cristo on väga eriskummaline inimene.”
“Krahv Monte-Cristo on filantroop. Ta ei öelnud teile, mis eesmärgil ta Pariisi läheb. Uskuge mind, ta läheb selleks, et kaasa mängida Montyoni auhindade saamisel; ja kui tal on vaja selle saavutamiseks vaid minu häält ja selle koleda mehe mõju, kellest nende auhindade saamine sõltub, siis annan ma talle nii esimese, kui ka garanteerin teise. Jätame nüüd selle jutu, kallis Franz, istume lauda ja pärast teeme viimase külaskäigu San Pietro kirikusse.”
Tehtigi nii, nagu Albert ütles, ja järgmisel päeval kell viis õhtupoolikul lahkusid noormehed teineteisest, Albert de Morcerf läks tagasi Pariisi ja Franz d’Epinay sõitis kaheks nädalaks Veneetsiasse.
Aga enne tõlda astumist andis Albert, kes väga kartis, et tema kutsutud külaline võiks kohtumisele mitte ilmuda, kaardi hotellipoisile edasiandmiseks krahv Monte-Cristole – kaardile oli sõnade alla “Vikont Albert de Morcerf” lisatud pliiatsiga:
21. mai kell pool üksteist hommikul, Helderi tänav 27.
II
KÜLALISED
Helderi tänava majas, kuhu Albert de Morcerf oli Roomas külla
